Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Narva Vabal Laval taaselustub garaažikultuur

Autot laval ei näe, küll aga autoistmeid ja -tulesid ning kõike muud, mis ühe garaaži interjööri võiks kuuluda: läbisegi nüüdisaegne õlletaara ja ajaloohõlma vajunud reklaamplakatid, kus poolpaljad naised reklaamivad tööriistu. Lavastaja Elmars Senkovs tõdes, et garaažikultuuri võiks esitada UNESCO kultuuripärandi nimistusse. FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Vaba Lava Narva teatrikeskuses esietendub laupäeval, 20. veebruaril "Kaks garaaži", mille tegevus leiab paralleelselt aset Eestis ja Lätis. "See on üks asi, mis meid ühendab, sest garaažid on kõikides postsovetlikes ühiskondades," tähendas lavastaja Elmars Senkovs.

Auhinnatud läti lavastaja Elmars Senkovs võtab vaatluse alla kummalise vaheala − garaaži, paiga, mis on olnud pelgupaigaks nii nõukogude mehele kui vabariigi kodanikule. "Kaks garaaži" jutustab loo noortest meestest, kes koos riikide taasiseseisvumisega oma täiskasvanuelu alustavad.

Aeg muutub, garaaž jääb 

Mida aga teha, kui nii vana kui uus maailm tunduvad võõrastena − kui sa pole osa ei võitjate põlvkonnast ega digigeneratsioonist? Mis saab siis, kui ühiskondlikud ootused, praktilised eesmärgid ja salaunelmad on omavahel lootusetult konfliktis? Mida teha, kui isalt päranduseks saadud garaažiboks tundub ainsa tõeliselt turvalise ja õige kohana? 

"Meie loos on garaaž metafoor sellest, kuidas aeg muutub, aga garaaž jääb. Olen naernud, et garaažikultuuri võiks esitada UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Kunagi oli garaaž paik, kuhu mees sai põgeneda, et end vabalt tunda. Nagu meeste kirik," võrdles Elmars Senkovs.

Keda laval näeb? 

1991. aastal said Eesti ja Läti Nõukogude Liidust vabaks. 2004. aastal liitusid nad uue vanema vennaga, sel korral küll vabatahtlikult, aga siiski. Nende aastate vahele jäi periood, mida üldiselt mäletatakse metsikute üheksakümnendatena − ajana, mil teismelisest riigist hakkas saama täiskasvanu. Maailm muutus peadpööritava kiirusega. Osa olid nutikad ja näljased ning said üleöö rikkaks. Teised kehastusid vanade väärtuste hoidjateks ning kritiseerisid progressihullust. Mis aga sai nendest, kes ei kuulunud ühte ega teise leeri? 

36aastasel lavastajal isiklik kokkupuude garaažieluga puudub.

"Oleks olnud soojem aeg, oleksime arvatavasti käinud mööda Narva garaaže ja otsinud neid inimesi, kes seal aega veedavad. Aga praegu sealt kedagi ei leia. Nii et tegu on meie fantaasiaga, mitte dokumentaalse jutustusega. Rohkem on see jutustus meie isade põlvkonnast. Loodame, et see lahutab meelt, aga on ka natukene sentimentaalne."

Igaühel oma pelgupaik 

Senkovsi kinnitusel on igaühel oma garaaž.

"Minu garaaž on näiteks teater, kus ma ka elan ja kogu aeg midagi teen. Minu isa garaaž oli töötuba, kus ta remontis pesumasinaid. Saabus aeg, kui inimesed enam ei toonud katkisi pesumasinaid remonti, vaid viskasid need lihtsalt ära ja ostsid uue. Sel hetkel ta tundis, et teda kui meistrit pole enam vaja. Seejärel hakkas ta võtmete koopiaid tegema − neid on ikka vaja, kui me just ei lähe täielikult üle uksekaartidele."

Lavastaja tõdes, et iga inimene ei leia endas jõudu kogu aeg muutuda. "Muutused ajavad segadusse, aga me ei vasta küsimusele, kas need on head või halvad."

Kuraatoriprogrammi lavastus "Kaks garaaži" esietendub Vaba Lava Narva teatrikeskuses laupäeval, 20. veebruaril. Lavastus on eesti ja inglise keeles, venekeelsete subtiitritega. Laval on Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäe Eestist ning Matiss Budovskis ja Agris Krapivnickis Lätist.

Lavastaja Elmars Senkovs sõidab järgmisel nädalal edasi Moskvasse, kus teda ootab uus projekt Moskva teatris Malaja Bronnaja tänaval. "Seejärel lõpetan Läti rahvusteatris "Suveöö unenäo", millega enne koroonat alustasime. Sel aastal on palju tööd," rõõmustas ta.

Tagasi üles
Back