AJALUGU: Kuidas Jõhvi 100 aastat tagasi vabastati

Kalevlaste malev Suur-Žerdjanka külas. Vasakult: tehnilise komando pealik reamees Eduard Saarepera, 2. roodu nooremohvitser lipnik Oskar Vokk, 2. roodu pealik lipnik Otto Tief, lipnik Bernhard Kasuk, 1. roodu pealik alamleitnant Rudolf Bauert. Foto: arhiiv

Vabadussõjas 100 aastat tagasi vabastati Jõhvi suuremate lahinguteta, ent sellele eelnesid tulised sündmused Pagaril, Järve külas ja Sompas.

1919. aasta jaanuariks oli olukord Vabadussõja kõikidel rinnetel kujunenud kriitiliseks, kuna kehvalt varustatud ja alamehitatud rahvavägi ei suutnud takistada punaväe edasitungi lääne suunas.

Sõjaõnn pöördub 

Ometi suutsid Eesti väed tänu abivägede saabumisele, jõupingutustele tagalas, võitlusmoraali paranemisele ning kommunistide populaarsuse langemisele nende hirmutegude tõttu leida uue jõu selleks, et pealetungiv punaarmee mitte ainult seisata, vaid ka tagasi lüüa.

Põhilised ressursid suunati vastupealetungi alguses kõige kriitilisemale Viru rindele, et hoida pealinna eestlaste kontrolli all, ning mõne päevaga langesid kõigepealt 6. jaanuaril Aegviidu, 9. jaanuaril Tapa ning 12. jaanuaril Rakvere taas Eesti vägede kätte.  Järgmise ülesandena nähti olulise transpordisõlme Jõhvi vabastamist, mis oleks avanud tee Narva peale.

Pealetungilahingud Virumaal 

• 7. jaanuaril 1919 asusid Eesti väed üldpealetungile Viru rindel.
• 11. jaanuaril vabastati Viru rindel Kunda, 12. jaanuaril Rakvere.
• 16. jaanuaril vallutasid Eesti väed Vasknarva ja Jõhvi, 17. jaanuaril jõudsid Eesti väed Vaivara raudteejaamani.
• 17.-18. jaanuaril toimus Viru rindel Utria dessant ja 18. jaanuaril Laagna lahing, vabastati Meriküla, Narva-Jõesuu ja Riigiküla. 19. jaanuaril vallutasid Viru rindel soome vabatahtlikud tagasi Narva.

Allikas: Vikipeedia 

Ülemjuhataja Laidoner usaldas Viru rinde kaitsmise kindralmajor Aleksander Tõnissoni juhtimisel tegutsenud Eesti 1. diviisile, kelle vastu tegutses punaarmee 6. diviis. Eesti sõjajõudude suuruseks jaanuari alguses on hinnatud ca 4800 meest koos 21 suurtüki, 147 kuulipilduja ning kolme laia- ja ühe kitsarööpmelise soomusrongiga, kuid see arv kasvas tänu abivägedele ning uute sõjameeste lisandumisele.

Vastas seisvasse punaväkke kuulus tollel perioodil hinnanguliselt 6200-6500 meest, sh Eesti punaseid väeosi ja eri teadete kohaselt tatarlasi ja hiinlasigi. Hiinlaste osalemine nendes lahingutes tundub olevat pigem kuulujutt. Oluline on märkida, et tegelikes kokkupõrgetes osalesid mainitutest väiksemad üksused, kuna ei Eesti vägedel ega punaarmeel olnud siin kasutada mitme- ja kümnetuhandelisi väekoondisi, nagu ilmasõjas või muudel Vene kodusõja rinnetel. Üldiselt pidid Eesti väed võitlema Vabadussõja vältel pidevas ülekaalus oleva vastasega, mis kindlasti tõestab Eesti sõduri väärtust lahinguväljal.

Pealetung Viru rindel 

Virumaa idaosa vabastamiseks jagati siinses rindelõigus tegutsenud 1. diviisi üksused kaheks. Mööda põhjarannikut liikus ida poole 1. jalaväepolk ja 4. jalaväepolk koos võimlemisseltsi Kalev baasil moodustatud Kalevlaste malevaga, keda juhtis lipnik Leopold Tõnson. Olgu mainitud, et polkovnik Aleksander Seimani juhitud 4. jalaväepolgu näol on tegemist praeguse Viru pataljoni eelkäijaga.

Jalaväepolk Vabadussõjas Narva liinil Irvosi külas Glubokoje järve ääres. Foto: arhiiv

Alutaguse metsade vahel tungisid edasi 5. jalaväepolk alampolkovnik Nikolai Reegi juhtimisel, baltisakslastest koosnev Balti pataljon ning 1. ratsapolk, kes pidid läbi Tudulinna ja Avinurme lähenema Jõhvile lõuna poolt. Selleks ajaks oli punaarmee kandnud tuntavaid inim- ja materiaalseid kaotusi, tema parimad üksused olid puruks löödud ja lisaks oli initsiatiiv rindel liikunud täiesti Eesti sõjajõudude kätte.

Viru rindel toimunud võitlusi toetasid ka admiral Pitka juhtimisel tegutsenud Eesti merejõud dessantüksustega, kes tegid dessandi Loksa lahes ja Kunda juures ning pommitasid merelt punaste tagalat Aseris, Purtses ja mujal põhjarannikul. Samuti toimus tänu Eesti merejõududele legendaarne Utria dessant, mis otsustas Narva saatuse. Lisaks võttis Eesti hävitaja Lennuk vangi punaste puksiirlaeva koos Narva-Jõesuu komissariga, kes laeva ekslikult omaks pidades Lennukile kõrvale sõitis.

Jõhvi operatsioon langeb 1919. aasta 16. jaanuarile ning on seotud kolme võtmelahinguga Järve küla, Pagari mõisa ning Sompa ja Rutiku küla all, mis võimaldas Eesti vägedel Jõhvi alevi järgmise päeva hommikuks hõivata ja liikuda edasi Narva peale. Kuna enne Jõhvit oli pikka aega kohatud vaid nõrka vastutegevust, oli enamlaste raevukas vastupanu Jõhvi hõivamisel rahvaväele ootamatu.

Verine lahing Järve külas 

Lahingupäeva hommikul oli ilm tuisune ja väljas umbes 5 külmakraadi. Järve küla saadeti vallutama Kalevlaste maleva umbes 120 meest, üks rühm (ca 30 meest) pidi liikuma Saka mõisa kaudu Toila poole ning osa jäeti reservi. Luure andmetel oli Järve külas vastase moonavoor koos 400-500mehelise madruste salgaga, kes eelmisel ööl olevat külas kõvasti pummeldanud.

Keskpäevaks jätsid kalevlased oma raskema moona maha Järve kõrtsi juurde ja umbes 60meheline sõjasalk siirdus ilma suurtükitule toetuseta ja eriliste raskerelvadeta jalgsi edasi küla suunas. Osa meestest üritas küla metsa varjus põhja poolt sisse piirata, suurem salk liikus otse küla peale mööda maanteed. Tänu üllatusmomendile langes Järve küla lääneosa ruttu kalevlaste kätte, kuid pärast 6-7 talu rünnakuhoog rauges, mehed hüppasid kraavi ja algas tihe tulevahetus. Osa veel magavatest punaarmeelastest jäi hoogsa pealetungi käigus kalevlastele selja taha ning pudenes ustest ja akendest võssa, organiseerides vastupanu.

Kangru talus asunud enamlaste staabi juures suutsid vastase komandörid relva ähvardusel meeste põgenemise peatada ja tekitada kalevlastele suuri kaotusi. Suurt isiklikku vaprust näitas Järve küla all üles hilisem Eesti Vabariigi peaminister Otto Tief, kes toona juhtis kalevlaste 2. roodu. Hämardudes olid Eesti väed sunnitud küla alt kõrtsi taganema, langenuid ja haavatuid maha jättes, kes kohalike elanike mälestuste kohaselt mõõgahoopide ja püssilaskudega hukati. Ebaõnnestus ka Saka mõisa vallutamise katse, kuna lage maa ja tihe kuulipildujatuli lähedal asuva tuuleveski aknast muutsid pealetungimise võimatuks. Kokku kaotasid kalevlased Järve lahingus ja Saka mõisas 10 meest surnute ja 11 meest haavatutena.

Otsustav lahing Pagaril 

Jõhvi saatuse otsustas kokkupõrge Pagari mõisas, kus võtmerolli mängisid Balti pataljon ja 5. jalaväepolk, kuna ratsaväelased panustasid lahingusse vaid ühe suurtükiga. Pagari mõisa kaitses umbes paarsada meest, alampolkovnik Reegi käsutuses oli ca 450 meest, baltisakslastel kokku ca 600 sõjameest.

Esmalt lõikas baltisakslaste 1. ratsarühm koos kuulipildujakomandoga ära vaenlase taganemistee Jõetaguse külas, samuti tihendati piiramisrõngast Atsalama küla suunas ning pandi valmis jalaväe ahelikud. Põhiline hoop plaaniti anda idast ehk Tarakuse küla poolt. Kahula poolt oli mõisa vallutamisele appi saadetud 5. jalaväepolgu üks rood, mille osad Jõetagusel baltisakslaste pihta kogemata tuld andsid. Õnneks kaotati segaduse käigus vaid üks hobune.

Pealetung mõisale algas suurtükitulega mõisa pihta, mida anti Kuke talu vahetust lähedusest Tarakuselt ning Võide külast. Seejärel tormasid mõisa poole läänest 5. polgu mehed ja väikese viivitusega idast baltisakslased. Kuna suurtükituli oli täpne ja lõi rivist välja kaitsjate kuulipildujapesad, samuti oli suur osa kaitsjatest tule eest varju tõmbunud, arenesid sündmused kiiresti. Pärast lühikest tulevahetust kaitsjatega vallutasid baltisakslased ja 5. polk mõisasüdame, kaotades seejuures vaid ühe mehe haavatuna. Vastase poolt langes vangi 40-50 meest koos rooduülemaga, umbes sadakonnal õnnestus tänu augule piiramisrõngas siiski põgeneda omade juurde.

Sõjasaak oli rikkalik: hulk sooje kasukaid ja saapaid, roodu laegas 42 000 rublaga, relvastust, sidevahendeid ning viis koormatäit toitu koos pilgeni täis aurava välikatlaga. Pagari langemine tähendas seda, et vaatamata punaarmee tõrjeedule Järve külas ähvardas neid kottijäämine ja alustada tuli kiiret taganemist ning Jõhvi alev tuli maha jätta.

Väiksemad kokkupõrked leidsid 16. jaanuaril aset Rutiku ning Sompa külas. Eesti väeosadest ründas Rutiku küla kaks roodu 5. jalaväepolgust, kelle mitu rünnakut esialgu vastase püssitulega tagasi löödi. Rutiku jäeti enamlaste poolt maha pärastlõunal pärast eestlaste suurtükipatarei saabumist, mis küla täpse suurtükitulega üle külvas.

Enamlaste taandumine 

Sompa vallutamist üritas takistada seal viibinud 1. eesti punane soomusrong, mis tulistas Kohtla külas asunud Eesti väeüksusi ning üritas saata paarikümnemehelist dessanti eestlasi külast välja ajama. Kuna Kohtlas oli ka eestlaste patarei, kujunes suurtükiduell, kus vastase suurtüki eesmärk oli tekitada võimalikult suurt kahju ja segadust Eesti üksustele, Eesti patarei aga proovis puruks lasta rongi ning lõhkuda raudteed, et rongi kinni võtta. See siiski ei õnnestunud ja tiheda tule all olid enamlased sunnitud taanduma Jõhvi ning seejärel juba Vaivara poole.

Esimese Eesti väeosana jõudis Jõhvi ööl vastu 17. jaanuari 5. jalaväepolku kuuluv leitnant Jüri Jürvetsoni juhitud 2. rood ning keskpäevaks oli asula kindlalt rahvaväe kontrolli all. Viimase kaitseliinina enne Narvat üritati vastupanu organiseerida Vaivara Sinimägede ümbruses, kuid kuna Esimese maailmasõja ajal sinna rajatud kaevikuliin oli vananenud ja lund täis, punaarmee seas valitses suur segadus ning võitlusvaim oli madal, murdsid Eesti väed sellest järgmisel päeval kiiresti läbi. Järgnenud Utria dessant võimaldas hoida üleval head rünnakutempot ning külvata veelgi rohkem kaost vastase ridades. 19. jaanuaril aset leidnud Narva langemine tähendas aga seda, et Eesti põhjaosa oli vaenuvägedest puhas. Ees seisis aga veel terve aasta vihaseid võitlusi lõunarindel, Narva all ja Lätimaal baltisaksa Landeswehriga.

(Lähemalt: Jaak Veske "Lahingud Jõhvi vabastamiseks Eesti Vabadussõjas jaanuaris 1919". Tartu ülikool, 2017.)