Aleksei Neprimerov on aidanud leida kümneid metsas eksinud inimesi

Koerad on Aleksei Neprimerovile nii sõbrad kui ammune hobi. Pildil on ta koos koer Senjaga. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Mis sunnib inimest oma igapäevatöid ja -tegemisi sinnapaika jätma ning metsa või sohu eksinud seenelisi-marjulisi otsima tõttama? On see hasart, empaatia, soov aidata või midagi muud? Vabatahtlikke otsijaid koondava mittetulundusühingu Iga Elu asutaja ja juht Aleksei Neprimerov kinnitab, et kadunud inimeste otsimine on nende üllas missioon ning kui otsitav lõpuks elusana üles leitakse, on pereelu kõrvalt näpistud aeg end küllaga ära tasunud.

Mittetulundusühing Iga Elu sündis viis aastat tagasi, saades alguse ühe eaka seenelise keerulistest otsingutest.

2018. aasta oktoobris kogunes Remniku lähedale Heinasoosse kadunud Ivani otsima üle saja inimese. Osa neist tuli kohale minu Facebooki postituse peale, osa Ksenia Klotškova üleskutsel. Enne seda ei olnud meist keegi inimeste otsimisega tegelnud. Ivani sugulased küsisid abi kõikjalt, kust said, kuna politsei oli meest juba kuus päeva tulutult otsinud ja valmis otsingud lõpetama. Nõnda võtsimegi me Kseniaga kuidagi automaatselt initsiatiivi üle.