Tanel Leisalu: teekond Estonia tippu on inimtühi ja ettearvamatu

Ida-Viru mees on ainsal Eesti nime kandval kõrgel mäetipul päral − juhhuu! ERAKOGU Foto: Põhjarannik

Matkajate kingitus Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks on vormistatud ja Estonia mäetipp üle 28 aasta taas vallutatud. Kümne mägironija seas jõudis sinna ka Alutaguse matkaklubi liige Tanel Leisalu. "Kõrgematel kõrgustel on tervis nii viimase piiri peal, et kui võrrelda organismi neljasilindrilise traktorimootoriga, siis töötab ainult üks. Aga tippu jõudes ununevad halvad asjad ja jääb võimas hetk," kinnitab ta.

Kui pikalt sa kodust eemal olid?

Kuu aega. Esimeses etapis − Lenini mäe aklimatiseerumislaagris − oli meid kokku 18 inimest. See kestis koos lendudega kaks nädalat. Kui toetajagrupp lahkus, läksime kaheteistkümnekesi Estonia tippu tegema. Selleks sõitsime Kõrgõzstanist bussidega Tadžikistani ja hakkasime Estonia poole suunduma teiselt poolt mäeahelikku.

Lätlased üritasid sealsamas kõrval asuvasse Latvija tippu minna Lenini mäe poolt, kuid kuuldavasti see neil ilma- ja lumeolude tõttu ebaõnnestus − 150 meetrit jäi tipust puudu. Sealtpoolt on ronimine mitu korda tehnilisem ja mäenõlv järsem.

Teie valisite lihtsama tee?

Ei saa öelda, et see oli lihtsam. Juba teekond mäe alla jõudmiseks oli keeruline. See piirkond asub tsivilisatsioonist niivõrd kaugel. Algul arvati, et saame bussidega Estonia baaslaagrisse liustiku alla, aga juba see tee Kõrgõzstanist Tadžikistani... Kaardi peal oli suur tee, aga tegelikult olid jõed selle vahepeal ära uhtunud, nii et tuli bussiga läbi jõe sõita.

Ja väike tee, mis põhimagistraalilt orupõhja keeras, oli üldse olematu. Üritasime bussidega offroad'i sõita, aga see lõppes loomulikult sellega, et kilomeetri möödudes vajusime sisse. Kaevasime ja lükkasime busse välja, kulutasime selleks tund-poolteist, et põhiteele tagasi saada.

Sõitsime Karakuli külla, mis oli kõige lähem tsivilisatsioon, ja alustasime külaelanikega läbirääkimisi kohaliku transpordi saamiseks. Autod leiti meile kiiresti − kaks UAZi. Rohkem võttis aega bensiini leidmine autodele. Mehed käisid mööda talusid pudelitega bensiini kogumas, et saaks üldse sõita.

Liustiku alla oli ligikaudu 30 kilomeetrit autosõitu, aga saime sõita umbes poole maast, kui jõudsime keeruliselt läbitava lõiguni, millest polnud võimalik edasi saada. Jäime ööseks laagrisse ja alustasime sealt järgmisel päeval üle 30kiloste seljakottidega rohkem kui 20kilomeetrist jalutuskäiku. See oli pikk päevateekond mööda kivikõrbelaadset orupõhja.

Sealt edasi läks asi natukene tehnilisemaks − oli väga palju jõetakistusi, millest tuli kuidagi üle või ümber saada. Seejärel liikusime mööda järsemaid nõlvu ja serrakitega liustikuid, kus sul on ümberringi nagu jäätornid püsti: visuaalne vaateväli puudub, sa ei tea, kas ees on mäenõlv, jõgi või jääsein, pead kogu aeg tegema rajaluuret ja otsima, kust üldse läbi saab.

Estonia matka eripära oligi see, et kui muidu on tuntumate tippude võtmisel logistika ja teenused, on konkreetsed rajad, mida mööda minnakse, ja vajaduse korral abivahendid, siis meil need puudusid. Pidime ise kaardi järgi endale tee tippu leidma.

See piirkond oli täiesti inimtühi, sealtpoolt, kust meie läksime, mägedesse keegi naljalt ei lähe ja seetõttu on teekond niivõrd ettearvamatu. Ühel päeval liikusime 20 kilomeetrit mööda orupõhja, teisel päeval linnulennult oma eelmisest laagripaigast järgmisse ainult 4 kilomeetrit ja seda 12 tunni jooksul, sest pidime minema kõrvalorgu, et saada üle jõe ja tagasi.

Lugesin, et keskmiselt jäi teie päevateekond 15 kilomeetri kanti.

Keskmiselt jah, aga esimene ja viimane päev olid pikad kõndimislõigud. Kui oleks autodega kaugemale pääsenud, oleks saanud oma ülemise laagri kõrgemale ja võib-olla mõlemad tipud tehtud, nii Estonia kui Latvija.

Seekord jäi Läti eestlastel vallutamata, nagu lõunanaabritel endilgi?

Jah. Tipulaagrisse jõudsime 5300-5400 meetri vahele ja siis jõuvarud ammendusid − panime liustiku peale laagri püsti. Tegelikult oli soov ööbida 5600 meetri peal. Siis oleks aklimatiseerumine parem olnud ja jõudnuks teha mõlemad tipud.

Nii et väga palju ettenägematuid asjaolusid. Võid ju plaane teha...

...aga vend seal üleval naerab selle peale.

Kolm sinu ekspeditsioonikaaslast võtsid selle reisi ajal ka Lenini mäetipu, ületades 7000 meetri piiri. Miks see sulle kättesaamatuks jäi?

Pärast Estoniat olime ühe öö Karakuli külas kodumajutuses ja pöördusime tagasi Lenini baaslaagrisse 3600 meetri kõrgusele. Kuna olime reisikorraldaja hooaja viimased kliendid, kelle järel kõik asjad kokku korjati, oli meie ajagraafik päris kiire ja me ei saanud piisavalt puhkust. Juba ülejärgmisel päeval hakkasime laagri kaupa üles minema.

Esiteks ma ei jõudnud piisavalt aklimatiseeruda. Teiseks hakkas mul kõht juba mitmendat korda jukerdama. Käisin enam-vähem iga kivi taga kükitamas. Kui jõudsime edasijõudnute laagrisse, ütlesin esimese asjana, et näidake see koht, kuhu ma siin ära peaksin surema.

6100 meetri kõrgusel laagris oli küll kõht juba korras, aga organism nõrk. Tõusule minek oli öösel kell kaks. Tunne oli, et proovida võiks, aga umbes 6300-6400 meetri peale jõudes oli nii külm ja nõrkus nii suur, et otsustasin edasi mitte minna. Viiekesi hakkasime tippu minema ja need kolm, kes sinna jõudsid, läksid ees ära.

Öö oli väga külm, tuulekülma oli üle 30 kraadi. Jalad seekord ei hakanud külmetama, mul olid head saapad ja sokid. Kindad olid ka kõige paksemad sulekindad, mida ma poest sain, aga käsi pidin kogu aeg soojendama.

Kas külmunud alpinisti laipu ka tee peal nägite?

Külmunud alpinisti laipu me ei näinud, küll aga oli kolm tükki enne meid Lenini peal hukka saanud. Ja kui me olime teel edasijõudnute laagrisse, siis parasjagu toodi hobuse seljas alla ühte korealast, hapnikumask ees.

Õnneks meie grupis ühtegi õnnetust ei juhtunud ja füüsilisi vigastusi ei tekkinud, ainult mägedest ja kõrgusest põhjustatud tervisehädad.

Ja ilmaga meil ka üldiselt vedas. Selle kuu aja jooksul oli mõni kehvem ilm, ühel päeval sadas ka lund, aga enamasti paistis päike. Kui päike tuli välja, oli palav, öösiti oli 5-15 miinuskraadi. Estonia tippu minnes oli kümme kraadi külma, aga tuult ei olnud.

Kui jõudsid 22. augustil, peaaegu taasiseseisvumispäeval, Estonia tippu, kas oli siis vähemalt tunne, et see katsumusterohke teekond oli seda väärt?

Need asjad on alati seda väärt, sest halvad asjad ununevad väga kiiresti.

Mälestused streikivast kõhust ja hullult külmetavatest sõrmedest ei varjuta võidurõõmu?

Ei. Tippu jõudes jääb ainult võimas hetk. Ja ilusad loodusvaated.

Kui pikk on sinu mägironimise karjäär?

N-ö päris mägedes käisin esimest korda 2013. aastal Norras. Viimane tipputõus oli detsembrikuus Kilimanjarol (5895 m).

Nii et seekord parandasid oma tippmarki umbes 300 meetriga.

Jah [naerab]. See pole küll eesmärk omaette. Eesmärk on mägedes ja looduses liikuda.

Kui palju pidid selleks ekspeditsiooniks oma kukrut kergendama?

Varustust olen tasapisi kogu aeg soetanud, aga kuna viimase aja matkad on läinud nõudlikumaks ja tehnilisemaks, siis pidin nüüd oma varustust ikka korralikult upgrade'ima. Investeerisin varustusse veel 2000-3000 eurot.

Näiteks ostsin seljakoti, mis oleks võimalikult mahukas ja kerge, et saaks koti arvelt rohkem varustust kaasa võtta. Samamoodi ostsin spetsiaalselt selle ekspeditsiooni jaoks kahekihilised saapad, kust sisu käib välja ja mis on piisavalt soojad, et varbad alles jääksid. Lennupiletid ja enamiku muid kulusid kandsid matkaliit ja sponsorid.

Saan aru, et investeerisid Eesti kingitusse ka kogu oma puhkuse.

Jah. Terve puhkus läks ühe reisi alla.

Jõudsid tagasi 6. septembril ja paari päeva pärast olid juba maratoni stardis.

Jah, reedel olin tööl ja pühapäeval jooksin maratoni. Olin töökohast registreeritud. Kui kirjas oled, tuleb ju teha [naerab]. Aga jooks läks väga raskelt.

Mul on olnud vastupidine kogemus, et olen pärast maratoni Mont Blancile läinud. See variant oli parem. Pärast mägesid ei ole jalad ikka jooksuvormis ja organism on ka kurnatud. Jalad on küll valmis pikaajaliseks kõndimiseks, aga jooksmisel töötavad ilmselt teised lihased.