Anvar Samost: kinnisvaramaks võib juba järgmiste valimiste teema olla

Anvar Samost, ajakirjanik FOTO: ERR

Rahatrükk, buumiv kinnisvaraturg ja vajadus uute eelarvetulude järele teevad kinnisvaramaksu idee väljakäimise Eestis aina tõenäolisemaks.

Tänavu esimeses kvartalis − ja see kvartal on enamasti aasta lõikes Eesti kinnisvaraturul kõige vaiksem − tehti Eestis kokku 13 700 kinnisvara ostu-müügitehingut, viiendiku võrra rohkem kui 2020. aasta samal ajal. Kinnisvaratehingute koguväärtus oli 1,15 miljardit eurot. Sellest kõrgem on tehingute koguväärtus olnud vaid eelmise aasta viimases kvartalis ja 2006. aastal ehk eelmisel buumiajal.

Need on maa-ameti kogutava kinnisvaratehingute hinnastatistika kiretud andmed. Emotsiooni saab igaüks ise lisada kas ajaviiteks müügipakkumisi sirvides, ise endale uut eluaset või kindlamat rahapaigutust otsides, Eesti linnade tänavatel jalutades või tuttavate kogemusi kuulates.

Võib vaadata, kui palju on elamispinna ruutmeetreid ühe inimese kohta, ja võrrelda seda rikaste Lääne-Euroopa riikidega − ning jõuda järeldusele, et Eestis võiks veel palju ehitada. Aga võib öelda, et Eesti inimeste omandis olevad elamud pole kunagi nii moodsad, suured ja nii heas korras olnud.

Eestlaste rikkus on suurem kui kunagi varem ja sellesse pole viimaste majanduskasvu näitajate põhjal otsustades mõlki lüüa suutnud ka koroonakriis.

Väikestest ääremaa küladest pealinnani paistab silma, kuidas üks hoone teise järel senisest paremasse korda saab ning kuidas uut elukondlikku kinnisvara muudkui lisandub. Eriti selge on see muidugi Tallinnas, Harjumaal ja Tartus. Kõrgeid kortermaju valmib nii vanades magalarajoonides, suurte liiklussõlmede ääres, kesklinnas kui ka uue suunana isegi keset seni õhtuks välja surevaid büroohoonete kvartaleid.

Selle taga on loomulikult eestlaste igipõline armastus oma kodu vastu, kuid veel enam maailma keskpankade rahatrükk, mis lainena üle planeedi veeredes on vaba raha paremate investeeringute puududes kinnisvarasse suunanud. Aga selletagi on eestlaste rikkus suurem kui kunagi varem ja sellesse pole viimaste majanduskasvu näitajate põhjal otsustades mõlki lüüa suutnud ka koroonakriis.

Kinnisvara, palun vabandust, eluaseme soetamine on Eestis riiklikult soositud.

Kodualune maa on maamaksust vabastatud ja kui kellelgi ei ole, siis maamaksu aluseks olevat maksustamishinda pole aastakümneid ükski valitsus tõsta söandanud ja seega on ka teise või kolmanda kinnisvaraomandi maksukulu üldjuhul märkamatu.

Nii soodne kinnisvarapoliitika tuleb otse 1990. aastatest, kui eluasemelaenud oli enamikule kättesaamatud, laenuintressid kahekohalised.

Praeguseks on see kauge mälestus. Olud on hoopis teised.

Väga reljeefselt jõuab teadmine muutusest kohale, kui jalutada näiteks Pärnu rannarajoonis või Harjumaal Suurupis, nagu mina seda viimase nädala sees tegin.

Suurupis otse mere ääres käib suurejooneline eramute ehitus − sarnaselt kümnete teiste kaunite Eesti äärelinnadega. Need majad, mis juba valmis, võiksid asuda kuskil USA läänerannikul − ruutmeetrite, kruntide ulatuse ja arhitektuurse ambitsiooni poolest. Tegu ei ole lihtsalt pereelamutega, vaid jõulise eneseväljendusega.

Vahel on raske mõista, kuidas saab ühepereelamu Nõmmel või Viimsis või mõnes Harjumaa vallas maksta sama palju või rohkem kui sama suur elamu Floridas Mehhiko lahe ääres, kus aasta ringi särab päike ning keskmine palk on paar-kolm korda kõrgem. Üks osa vastusest on selles, et erinevalt Floridast ei tule Harjumaa maja pealt, olenemata hinnast, maksta aastas tuhandeid eurosid kinnisvaramaksu.

Eestis, kus maamaksu tõusu on aastaid tagasi hoitud ja hoitakse veel, ei soovi erakonnad kinnisvaramaksust isegi rääkida. Samas teevad muutunud olud ja kapitali vool kinnisvarasse iga aastaga mingit sorti kinnisvaramaksu põhjendatumaks.

Ka riigieelarve tuludele ja nende struktuurile otsa vaadates on selge, et need ei ole tänapäeva Eestis enam päris kohased. Ennustan, et poliitiline konsensus kinnisvaramaksu puhul saabub ootamatult kiiresti.

Tagasi üles
Back