IDA-VIRU HOMME ⟩ Kahel kolledžil on olnud mõõtmatu mõju Ida-Virumaa arengule

TalTechi Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht ja Tartu ülikooli Narva kolledži direktor Indrek Reimand on ühte meelt, et regionaalsed kolledžid toetavad kogu piirkonna arengut. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Eesti suuremate ülikoolide kolledžid on Ida-Virumaal tegutsenud juba veerand sajandit. Tartu ülikooli Narva kolledž tähistas lõppeval aastal oma 25. aastapäeva, sama verstapost seisab uuel aastal ees Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledžil. Narva kolledži avaliku halduse õppejõud AET KIISLA vestles kolledžite juhtidega kõrghariduse rollist ja kolledžite mõjust Ida-Virumaal.

Kuidas te näete, milline on regionaalsete kolledžite roll maakonnas? Mis on need võimalused, kuidas me saame regiooni mõjutada?

INDREK REIMAND, Narva kolledži direktor: Kui ma töötasin enne Ida-Virumaale tööle tulekut haridus- ja teadusministeeriumis kõrgharidus- ja teaduspoliitikaga tegeleva asekantslerina, siis üks mõttekäik oli see, et kui me räägime ainult kõrgharidusest ja teadusest, siis tegelikult tuleks investeerida suurtesse keskustesse. Öeldakse, et ühe suure korraliku ülikooli tagamaa on umbes üks miljon inimest ehk siis Eestisse mahukski üks ülikool. Me saaksime nii sama summa eest parema kõrghariduse.

Siin on vaja aga arvestada regionaalpoliitilise mõjuga. Kui me tahame mingit regiooni toetada, siis on mõistlik luua kõrgkooli üksus kohapeale ja see on paljudes riikides nii ka toiminud. Kõrgharidus- või teadusasutus toob regiooni uut kompetentsi, uusi funktsioone, loob selliseid töökohti, mida muidu seal ei oleks. Seejuures parandab kõrghariduse kättesaadavust ja aitab lahendada kohalikke arenguprobleeme. Nii et lühike vastus on see, et ülikooli kolledži roll on eelkõige regionaalpoliitiline. Loomulikult me teeme siin oma põhitööd, koolitame, teeme teadust ning loome siia paremaid töökohti, elavdame majandust ja kultuurielu.

MARE ROOSILEHT, Virumaa kolledži direktor:

Ma olen Indrekuga nõus, kuid lisan, et kui mingi õppeasutus regioonis tegutseb, siis ta peaks ka oma õppe- ja teadustegevusega toetama seda regiooni. Ida-Virumaa on suurim tööstuspiirkond Harjumaa järel. Ilmselgelt on siin vaja pakkuda tööstusele suunatud õpet, vajaduse korral teadus- ja arendustegevust ning teha seda tööstusega koostöös. Selliseid tegevusi, mida on igal pool vaja, võib-olla ongi mõistlik õpetada Tartus või Tallinnas. Mõnes mõttes on piirkondades õpe vajalik selleks, et uusi inimesi maakonda juurde tuua. Me peame olema sellele piirkonnale millegi poolest olulised ja vajalikud, siis on kolledžitel mõtet. Mitte lihtsalt sellepärast, et ülikoolid otsustasid mingil hetkel tekitada käepikendused.

Me tegime kunagi uuringu, kus suutsime ära näidata, et regionaalsetel kolledžitel on tegutsemiseks põhimõttelist kaks põhjust. Üks on võimendada regioonis olemasolevat kompetentsi ja teiseks leevendada kohalikke probleeme. Virumaa kolledži puhul on olnud võtmesõnaks põlevkivi ja inseneride põud. Narvas oli algul mõtteks venekeelsetele õpetajatele eesti haridusmaailma õpetamine. Praegu aga on meil mõlemas kolledžis välja kujunenud selline kompetents, mida paljudel teistel ei saagi olla, ja selleks on mitmekultuuriline keskkond. See on kompetents, mis meil on ja mida saab kasutada. Nii meil ongi praegu piirkonna kolledžites kaks suunda: oma tugevuste ja olemasoleva kompetentsi kasutamine pluss probleemide leevendamine.

Küsin edasi nii-öelda pehmemast valdkonnast: õppimishuvi, õppimisoskus, töökultuur, akadeemiline hoiak ja mõtlemisviis. Kui jätta erialade sisu kõrvale, kuidas te arvate, kas me neis teemades suudame piirkonnale mõju avaldada?

INDREK REIMAND: Tartu ülikooli Narva kolledž on lisaks sellele, mida ta peab, palju asju ka lisaks teinud. Meil on kultuuriüritused, on olnud sotsiaalset ja poliitilist debatti. Me oleme platvorm, kus on võimalik ka valusaid teemasid arutada.

Kolledž on koht, kuhu tuua külalisi. Meil on näitused, linnarahvale avatud raamatukogu, kontserdid, džässiklubi, lastevanemate akadeemia ja väärikate ülikool. Oleme turismiobjekt ja konverentsikeskus. Selline ühiskondlik tegevus, mis ei ole tasemeõpe ja mis ei ole täiendusõpe. Ma arvan, et see on Narvas olnud oluline.

MARE ROOSILEHT: Tõepoolest, ka meie meelitame juba väikeseid lapsi. Meie missioon on insenerihariduse vastu huvi tekitamine. Ma arvan, kümned tuhanded lapsed on meilt läbi käinud. Eesmärk ei ole ainult Virumaa kolledžisse õppima tulek. Me oleme leevendanud huviringide põuda. Meilt on saanud nad tehnikapisiku, ükskõik mida nad edasi õppima lähevad.

Väärikatele on hästi oluline saada kuus kord või kaks kokku. Nad tunnevad end väga eriliselt, nad saavad uusi teadmisi ning neil on, mida laste ja lastelastega rääkida.

Mõelgem korraks, kui ei oleks Virumaa kolledžit ja Narva kolledžit ning nende lõpetajaid. Vaatame nüüd tõele näkku, need ca 4000 lõpetanut on saanud kõrghariduse Ida-Virumaal. Kui neid kolledžeid ei oleks, võin pea panti panna, et kõik need inimesed ei oleks kõrgharidust omandanud. Võib-olla 10 protsenti nendest oleks läinud Tartusse või Tallinna õppima. Mingi hulk on ka mujalt Eestist õppima tulnuid muidugi.

Me koolitame hästi palju piirkonna ettevõtete inimesi, just kohalikke inimesi. Päevaõppes Tallinnas õppida ei oleks neil võimalik olnud. Nad on tõusnud karjääriredelil, väga paljud neist on keskastme juhid, tippjuhid. Haridus on väga tugevalt mõjutanud nende endi ja nende perede elu. See on minu meelest ülisuur väärtus ning me teame, et kõrgharidus ei ole ainult diplom ja erialaained. See on ka laiem silmaring, see on intelligentsus, võib-olla maailma asjadest teistmoodi arusaamine, need on uued sõprussuhted. See on tegelikult hoomamatu, mida need kaks kolledžit siin Ida-Virumaal on teinud.

Narva kolledži suur auditoorium on kujunenud ka paljude avalike sündmuste toimumispaigaks. Siin pildil toimub president Alar Karise kohtumine narvalastega. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Ma jätkan kohe ühe Mare mõttega. Need, kes tulevad mujalt Eesti piirkondadest meile õppima, kuidas nemad piirkonnale kasulikud on? Narvas on kasvanud nende inimeste hulk, kes tulevad Haapsalust, Valgast ja mujalt. Millisena te näete nende mõju kas regioonile või Eestile?

INDREK REIMAND: Meil on umbes pooled üliõpilased Ida-Virumaalt, 13 protsenti on välisüliõpilasi ja ülejäänud 37 protsenti on teistest maakondadest. Teistest maakondadest siia õppima tulevad inimesed on peamiselt täiskasvanud õppijad, neil on töö ja pere ning nad õpivad meil sessioonõppes. Seetõttu lähevad ilmselt paljud neist pärast lõpetamist oma kodumaakonda tagasi. Kuid osa jääb ka siia. Nendele teeb Ida-Virumaal õppimine Ida-Virumaad kindlast tuttavamaks, tekitab seoseid ja kontakte, mis on vastastikku kasulikud nii Ida-Virumaale kui ka teistele maakondadele.

Kõrgharidus- või teadusasutus toob regiooni uut kompetentsi, uusi funktsioone, loob selliseid töökohti, mida muidu seal ei oleks.

Indrek Reimand

Meie välisüliõpilased on peamiselt idapiiri tagant. Varem oli kõige rohkem Venemaa taustaga, praegu on kõige suurem osakaal Ukrainast. Need, kes tulevad meile välismaalt õppima, saavad suureks Eesti sõbraks ja üldiselt jäävad meiega seotuks. Nad on keskmisest aktiivsemad ja õpivad väga hästi ära eesti keele. Nad rikastavad meie üliõpilaskonda, on avara maailmavaatega ja väga-väga toredad inimesed.

Need 50 protsenti, kes on meil Ida-Virumaalt, on peamiselt gümnaasiumilõpetajad, noored, kes õpivad päevaõppes. Nad näevad enda tulevikku erialadel, mida me pakume. Meie kõige olulisem õppesuund on õpetajakoolitus ja noorsootöö mitmekeelses keskkonnas. See on meie tugevus, meie ala, kuhu me oleme kompetentsi koondanud ja mis on väga oluline just siin piirkonnas. Me õpetame lõimitud aine- ja keeleõppemeetodeid, keelekümblusmeetodeid, mida kasutatakse nii lasteaias kui koolis kuni gümnaasiumini välja.

Sa küsisid, kuidas mujalt tulnud siia panustavad. Ma arvan, et nad panustavad sellega, et seovad meid kogu muu Eestiga palju rohkem ära. Nad annavad meie tegevusele siin suurema üle-eestilise mõõtme, aga nad rikastavad ka meie üliõpilasi ja kogu meie tegevust sellega, et me ei jää ainult kitsalt kohalikuks kolledžiks.

MARE ROOSILEHT: Paljud väljastpoolt maakonda siia õppima tulnud jäävad pärast lõpetamist Ida-Virumaale tööle ehk tegelikult me toome inimesi heas mõttes sisse. Nad leiavad siit praktikakoha ja siis töökoha. Neile, kes ainult sessioonõppes õpivad ja pärast tagasi koju sõidavad, toome Ida-Virumaa lähemale, nagu Indrek ütles. Nemad tulevad tulevikus kas või peredega tagasi. Nad näevad, et Ida-Virumaa on suurepärane ja ilus koht. Seegi on väärtus.

TalTech tutvustab Kohtla-Järve kesklinnas Virula väljakul kaugjuhitavat mikrobussi. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Räägime ka teadusest. Kas me kuidagi vahendame oma emaülikooli teadlastele kohalikku kompetentsi või siis toome emaülikooli teadlasi siia? Kuidas selline lõimimine käib? Jätame korraks kõrvale teema, et meie oma kolledži töötajad teevad teadust, mis on Ida-Virumaale vajalik, sest see on elementaarne, et me seda teeme.

MARE ROOSILEHT: Tallinna tehnikaülikoolis Tallinnas on ilmselgelt teadus kõrgemal tasemel, seal tegeldakse baasteaduse ja alusuuringutega. Meie keskendume praktilisele poolele. Meil ei olegi ambitsiooni teha sama asja, mis Tallinnas, vaid tahame tehnikaülikoolis olemasolevat teadust rakendada siin, Ida-Virumaal. Olgu siis kohalike omavalitsuste või ettevõtete jaoks.

Aga see, mis väärtust meie peamajale ehk Tallinna teadlastele pakume, on koostöö ettevõtetega ehk see praktilise vajaduse näitamine. Paljud teadlased on meid avastanud ja väärtustanud just sellepärast, et meil on nii lähedane seos ettevõtetega, et me teame, mida neil vaja on, ning me viime nad kokku.

INDREK REIMAND: Jah, selles osas on sul õigus, et kui me teeme ise teadust, siis me tegelikult ju teeme selleks, et toetada oma õppetööd. Oma iseloomu poolest me tegelikult ei tee puhast teadust ainult teaduse eesmärkidel. Me tahame olla hea ülikool, mis toetub teadustööle, ning selle jaoks on vaja, et õppejõud teeksid teadust, mida me ka teeme.

Tõepoolest, me oleme platvorm. Me oleme koht või ka struktuur, mis aitab kohalikel ettevõtetel või kes iganes teadusest huvitatud on saada kontakti kõige sellega, mida tehakse Tartus. Aga mitte ainult Tartus, ka tehnikaülikoolist Tallinnas ja maailmateadusega. Me saame aidata luua kontakte. Me saame kutsuda inimesi külla. Me saame vahendada siinseid inimesi Tartusse. Värav teadusmaailma, nii Eesti omasse kui laiemasse. Soovime kaasa aidata kõigi nende küsimuste juures, mis on siin tähtsad.

Mul oli külas teadlane, kes otsis inimesi, kes teaks midagi Narva poliitikast läbi aegade. Õnneks ta teadis, et saab minu poole pöörduda. Ma arvan, et minu panus on olnud väga sageli selles, et ma tean inimesi, kes teavad asju. Te mõlemad rääkisite nähtavamast sisulisest poolest, mis on ka ootuspärane, ja see on erakordselt vajalik. Aga siin on hästi palju ka nähtamatuid tegevusi. Meil on olemas mingi selline kompetents, mida kraadides ja publikatsioonides ei mõõdeta. Mina näen seda poolt hästi palju, aga see ei ole avalik. Milliseid nähtamatuid mõjusid teie märganud olete?

INDREK REIMAND: Me oleme Narvas selgelt üks platvorm, mis töötab eesti keeles. Meil on nii vene kui ka eesti emakeelega üliõpilased ja töötajad, aga meil on eestikeelne kolledž. Ma arvan, et sellel on linnale tervistav mõju.

Kolledžis on üks huvitav liin. Me õpetame vene keelt välisriikide üliõpilastele, näiteks neile, kes pärit Manchesterist ja Taanist. Nad elavad mitu kuud Narvas ja neid märkab isegi supermarketis. Kindlasti mõjutab see ka kohalikku keskkonda.

Ma kujutan ette, et seda mõju, mida on raske mõõta, aga mida meietaoline kolledž või ka Virumaa kolledž esile toob, on omajagu.

MARE ROOSILEHT: Mulle tundub, et Narvas teadvustatakse ja räägitakse rohkem sellest, et Narva on ülikoolilinn. Kohtla-Järvel tehakse seda võib-olla vähem. Samas kuulsin hiljuti, kuidas teismelised poisid omavahel rääkisid ja leppisid kokku, et kohtuvad ülikooli juures. "Kolledž" on keeruline sõna, seda ei kasutata.

See on tegelikult hoomamatu, mida need kaks kolledžit siin Ida-Virumaal on teinud.

Mare Roosileht

Inimesed märkamatult teavad, et siin on ülikool, ega pane isegi tähele, et nad ütlevad, et lähme ülikooli, saame kokku ülikooli juures. Väärikad ütlesid eriti esimestel aastatel, et nüüd on neil ka ülikooli tunnistus. Tavalised inimesed ei mõtle selle peale, aga nad räägivad, et meie linnas on ülikool.

INDREK REIMAND: Ma lisan, et Narva kolledži majal on suur mõju raekojaplatsi ja selle ümbruse arengule. Ehk siis ka füüsilises linnakeskuses on Narva kolledžil oma mõju.

Narva kolledž panustas oma majaga hästi palju sellesse, et narvakad tunneksid Narva ajalugu. Meie erialad ei ole ju ajaloo ja linnaruumiga seotud. Ometigi oleme kaasa aidanud linnaruumi arengule. Üks nähtamatu asi on ka see, et kunstiakadeemia tudengid käivad sageli Narvas. Mingisuguseid asju teevad nad kolledžis, mingeid linnavalitsuses ja veel kuskil. Seegi ju, et otsustati just selline maja panna just sellisesse kohta Narva vanalinnas, oli teadlik otsus, et tuua tagasi elu vanalinna piirkonda, ja see on õnnestunud. Praegu näeme tulemust hariduslinnaku näol − avati uued koolid ja lasteaed. See ongi põhjus, miks kolledži maja siia kunagi pandi. Ning loomulikult raekojaplats ja Stockholmi väljak ning raekoda ise. Ehk siis linnaruumi arengule on Narva kolledži mõju justkui nähtamatu, aga väga suur.

INDREK REIMAND: Selline mitteplaneeritud, aga väga tõsine mõju on meie poliitikud, kes on Narva kolledžist tuule tiibadesse saanud − nii Katri Raik kui ka Kristina Kallas. Eks ole?

Lisaks veel meie vilistlased ja üliõpilased, kes on siin otsustavatel ametikohtadel, avalikes asutustes, koolides, linnavalitsuses. See mõju on mõõtmatu, me ei tea, kuidas nende siit saadud teadmised mõjutavad nende tööd täna. Isegi kui nad ei tööta erialal, on nad avara silmaringiga ja tänu sellele teevad oma tööd paremini.

Indrek juba mainis meie direktorite karjääri, mina jätkan isikliku küsimusega. Mare, kas sina näed ka mingeid muutusi oma karjääris tulevikus või kavatsed Virumaa kolledžisse jääda igaveseks ajaks?

MARE ROOSILEHT: Ma tahan öelda, et minu karjäär on väga võimas olnud. Kuidas ma noore inimesena linna tagasi tulin ja mõtlesin, et mina küll ei julge ülikoolis õpetama hakata, ning kuidas ma olen liikunud ühelt astmelt teisele. Ma olen teinud terve oma tööelu seda, mida olen tahtnud teha. See on selline õnn, mida ma päriselt ei oska kirjeldada. Mul ei ole kunagi olnud igavat tööd. Mul ei ole kunagi olnud ühesugust tööd. Mul on olnud nii toredad juhid, kes on lasknud mul lennata.

Kui sa nüüd küsid, kuhu edasi, siis ma olen selle endale juba lahendanud. Ma ei tea, kuidas seda ühitada praeguse tööga, aga tänu õiglasele üleminekule ja uutele väljakutsetele tahan hakata tegelema teadustööga. Ma olen ühe uurimisrühma liige ja ootan põnevusega seda aega, kui saan rohkem töötama hakata. Nii et ma ei ütle sulle, et lähen kolledžist ära, sest kolledžis on lihtsalt nii palju teha. Ükskõik, kuhu suunda vaatad, tuleb palju põnevaid inimesi juurde ja uusi väljakutseid on ka. Aga küll tuleb see aeg, mil ma liigun direktori kohalt järgmisele kohale.

Indrek, kui kolledži eelmised direktorid on läinud kolledžist ministeeriumidesse, siis sina tulid ministeeriumist siia. Kas sinul on huvi teaduse vastu või on sul mingisugused muud mõtted, mis sinust saab pärast seda, kui sa kolledžit enam ei juhi?

INDREK REIMAND: Ma olen oma elus teadust teinud ja teadlase töös on sellised võlud, mida mujal ei ole. Ma tunnen sellest mõnikord puudust. Ma ei julge kinnitada, et uuesti teadust hakkan tegema.

Mu vaatenurk on selline, et liiga kauaks ei tohi ühele kohale jääda − see on kõigile kahjulik. Aga praegu on veel palju asju vaja ära teha, näiteks kaasa aidata eestikeelsele õppele üleminekule ja üleminekule süsinikuvabale majandusele. Need on kaks väga suurt teemat, milles on mõlemal kolledžil väga suur roll. Esmalt on vaja nendele tegevustele hoog sisse anda ja siis vaatame.

Indrek, mida sa sooviksid Marelt või Virumaa kolledžilt?

INDREK REIMAND: Loodus- ja täppisteaduste ala õpetajate koolitust. Meil oleks väga vaja, et me saaksime loodus- ja täppisteaduste eeldusaineid õpetada Virumaa kolledži abiga.

Mare, mida Indrek või Narva kolledž võiks veel rohkem või paremini teha?

MARE ROOSILEHT: Minule on Narva kolledži põhitegevus õpetajate koolitamine. Ma soovin, et kolledžist tuleks veel rohkem õpetajaid. Seal võib olla ka tugispetsialistide koolitus, kõigi ainete õpetajate koolitus. Et kõik õpetajad saaksid Narva kolledžist abi.