Mai-Liis Palginõmm: "Narva kolledž ei ole hingamisaparaadi küljes. Narva kolledž on elus ka kümne aasta pärast!"

Mai-Liis Palginõmm usub, et 20aastane Narva kolledž ei kao kusagile, sest seda on regioonile vaja. Mitte ainult hariduse andjana, vaid ka Eesti saatkonnana. Foto: Ilja Smirnov

Mai-Liis Palginõmm asendab praegu TÜ Narva kolledži direktorit Kristina Kallast, kes pürgib riigikokku. Sel nädalal plahvatas kaks pommi: Postimehe esikülje uudis "Narva kolledžil püsib vaevu hing sees" ja Tallinna kesklinna trammipeatusse ilmunud plakatid eestlastest ja venelastest, mille taga oli Kallase juhitud erakond Eesti 200. Asjade silumist on vajanud nii üks kui teine. Narvalastele on siiski rohkem korda läinud kolledži käekäik kui ühiskonna kihevile ajanud valimisreklaam, kinnitab Palginõmm.

Mis tunne on juhtida − olgugi ajutiselt − uppuvat laeva, kui uskuda Postimehe loo pealkirja?

Kui ma seda pealkirja lugesin, vajus mu süda saapasäärde, sest kolledž ei ole suremas. Meie finantsseis on täpselt samasugune, nagu see oli eelmisel või üle-eelmisel aastal. 

Ma mõistan, miks ajakirjanik sellise pealkirja pani − see müüb. Ja ma mõistan ka seda, miks ei olnud lugu sellest, et Pärnu kolledž on suremas.

Ehkki näiteks Pärnu kolledži majanduslik käekäik pole sugugi parem? 

Põhimõtteliselt küll − kõik kolledžid tulevad ots otsaga kokku. Aga Narva kolledž erutab alati: see on piiri ääres ja siin on väga palju erisuguseid huvisid, mis põrkuvad.

Küsimus ei ole selles, et keegi hakkaks homme surema või me oleksime hingamisaparaadi küljes. Probleem on selles, et need lahendused, mida meile pakutakse, ei ole jätkusuutlikud. Kui kõik hinnad ja palgad on viimaste aastate jooksul järjepidevalt tõusnud, siis meie eelarve seda teinud ei ole.

Kõik sai alguse 7. detsembri kirjast, mille [Tartu ülikooli rektor] Toomas Asser kirjutas [haridus- ja teadusminister] Mailis Repsile. Seal ta ütles, et kuna regionaalsetel kolledžitel on lisaks hariduse andmisele palju kõrvalrolle, siis ülikool ise ei jaksa neid kinni maksta. 

Narva kolledž eristub nii Pärnu kui Viljandi kolledžist, sest meil on täita ääretult oluline integratsiooni roll. Teeme hästi palju avalikke üritusi. Juba neljandat aastat korraldame kord kuus mälumängu, kus küsimused on nii eesti kui vene keeles. Üritus on hästi populaarne − iga kord võtab sellest osa ligi sada inimest. Ühesõnaga on selline õhtu, kus rahvas saab kokku, veedab mõnusalt aega, harib ennast intellektuaalses mõttes ja samal ajal lõimub, suhtleb omavahel. 

See on see Eesti saatkonna roll, mida kolledž Narvas kannab.

Täpselt. Kõik need üritused, mida me linnarahvale ja koolilastele korraldame, näitavad, et Eesti riik on Narvas kohal. Meie roll on vastata inimeste küsimustele, mida riik ühe või teise sammuga mõtles − me oleme vahendaja. Me ei ütle, et see on halb roll, aga me ei jaksa seda enam põhitöö kõrvalt täita, kui lisaabi ei tule.

Narva kolledž on lennutanud poliitikataevasse kaks raskekahurväelast: endine direktor Katri Raik on nüüd siseminister ja praegune direktor Kristina Kallas uue erakonna Eesti 200 esimees. Kas sa näed siin endale hüppelauda poliitikasse? 

Kahtlemata on Narva kolledži direktor kõige nähtavam, võiks öelda, et kõige poliitilisem, kui võrrelda ükskõik millise teise kõrgharidusasutuse juhiga. Aga vastus küsimusele on "ei".  Esiteks ei saa ma kandideerida kolledži juhiks, sest mul pole doktorikraadi. Ja poliitika mind ei tõmba − see muudab inimesi.

Mulle meeldib töötada sfääris, kus on oluline, et sinu tegevus ja otsused põhineksid faktidel ning arvestatakse argumente, mitte ei läheneta asjadele tunnete baasilt. Mitte et hariduses ei ole emotsioone, sest kõik on selles valdkonnas eksperdid, aga hariduses on inimesed ikkagi mõistlikud. Mulle tundub, et poliitikas on faktid ja argumendid esimesed, mis visatakse pesuveega välja.

Erakonna Eesti 200 Tallinna kesklinna trammipeatusse paigaldatud plakatid "Siin ainult eestlased" ja "Siin ainult venelased" on olnud sel nädalal kõige kuumem teema. Kas see oli ka Narvas kõneaineks ja mis tundeid selline valimiskampaania sinus tekitas?

Pean ausalt tunnistama, et kuna tolsamal hommikul tuli uudis Narva kolledži "peatsest surmast", siis minu tähelepanu läks sinna. Nii et seda, et kusagil olid ka mingisugused plakatid, sain teada alles õhtul, kui tulin töölt koju, hingasin sügavalt sisse ja tegin lahti arvuti, et vaadata, mida ajakirjandus muust maailmast räägib.

Kui Eesti 200-le heidetakse plakatite tõttu ette seda, et nad lõhestavad ühiskonda ja mängivad Venemaale kaardid kätte, siis see, mida ajakirjandus tegi pealkirjaga Narva kolledži terendavast surmast, on minu arvates vaat et veel hullem. Sest ka Venemaal juba teatakse seda uudist ning Facebookis on mitmed pöördunud Narva kolledži poole küsimusega, et tahtsime tulla teie juurde õppima, kas teil vastuvõttu ei toimugi.

Samamoodi meie oma üliõpilased küsivad, mis nüüd saab ja kas Narva kolledž pannakse kinni. Esmaspäeval kirjutasin esimese asjana kõikidele kolleegidele "Rahu, ainult rahu!", aga ma poleks osanud arvata, et ka üliõpilased reageerivad niivõrd valuliselt. Eks see näitab minu kogenematust kriisikommunikatsiooni juhtimisel. 

Aga plakatid − mis tunde need sinus ikkagi tekitasid?

Ma ei tunne end puudutatuna. Minule oli hämmastav, kuidas täiesti mõistlikud inimesed tõid paralleele rassismi, mustade ja valgete segregatsiooni ning Natsi-Saksamaaga. On ju teada, et Eesti 200 loosung on ühtne kool. Et ei tohiks panna ühtesid lapsi vene ja teisi eesti kooli. Panin selle väga kiiresti konteksti ega mõista, miks see tekitas sellise valuliku reaktsiooni. 

Õpetajakoolituse pakkujana on meile oluline riigi strateegiline otsus venekeelsete koolide asjus, aga ükskõik, milline see teisest rahvusest lapsi õpetav kool saab olema, tuleb üha rohkem pöörata tähelepanu mitmekeelsusele ja -kultuurilisusele.

Ka eesti koolides õpib väga palju vene emakeelega lapsi ja ka eesti kooli õpetajad vajavad selles tuge, sest neid ei ole ju selleks välja õpetatud. Meile võib tunduda, et kultuuriruum on enam-vähem sama, aga tegelikkuses on erinevused väga suured, millega tuleb arvestada. Olen seda omal nahal tundnud.

Näiteks?

Kas või võimu distants. Kuna eestlased tulevad talupojaühiskonnast ja meil ei olnud väga suuri seisuse vahesid, on eestlastele autoriteet hoopis teise nüansiga. Distantsi õpetajaga väga ei tunnetata. Vene koolides on õpetaja autoriteet hoopis midagi muud.

Ka ülikoolis tahetakse tihtipeale tulla oma muredega direktori juurde, justkui mina oleksin hea tsaar, kes saab kõik ära lahendada. Mina olen selles mõttes rohkem eesti kultuuri usku, et küsimus tuleb lahendada sellel inimesel, kelle töövaldkond see on. Sekkun alles siis, kui probleemi ei suudeta omavahel lahendada.

Sul jookseb kolledžis üheteistkümnes aasta. Kas ikka on põnev?

Kaheksa aastat tegin arendustööd ja see ammendas ennast. Viimased poolteist aastat olen olnud õppedirektor ja on tõesti ääretult põnev. Juhin samamoodi arendustegevust, aga nüüd õppekavade arendamise valguses. Lähenemine pedagoogikale ja kooliharidusele on muutunud ning õpetajakoolitus peab sellega kaasas käima. Seetõttu on mingil ajal vaja ka õppekavades läbi viia põhjalik revisjon.

Oleme möödunud aastal teinud tublit tööd ja saime Tartu ülikooli senatilt õiguse avada neli uut õppekava, mille vastu vanad välja vahetame.  Me ootame praegu, et koolis koolitataks õpilasi, kes suudavad ise tekste analüüsida, kriitiliselt mõtelda, väljendada oma arvamust ja on võimelised tegema meeskonnatööd. Pöörame sellele suurt tähelepanu, et õpetajad oskaksid neid oskusi arendada.

Uutes õpetajakoolituse õppekavades, samuti noorsootöö õppekavas on varasemast olulisemal kohal ka digipädevuste arendamine.  

 CV

* Sündinud 11. mail 1983. aastal. 

* Lõpetanud Tallinna inglise kolledži, Tartu ülikooli avaliku halduse bakalaureuseõppe ja Tallinna tehnikaülikooli magistriõppe tehnoloogia valitsemises.

* Kõige pikemalt on töötanud TÜ Narva kolledžis: esmalt arenduse valdkonnas, olles muu hulgas arendusjuht, viimasel ajal õppedirektorina. Alates novembrist on kolledži direktori kohusetäitja.

* Hobideks on looduses liikumine, matkamine ja suusatamine. Lisaks on naiskodukaitse liige ja Narva jaoskonna aseesinaine.  

* Kahe lapse ema. 

Neli aastat tagasi avati Narva kolledžis IT-õppekava. Kuuldavasti astute selles valdkonnas üha jõulisemalt Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži kandadele.

IT oli toona tõusev suund ja on praegu veelgi rohkem. Kui võrdleme oma õppekavu, siis Virumaa kolledžis on ikkagi rõhk tööstusel, automatiseerimisel, mehhatroonikal. Meie tahame IT siduda ettevõtlusega laiemalt. Lisaks olemasolevale infotehnoloogiliste süsteemide arenduse õppekavale avame uue õppekava − ettevõtlus ja digilahendused.

Isegi kui ettevõte toodab midagi traditsioonilist või pakub traditsioonilisi teenuseid, on infotehnoloogia võtmekohal, et hõlbustada protsesse. Enamik ettevõtteid peab õppima praegusest paremini kasutama ära infotehnoloogilisi lahendusi − kõike rutiinset peaks olema võimalik suunata arvutitele. Praegu ei tule sageli pähe, et seda võiks teha.

Tahame töötada välja ka täienduskoolituse programme, mis oleksid suunatud töötavale inimesele. Et kõigil, kes on omandanud nõukogude ajal tehnilise kõrghariduse, oleks võimalik ajakohastada oma teadmisi. Teeme seda selleks, et vastata regiooni ootustele. Viimane on oluline, sest kui me oleme vajalikud, siis me oleme siin oodatud, tahetud ja jääme alles. 

Aga oma juurte juurest kolledž ei eemaldu − õpetajakoolitus on ja jääb?

Kindlasti. Arvan, et on oluline leida nende kahe vahel tasakaal. Õpetajakoolitus on meie ajalooline missioon − selleks saime Narva loodud. Minu isiklik arvamus on, et Narva kolledžit ei saa panna kinni juba seetõttu, et kohalikud koolid vajavad õpetajaid ja kusagilt mujalt ei ole neid tulemas. Kui noored, kes on valmis õppima õpetajaks, lähevad Tallinna või Tartusse, on vähetõenäoline, et nad naasevad. 

Sina oled üks neist, kes on tulnud Narva tööle ja elama mujalt. Võib vist öelda, et sinule tallas teeraja sisse sinu ema, kes töötas Kreenholmis finantsdirektorina.

Jah, olin emal külas käinud ja ma ei kartnud Narvat. See ei olnud minule perifeeria, pigem natukene eksootiline. Juba toona sain aru, et ma võin vene keele tundide põhjal tsiteerida Puškinit, aga ma ei ole võimeline küsima poes leiba. Mõtlesin, et oleks suurepärane võimalus minna Narva tööle ja praktiseerida vene keelt.

Kas vene keel on nende aastatega selgeks saanud?

Julgen öelda, et vene keel ei ole mul siiamaani selge. Olen, nagu kõik inimesed, ääretult mugav. Kuna sain oma asjad aetud niimoodi, et mina rääkisin eesti keeles ja kolleegid vastasid vene keeles, siis passiivne vene keele tase kahtlemata paranes, aga aktiivne jäi samaks.

Kui ma jäin lastega koju, ei kasutanud ma vene keelt üldse. Siiamaani mäletan, kui naasin kolm aastat tagasi kolledžisse tööle ja mul oli esimene lähetus Peterburi. Pärast esimest vestlust vene keeles sain otseses mõttes peavalu, sest ma ei olnud harjunud rääkima vene keeles. Siis võtsin vastu otsuse, et kui minu eesmärk oli tulla Narva selleks, et parandada oma vene keelt, siis pean sellega aktiivselt tegelema. 

Mil moel sa sellega tegeled?

Teen ühe üliõpilasega tandemõpet, et tema saaks harjutada eesti ja mina vene keelt. Kahjuks pole töökohustuste hulga tõttu ja väikeste laste emana iseseisva õppimise aktiivsus selline, nagu ma tahaksin.

Mingil määral tunnen vene keele õppimiseks ka kohustust, sest nõuan üliõpilastelt ääretult head eesti keele oskust ja tean, et nad näevad sellega kurja vaeva. Narvas on eesti keele praktiseerimise võimalusi niivõrd vähe. Isegi kui jääb suvi juba vahele, annab see inimeste eesti keele ladususes tunda.

Mul on väga hea meel, et Narva tuleb eesti keele maja. Loodan, et see suuresti toetab meie tegevust...

... ja võtab ehk osa koormust enda kanda?

Jah, iga eestikeelse suhtlusvõimaluse lisandumine on oluline. Üks Narva suuri probleeme on see, et pole möödapääsmatut vajadust eesti keelt osata. Kuigi mina leian, et kõikidel, kes töötavad Eesti koolis, ükskõik mis keeles see kool õpetab, peab olema kõrgel tasemel eesti keel oskus. Sest riiklikud õppekavad on eestikeelsed ja õpetaja peab neist aru saama. Ja seetõttu on ääretult oluline, et nõuaksime vähemalt ülikoolist väljudes maksimaalset taset.

Sest siia tullakse ka minimaalse keeleoskusega?

Tullakse igasuguse, ka olematu eesti keele oskusega, sest juba kaks aastat võtame eestikeelsetele õppekavadele vastu välismaa üliõpilasi. Praegu on meil 43 välisüliõpilast. Esimesel aastal õpivad nad ainult eesti keelt. Eesti keele aasta lõpetavad nad B1 pluss tasemel, mis on täiesti võrreldav keskmise üliõpilasega, kes astub Narva kolledžisse.

Piiri taha pilgu suunamine on mõnes mõttes ellujäämise küsimus, sest gümnaasiumilõpetajate arv Ida-Virumaal järjest langeb ja olemasolevad õppekohad tuleb kellegagi täita. Üliõpilaste arv 500 on emaülikooli silmis kriitiline piir ja Narva kolledžil on see üsna lähedal. 

See 500 ei ole mingi maagiline arv, vaid näitab suurusjärku, mille puhul ots otsaga kokkutulemine muutub probleemiks. Meie eelarve on sel aastal 1,75 miljonit, sellest natukene üle miljoni on riigi tegevustoetus. Pluss 150 000 eurot, mille ülikool meile eraldas, et saaksime arendada oma IT-õpet. Kõik muu on projektitegevuse kaudu tulev raha, mille me ise välja teenime.

Näiteks Ameerika tudengitele vene keele suvekooli korraldamisega.

Täpselt. Ameeriklastele vene keele õpetamine on meie suuremaid tuluallikaid. See on üks meie strateegiline suund, sest sobib kokku vene keele kui võõrkeele õpetamise kompetentsi tõstmisega. Kus veel oleks mõistlik õpetada vene keelt kui mitte Narvas?  Nüüd on see koht, kus me peame kasutama ära selle, et siin on venekeelne keskkond.  

Mis puudutab välistudengeid [tasemeõppesse tullakse peamiselt idapoolsetest riikidest − toim.], siis saame neid aastas vastu võtta maksimaalselt 25. Muidu oleks vaja tööle võtta paar uut eesti keele õpetajat, milleks meil pole praegu võimalusi. 

Välisüliõpilaste võtmine on end õigustanud. Nad on tõesti väga motiveeritud ja tase on kõrge. Kuna nad tulevad välismaale õppima, siis see on suur samm, mille nad on põhjalikult läbi mõelnud. Ka erialavalik ei ole tehtud kergel käel.

Nad on ka väga motiveeritud eesti keelt õppima, sest neil ei ole eelarvamust ega teki küsimust, kas seda on vaja ja miks seda on vaja. Kui nad on otsustanud tulla Eestisse, siis nad saavad aru, et peavad eesti keelt oskama. 

Muidugi nad peavad harjuma kultuurierinevustega. Meil on õpetamine palju demokraatlikum, üliõpilane ise vastutab oma tulemuste ja tähtaegade eest, niivõrd palju pole päheõppimist, vaid oluline on arusaamine ja ka see, et ei ole valet arvamust − on põhjendatud ja põhjendamata arvamus. 

Oled töötanud nii riigi-, era- kui kolmandas sektoris. Millised õppetunde oled ühest, teisest või kolmandast kaasa võtnud?

Mulle teeb aeg-ajalt nalja, et kui ma olin ülikooli ajal AIESECis [rahvusvaheline noorteorganisatsioon − toim.] ja vastutasin inimressursside eest, siis ma mõtlesin: kui ma lähen tööle ja maksan inimestele palka, on nad motiveeritud tegema seda, mida ma tahan. Ma ei oleks saanud rohkem eksida. Näen seda praegu juhi positsioonis iga päev, et sa pead pidevalt motiveerima oma töötajaid, vaatamata sellele, et maksad neile palka. 

Samas näitas mittetulundussektori kogemus, mida võivad inimesed oma motivatsiooni najal ära teha, kui nad on asjast huvitatud. Ka Narva kolledžis tehakse väga palju missioonitundest, sisemisest vajadusest anda tagasi ühiskonnale ja regioonile.

Ja mis seal salata − Narva on paljuski kõigi võimaluste maa. Siin on sul tunduvalt rohkem tegevusvabadust kui Tallinnas või Tartus. Narva kolledž on väike organisatsioon, aga kuna meil on niivõrd palju valdkondi, mida peame katma, antakse inimestele paljuski vabad käed.

Osale on see nagu palgalisa?

Kindlasti. Aga on ka neid, kes tahavad, et oleks täpne ametikirjeldus. Siin olen õppinud, et väga oluline on kohanduda oma kolleegide soovidega. See, kuidas mina eelistaksin töötada, tegelikult ei loe, sest inimesed on need, kes toovad tulemuse, ja minu roll on luua neile selleks võimalikult head tingimused. 

Tingimused tulemuse toomiseks on olemas, sest mingit katastroofi meil tegelikult ei ole ja arenguplaanid on tehtud. Ajas kolledži roll kindlasti muutub ja peame tegema mõningaid ümberkorraldusi.

Näen, et peame pöörama oma nägu rohkem ettevõtete poole − siiani oleme suhelnud rohkem riigi, kohalike omavalitsuste ja koolidega. Narva kolledž on suureks saamas − oleme  20 aastat vanad − ja peame tegema valikuid. Igale rindele me ei saa trügida. Keskendume IT-le ja õpetajakoolitusele. Olen täiesti kindel, et ka järgmise kümne aasta pärast on kolledž olemas.