Kulno Malvale meeldib, kui saab kõigile kuulajatele silma vaadata

Kulno Malva mängib torupilli ja akordioni, aga ka näiteks okariine ja sansulat. Pühapäeval viib ta pillimaailma avastusretkele Jõhvi kontserdimajas. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Pühapäeval, 5. detsembril tulevad Jõhvi kontserdimaja perehommikule külla pärimusmuusik Kulno Malva ja muinasjutuvestja Piret Päär. Mõlemad on kirglikud rändajad: üks seikleb muinasjuttudes, teine muusikas. "Heale jutuloole võiks ju järgneda ka hea pillilugu," ütleb Kiviõlist pärit Kulno Malva.

Muusikalise perehommiku tutvustusest saab teada, et Pireti sõprade hulgas on kuningaid ja sultaneid, lohesid ja draakoneid, haldjaid, ingleid ja härjapõlvlasi. Teie aga võtate oma rännakutele kaasa akordioni ja torupilli, orkestritäie okariine, karmoškatäie kargusi, lajatava lokupilli ja maagiliselt maheda sansula. Paistab, et sellest saab publikule tõeline pillimaailma avastusretk.

Ega ma tea päris täpselt kunagi, mitut pilli ma konkreetsel kontserdil mängin. Mõnikord piisab ainult akordionist, mida ma juba alates seitsmendast eluaastast peale mängin, tihtilugu lisanduvad ka torupill ja karmoška.

Kui need pillid vahest pikemalt tutvustamist ei vaja, siis sansula − üks mu lemmikuid − pole siinmail kindlasti väga igapäevane. See on metallkeeltega pill, millel on väikese trummi laadne kõlakoda. Keeli tõmban pöialdega, mis tänu erilisele kõlakastile tekitatud helile mõjuvad väga meditatiivselt. Mõelge ennast kargesse, natuke sombusesse talvehommikusse vaikselt vuliseva oja kaldale − täpselt selline meeleolu tekib mul endal seda pilli mängides.

Teine omalaadne pillide seltskond on mul okariinid. Need on enamjaolt savist tehtud, tavaliselt kahe kuni kaheksa sõrmeauguga puhutavad pillid, mis võivad olla väga erisuguse kujuga. Mul on neid näiteks linnukujulisi, merekarbi moodi, jänesekujulisi, aga üks näeb välja hoopis nagu piip.

Kõige erilisem on üks linnukujuline okariin, mis on ostetud juba 81 aastat tagasi, kusjuures Ida-Virumaalt, Soonurme külast. Võib öelda, et ma isegi kogun okariine, sest olen neid oma reisidelt hulganisti kaasa ostnud, näiteks New Yorgist, Ukrainast, Ungarist, Lätist, Leedust.

Perehommikud on vormilt vabamad kui tavalised kontserdid, esinejad on publikule lähedal ja suhtlevad vabalt. Ilmselt sobib see ühele pärimusmuusikule imehästi.

Lähedus publikuga on mind alati paelunud. See tekib siis, kui ruum on väiksemat sorti ja hubane, võib-olla põleb mõni küünal või kamin, inimesi on täpselt nii palju, et jõuad kontserdi jooksul kõigile silma vaadata.

Minu ja Piret Pääri kontserdil vahelduvad (muinas)jutud minu pillilugudega ning see on minule teistmoodi kui "tavaline" kontsert, kus ma olen ainuisikuliselt oma muusika peremees ning mängin, mida tahan.

Koos Piretiga esinedes pean arvestama, et minu muusika võiks ning peaks toetama juttude loodud õhustikku ja meeleolu. Eks see ole vastastikune − muusika mõjutab ju ka räägitavaid lugusid. See on teinekord päris suur väljakutse, et heale jutuloole võiks järgneda ju ka hea pillilugu.