P, 26.06.2022

Narva muuseum kutsub Joala vabrikusse seiklema

Ilja Smirnov
Narva muuseum kutsub Joala vabrikusse seiklema
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Joala vabriku ekskursioon on üsna ekstreemne: tohutu suur tööstushoone seisab juba aastaid tühjalt, seal puudub elekter ja tekkinud on mitmeid ohtlikke kohti. Seetõttu on ekskursioonil osalejate arv piiratud ning alla 16aastasi lapsi sinna ei lubata. Kõigil osalejatel tuleb läbida ohutusinstruktaaž ning kanda laternaga kaitsekiivrit. "Kindlasti ei ole see jalutuskäik mööda puhaste põrandatega muuseumi," ütleb giid Deniss Jatsenko.
Joala vabriku ekskursioon on üsna ekstreemne: tohutu suur tööstushoone seisab juba aastaid tühjalt, seal puudub elekter ja tekkinud on mitmeid ohtlikke kohti. Seetõttu on ekskursioonil osalejate arv piiratud ning alla 16aastasi lapsi sinna ei lubata. Kõigil osalejatel tuleb läbida ohutusinstruktaaž ning kanda laternaga kaitsekiivrit. "Kindlasti ei ole see jalutuskäik mööda puhaste põrandatega muuseumi," ütleb giid Deniss Jatsenko. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Narva muuseumi uus ekskursioon "Joala vabrik: keldrist tornini" viib külastajad giidi saatel seiklema Kreenholmi manufaktuuri tekstiilivabriku tühjalt kaikuvatesse ruumidesse. Vabrik ise on juba kakskümmend aastat seisnud, ent ettevõtte eriline atmosfäär on siin säilinud parimal võimalikul moel: tsehhides levib endiselt puuvillalõhn, seintesse on talletunud ketrusmasinate müra ning trepiastmed mäletavad tänini sadu jalapaare, mis siin omal ajal üles-alla jooksid...

ERRi korrespondent-operaator Aleksandr Krasnoumov töötas 1990. aastate keskel Joala vabrikus ketrusmasina operaatorina. Ta tunnistab, et teda muutis Joala tekstiilivabriku ajalugu tutvustav ekskursioon kurvaks.

"Ma ju tean ja mäletan, milline tormiline elu siin kees ning millised tohutud kaubahulgad siit Venemaale ja läände liikusid. Nüüd aga vaatan siin valitsevat tühjust ja südames on kurb tunne..."

Aleksandri kinnitust mööda adusid kõik Kreenholmi töötajad ettevõtte suurejoonelisust.

"Tõsi, juba toona mõistsin ma ise ja püüdsin ka teistele selgitada, et säärase tootmise aeg on möödas. Manufaktuur ehitati kunagi ammu Narva koskedele, käredale jõele, mis tekstiilimasinad tööle pani − ja siis oli see aktuaalne. Elektrienergia kasutuselevõtuga aga muutus puuvilla töötlemine lihtsamaks seal, kus see kasvab, et selle transportimine lõviosa omahinnast ära ei sööks," räägib ta.

Joala vabriku tühjalt seisva hoone külastus algab pimedast, rõskest ja mustast keldriruumist. Kiiver ja latern on siin lausa kohustuslikud.
Joala vabriku tühjalt seisva hoone külastus algab pimedast, rõskest ja mustast keldriruumist. Kiiver ja latern on siin lausa kohustuslikud. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Tuhandete endiste Kreenholmi töötajate haavad ei ole pärast manufaktuuri sulgemist siiani paranenud või ei paranegi kunagi − kas on üldse kohane neid tühjadesse tsehhidesse ekskursioonile kutsuda? Aleksandr ütleb, et endiste vabrikute külastamine võiks olla põnev ja informatiivne näiteks Kreenholmi endiste töötajate lastele või teistele nende sugulastele.

"Aga ise siia tulla... selles ma kindel ei ole − igaüks otsustagu ise. Mõni teine minu asemel kehitaks ehk lihtsalt õlgu või läheks tujust ära. Minul aga oli kurb vaadata, et tsehhid, kust omal ajal lahkudes ma kõik masinad töökorda jätsin, seisavad nüüd tühjana..."

Aitab hirmust üle saada

Joala vabriku hoone on juba aastaid tühjalt seisnud, seal puudub elekter ja tekkinud on mitmeid ohtlikke kohti. Seetõttu on osalejate arv piiratud ning alla 16aastasi lapsi sinna ei lubata. Ekskursiooni eel tuleb kõigil osalejatel läbida ohutusinstruktaaž ning kanda kogu ekskursiooni kestel laternaga kaitsekiivrit.

"Kindlasti ei ole see jalutuskäik puhaste põrandatega muuseumis," märgib Joala ekskursiooni programmi koostanud giid Deniss Jatsenko.

Kuna vabrikus on kohati must, tolmune ja niiske, peavad külastajad kandma mugavaid riideid ja jalatseid, mis kergesti ei määrdu. Mõned vahekäigud on kitsad ja samuti tolmused.

"Aga ülevalt ei tohiks küll midagi pähe kukkuda. Käisime koos arhitekti-ehitajaga esmalt ise kogu marsruudi läbi, et kõik ohtlikud kohad üles leida ja ohutud välja valida," rahustab giid.

Veetorni viib kolmkümmend meetrit trepiastmeid.
Veetorni viib kolmkümmend meetrit trepiastmeid. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Põlved võivad värisema võtta Joala vabriku torni galeriisse viivad trepid − galerii paikneb maapinnast umbes 30 meetri kõrgusel. Ülemisele trepimademele viivad astmed on viltused ning giid ja tema abiline tuletavad seda külastajatele väsimatult meelde. Üks reporteritest lõi seal vaaruma, haaras meeleheitlikult käsipuust kinni ning oleks äärepealt oma fotoaparaadi sealt ülevalt alla pillanud...

Giid ise ütleb ekskursioonigrupile uhkustundega, et tema sai oma kõrgusekartusest jagu just tänu Kreenholmile.

"Ütleme külastajatele kohe ekskursiooni alguses, et kui keegi peaks end halvasti tundma, siis tuleb sellest kohe teada anda. Spetsiaalselt sellisteks puhkudeks on meil grupis kaasas saatja, kes abivajaja välja juhatab," räägib Jatsenko.

Suur ja ilus vabrik

Deniss Jatsenko on kogenud giid. Ta märgib, et pikkadel ja juba harjumuspäraseks saanud ekskursioonidel mööda Kreenholmi manufaktuuri väliterritooriumi on külalised tihti avaldanud soovi vabrikuhoonetega ka seestpoolt tutvuda. Kuna kõike seda ühte ekskursiooniprogrammi mahutada ei oleks võimalik, siis sündiski idee pühendada konkreetselt Joala vabrikule eraldi programm.

Kreenholmi manufaktuuri Joala vabrik on autoteele ja parklale lähim veetorniga tööstushoone, mille seinad on laotud tumepunastest tellistest.

1880.−1890. aastatel rajatud vabrik sai teises maailmasõjas kõvasti kannatada, kuid taastati hiljem ühena esimestest.

Joala vabriku torn on sõjajärgsete arhitektide looming, enne sõjas hävimist nägi see välja hoopis teisiti. Varem kasutati seda veetornina ning torni ülaosas on peidus suur veepaak. Torni keskpaigast veidi kõrgemal paikneb vaateplatvorm.‎
Joala vabriku torn on sõjajärgsete arhitektide looming, enne sõjas hävimist nägi see välja hoopis teisiti. Varem kasutati seda veetornina ning torni ülaosas on peidus suur veepaak. Torni keskpaigast veidi kõrgemal paikneb vaateplatvorm.‎ Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Joala vabrik on tunnistatud Kreenholmi vabrikutest suurimaks. Viiel korrusel paiknevad tohutu suured tsehhid − külastajatele võib tunduda, et neid on lausa võimatu kokku lugeda.

Ketrus- ja muud seadmed viis Rootsi omanikfirma siit minema viisteist aastat tagasi, nii et siinsed tsehhid on tühjad. Ekskursiooniprogrammi koostades paigutasid muuseumi töötajad mitmesse tsehhi fotostendid, tutvustamaks neidsamu interjööre Narva tekstiilitööstuse õitseajal. Videoprojektori abil näidatakse külastajatele keldri pimeduses ringvaateid.

Üks ekskursioonil käinud naine märkis, et põnev oleks siinseid tsehhe ka "kuulda" − näiteks kuulata ketrusmasinate müra. Giidi sõnul on ka muuseumi töötajad sellele mõelnud, kuid seni pole õnnestunud sobivat salvestist leida. Kreenholmis filmiti omal ajal rohkelt ringvaateid − eriti sotsialistlikul õitseajal − ning need on Eesti rahvusringhäälingu arhiivis ka olemas, kuid nendel kõlab kaadri taga alati kas diktori hääl või muusika.

Tunneb vabrikut nagu oma viit sõrme

Ekskursiooniprogrammi koostades võttis Deniss Jatsenko Joala vabriku ja tänavu oma 165. aastapäeva tähistanud Kreenholmi manufaktuuri ajaloo põhjalikult ette.

Andmed Kreenholmi manufaktuuri esimeste aastakümnete kohta on laiali arhiivides üle Eesti ja Venemaa ning neid on Jatsenko sõnul üsna raske leida. Nii näiteks on palju uuritud vabrikute varustamist esmalt põlevgaasiga ja seejärel üleminekut elektrile. Kuid ettevõtte ajaloos on ka valgeid laike, mida alles uuritakse. Ning kui sõjajärgse perioodi kohta oskavad nii mõndagi rääkida ka veel elus olevad endised vabrikutöötajad, siis sõjaeelse perioodi puhul on ebaselgust palju rohkem.

‎Giid Deniss Jatsenko Joala vabriku tornis Kreenholmi vaateid nautimas.
‎Giid Deniss Jatsenko Joala vabriku tornis Kreenholmi vaateid nautimas. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Deniss Jatsenko pühendab oma ekskursioonidel palju aega lugudele Kreenholmi tervist kahjustavatest töötingimustest ning sealsete tööliste kaugeltki mitte magusast eluolust, töötundidest ja palkadest, vabrikutes ametis olnud lastest ja täiskasvanutest ning isegi aset leidnud tulekahjudest. "Võib-olla ei peakski giidid kõigest nii põhjalikult rääkima, kuid me peame vabrikut tundma nagu oma viit sõrme või vähemalt selle poole püüdlema," kinnitab ta.

"Huvitav ekskursioon ei tähenda ju seda, et sa oled materjali selgeks õppinud ja vuristad selle külalistele lihtsalt ette. Tähtsad on jutustamisoskus ja emotsioonid. Giid peab teemat põhjalikult valdama ja olema valmis ka konksuga küsimusele vastama," teab Jatsenko.

Märksõnad
Tagasi üles