Purtse jõe reostus − pärand Eesti Vabariigi algusaegadest
13. juuli 2018, 11:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjarannik avaldab tänases lehes sissejuhatava osa geograafide Mait Sepa ja Taavi Pae pikemast loost, kuidas 1930ndatel sai alguse Purtse jõe saastamine. Järgnevad osad ilmuvad suvekuudel Põhjarannikus järjejutuna.
Purtse jõest on viimasel ajal jälle rohkem kuulda. Küll mitte seoses suurte kalasaakidega, vaid Eesti mõttes enneolematu projektiga, mille käigus hakatakse jõest eemaldama jääkreostust.
Projekti esimese etapi raames keskendutakse põhiliselt Kohtla-Järve külje all asuva fenoolisoo ja Kohtla jõe ohutuks muutmisele ning töid tehakse ka Purtse jões endas (Püssi ja Lohkuse paisude piirkonnas). Erra jõgi (ka Uhaku karstiala) ja Purtse jõe Püssi paisust allapoole jääva osa puhastamine jääb veel tulevikku, kuid 2022. aastaks peaks Kohtla jõgi olema ökoloogiliselt palju paremas seisus.
Põlevkivitööstusele ohverdatud jõgi
Üldiselt arvatakse, et Kirde-Eesti keskkonnaprobleemid, sealhulgas Purtse jõe saaste, on nõukogude aja taak. Tegelikult ei ole see päris nii. Enam-vähem kõik põlevkivitööstusega seotud probleemid said alguse koos põlevkivitööstuse sünniga juba 1920.-1930. aastatel.
Meil ollakse uhked sõjaeelse Eesti Vabariigi looduskaitseseaduste üle, mis olid omal ajal Euroopas ühed eesrindlikumad. Pole kahtlustki, et tollased saavutused rändrahnude, põlispuude ja üksikute liikide kaitse ja looduskaitsealade rajamisel on ääretult suured. Samas oli 1935. aastaks, mil presidendi dekreediga pandi maksma esimene looduskaitseseadus, Eesti kaotanud terve jõe. Purtse jõgi toodi ohvriks põlevkivitööstuse huvidele. Põlevkivitööstust peeti olulisemaks kui tuhandeid lõhesid, kes Purtse jõkke kudema tulid, ja sadu Purtse jõe kallastel elavaid inimesi.
Siiski, kui Purtse saastamise lugu lähemalt vaadelda, pole pilt kaugeltki must-valge. Tõesti, õlitehased hakkasid 1930ndatel Purtse jõkke laskma tootmisest üle jäänud mürgiseid vedelikke hulkades, mis hävitasid jões kogu elu. Tehaste solk tappis muu hulgas lõhed, mis olid kujunenud kohalike kalurite peamiseks sissetulekuallikaks.
Paarsada Viru ranniku kaluriperet sattusid laenuraha eest lõhepüügivahendeid ostes võlgadesse, mille maksmine ei olnud kala kadumise järel enam võimalik. Nii mõneski mõttes võime rääkida ühest esimesest keskkonnareostuse tagajärjel tekkinud sotsiaalsest katastroofist Eestis.
MAIT SEPP ja TAAVI PAE: Nii mõneski mõttes võime rääkida ühest esimesest keskkonnareostuse tagajärjel tekkinud sotsiaalsest katastroofist Eestis.
Ent nii saastamise kui ka kalurite võlgade tagant paistavad inimliku ahnuse kõrvad. Omal kohal olid hoolimatus, ülepüük, kerge raha lootused, aga ka noore riigi nõrkus ning kogemuste puudumine. Valitsuse otsus panustada põlevkivitööstusele algatas Purtse jõe kallastel sündmuste jada, mida kestuse, vaatuste rohkuse ja mitmepalgelisuse ning mõnes mõttes isegi teatraalsuse tõttu võiks pidada saagaks.
Selles ja järgnevates osades jutustamegi, mis Purtse jõe ja rahvaga 1930ndatel juhtus ning kuidas seda draamat kajastas toonane ajakirjandus. Arhiivimaterjalide abil vaatame ka, kuidas neid sündmusi käsitlesid riigivõimud, õlitööstused ja kohalikud elanikud.
Avamäng
Purtse jõgi on läbi ajaloo olnud Eesti jaoks väga oluline lõhejõgi. Kala oli eestlastele üheks tähtsamaks leivakõrvaseks, kuna see oli lihaga võrreldes äärmiselt odav ja loodusest justkui vabalt kätte saadav.
Püssi mõisast on teada tänapäeval vaadatuna anekdootlik kaebus, milles moonakad kurtsid, et mõisahärra on suur ihnuskoi, kuna sealiha töölistele ei raatsi anda, vaid toidab neid iga päev ainult punase kalaga. Samas olid 20. sajandi alguses Püssi mõisas krahv Stackelbergi palgal jõevahid, kelle ülesandeks oli Purtse ja Kohtla (paralleelnimena ka Roodu) jõelt soovimatute kalastajate ja eriti vähipüüdjate eemale peletamine. Kätte saadud salapüüdjatele vormistasid jõevahid kohapeal füüsilise noomituse.
Kala tühine hind tähendas aga seda, et elukutseliste kalurite sissetulekud olid väikesed ning seetõttu olid ka nende majapidamised tavaliselt vaesed. Üldisele vaesusele ei andnud olulist leevendust isegi vabariigi algusaastatel läbi viidud maareform, kuna kaluritele jäänud maatükid olid harilikult väikesed ja viletsatel muldadel.
Kalapüügiga, sealhulgas muidugi ka lõhede röövpüügiga, tegeles aga peaaegu iga jõe ääres või rannikul elav inimene. See kõik sundis Virumaa kutselisi kalureid juba vabariigi esimestel kuudel kutseühingutesse organiseeruma. Olgu mainitud, et organiseeruti just Purtse aktiivsete kalurite eestvõttel.
Et veidikenegi raha saada, tuli kala püüda palju. Kalade ülepüük aga sundis vabariigi võime üsna varakult kasutusele võtma piiranguid: 1924. aastal kehtestati Purtse jõesuud ümbritsevas meres 200 sülla (ca 380 m) laiune keeluala ja Purtse jõel ei tohtinud kala püüda 1. septembrist 15. detsembrini jõesuust 4 km ülesvoolu kuni esimese veskipaisuni. Muidugi tekitasid sellised keelud kaluritele päris palju tuska, nagu ka see, et riik hakkas juba 1920. aastal kalastamisõigust raha eest rentima. Kohati, eriti Narva jõel, oli rent väga kõrge ja võttis kalameestelt suure osa sissetulekust.
Kõige selle taustal oli just lõhe kallis ja 1920ndate Eesti tõusikliku seltskonna toidulaual väga moodne kala. Purtse ja selle kalarikkuse kohta on laialt levinud arv, et veel 1929. aastal püüti Purtse jõest ja selle suudme lähedalt vähemalt 523 lõhet. Ilmselt püüti röövpüügi korras ametlikust hulgast mitu korda rohkem. Kui arvestada, et püügi keskmiselt kaalub lõhe 9-10 kg ja 1929-30. aasta näitel oli kilohind püügihooaja alguses Narva turul 3.50-3.70 ja Tallinnas kuni 5 krooni (hooaja keskel langes ülesostu kilohind tavaliselt 80 sendile), siis ka need pool tuhat ametlikku lõhet tõid ümbruskonna rahvale kuni 20 000 krooni tulu. Seejuures peeti ajakirjanduses 1929. aasta lõhesaaki suhteliselt viletsaks.
Peab ütlema, et 1920ndatel kääris Purtse jõe ääres mitmeid huvide konflikte. Muu hulgas olid tülis näiteks palgiparvetajad ja jõeäärsete kruntide omanikud − palgiparvetamine olevat kahjustanud viimaste heinamaid. Purtse oli metsatööstusele väga tähtis veetee, mida mööda liikus igal kevadel tuhandeid palke. Konflikt päädis sellega, et 1928. aastal oli teede minister sunnitud välja andma eraldi määruse palgiparvetamise kohta Purtse jõel. Peamised tülid puudutasid ikkagi kalandust. 1927. aasta sügisel ilmus ajalehes Kaja murelik artikkel sellest, kuidas jõekaldale maad saanud asunikud on jõe kalast tühjaks püüdnud.
Iseenesest on see üsna keeruline küsimus, millal täpselt algas konflikt põlevkivitööstusega ehk Purtse jõe saastamine. Põhimõtteliselt võiks ju alguseks pidada 1916. aasta suve, mil praeguse Kohtla-Järve alal asunud Järve vallamaja juures avati esimene põlevkivikarjäär, või 1919. aasta kevadet, mil karjäärid ka tegelikku toodangut andma hakkasid. Kõik need Kohtlas ja Pavandus asunud esimesed karjäärid asusid ju Purtse jõe valgalal ning nendest välja pumbatav vesi jõudis läbi Kohtla jõe Purtse jõkke. 1920. aastal mõõdeti juba vahetult Purtse jõe kallastel välja maatükk, millel lubati Tallinna tselluloosi- ja papivabrikul hakata põlevkivi kaevandama. Sellest kujunes hiljem Küttejõu karjäär ja töölisasula.
Siiski pole kaevandusvesi keskkonnaohtlikkuselt võrreldav õlitehaste heitveega ja pigem ongi küsimus selles, millal hakkas õlitööstus jõge mõjutama. On teada, et 1921. aasta augustis alustas Kohtla-Järvel tööd põlevkiviõli tootmise katseseade. Kuigi eksperimentaalse vabriku tootmismahud olid väikesed, pole kahtlustki, et ka selles tekkis palju mürgiseid ühendeid sisaldavaid jääke, mis ilmselt lihtsalt maha valati. 1924. aasta 24. detsembril alustas Kohtla-Järvel tööd esimene õlivabrik, mille paekivist utmistorn on tänini säilinud ja mille kujutis jõudis ka ennesõjaaegsele 100kroonisele rahatähele. On selge, et ka selle tehase vedelad tootmisjäägid jõudsid ühel või teisel moel Purtse jõkke. Tuleb arvestada, et sellal läksid jäätmete hulka ka kõik need põlevkivi utmise kõrvalsaadused, mida rahaks teha ei osatud või millel polnud parasjagu turgu.
Loo järjed ilmuvad Põhjaranniku paberlehe suvekuude numbrites. Põhjaranniku paberlehte on postkasti kõige mugavam tellida veebikeskkonnast tellimine.ee