Lilli Andrejev tegi küpses eas ordeniväärilise kannapöörde

"Mulle tundus orden nii kauge ja kõrge ja kättesaamatu. Mulle ei tulnud pähegi, et võiksin selle ise saada," tunnistab Lilli Andrejev.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Virumaa naiste tugikeskuse-varjupaiga juhataja Lilli Andrejev saab vabariigi aastapäeva eel presidendilt rinda Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Kui auraha saaks tükkideks murda, jagaks ta seda oma meeskonna liikmetega, kes on samamoodi pühendunud vägivaldses suhtes naiste abistamisele.

Kas sa oskasid ordenist unistada?

Ei. Mulle tundus see nii kauge ja kõrge ja kättesaamatu, et see ei tulnud pähegi. Olen eluaeg teinud oma tööd südamega ja olen tahtnud kõike hästi teha. Ilmselt on see elutööpreemia.

Oled hea näide sellest, kuidas õpitud amet ei jää kiiresti muutuvas maailmas kogu eluks.

Jah. Olin kümme aastat agronoom, aga kui kolhoosid kadusid, lõppes ka erialane töö. Seejärel olin kümme aastat kirjakandja. Tegin seda tööd, et saaks oma kõige nooremale pojale rohkem aega pühendada ja temale olemas olla. Kui agronoomina töötasin, oli sageli vanaema see, kes laste järele vaatas, sest lasteaed pandi kinni kell kuus, aga minu tööpäevad kestsid suvel kaheksani.

Kirjakandjana töötades aitasin käima lükata Konju küla seltsi ja hooldasin küla vanureid. Nii tekkis mõte veel neljakümnendates eluaastates sotsiaaltööd õppida. Suvel täitub Ida-Virumaa naiste tugikeskuses-varjupaigas töötamisest 12 aastat.

LILLI ANDREJEV

  • Sündinud 10. augustil 1959. aastal.
  • Lõpetanud Toila 8klassilise kooli, Jäneda sovhoostehnikumi agronoomina ja Tallinna ülikooli Rakvere kolledži sotsiaaltöö erialal.
  • Töötanud agronoomi, kirjakandja, lasteaiakasvatajana, viimased tosin aastat Ida-Virumaa naiste tugikeskuses-varjupaigas. On Konju küla seltsi asutajaliige ja kahel korral valitud Toila valla volikokku.
  • Hobideks lugemine, fotograafia, kokkamine.
  • Abielus, kolme lapse ema. 

Kas nüüd tunned, et oled töö mõttes koju jõudnud, või plaanid veel mõnda kannapööret?

Vist enam ametit ei vaheta, sest ega mul pensionini ole enam eriti kaua jäänud. Olen oma kutsumuse leidnud ja tore, et seda tööd ka tunnustatakse.

Tunnustamisega meenub mulle üks lugu. Noorema pojaga on mul väga tugev kiindumussuhe, sest sain temaga hästi palju koos aega veeta. Ükskord õpetasin teda pastellidega joonistama. Panime lilled vaasi ja joonistasime koos. Tema luges lilled üle ja joonistas täpselt üles. Mina valisin välja ilusamad õied, mida joonistada.

Lõpuks poeg ütles: "Ema, sul on tulnud palju ilusam pilt." Küsisin, kui vana on tema, ja meenutasin, kui vana olen mina. Ütlesin: "Sa joonistad juba praegu väga hästi. Vaata, kuidas sa siis veel joonistad, kui oled minuvanune!" Ta lõpetas kunstikooli ja ausalt − joonistabki minust paremini.

Nüüd kiitis poeg teenetemärgi saamise puhul, et on minu üle väga uhke. Ta õpib arstiks ja ütlesin talle: "Seesama Punase Risti teenetemärk, mille mina praegu saan, ongi sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu edendajatele. Sinul on ka oma elus võimalus Punane Rist saada."

Ühesõnaga tehku jälle järele.

Jah. [Naerab.]

Kas sa kujutad ette, et sind kui vägivallaohvrite abistajat oleks tunnustatud riikliku teenetemärgiga kümme aastat tagasi? 

Ei. Suhtumine lähisuhtevägivalda on kümne aastaga ikka väga palju muutunud. President käis meil külas kohe, kui ta ametisse sai. Ja kui juba riigipea hakkas vägivaldsusest rääkima, hakkasid seda tegema kõik.

Vägivaldseid suhteid on ju kogu aeg olnud, aga varem oli see tabuteema.

Ka üks minu lapsepõlve suur trauma on seotud vägivaldse suhtega, mitte küll oma peres, vaid naabrite juures. Otsustasime ükskord naabritüdrukuga magada tema juures lakas värske heina sees. Ärkasime haavlivalangu peale. Pereisa oli purjus, kakles õues oma naisega ja ühel hetkel võttis naise ähvardamiseks jahipüssi ning lasi haavlid pilpakatusesse.

Koju tulles olin šokis, ema ütles, et ma polnud kolm päeva rääkinud. Ma polnud isegi võimeline rääkima sellest, mis juhtus, sest olin surmahirmus.

Minu enda kodu oli hästi turvaline. Nägin sellist vägivalda esimest korda.

Nüüdseks oled oma töös ilmselt jubedamate asjadega kokku puutunud.

Olen kindlasti palju jubedaid lugusid kuunud, aga kõik lood on väga erinevad ja igast loost sa õpid. Naiste abistamine on meeskonnatöö ja tänu pikaajalisele tööle saame naistele nõu andes rääkida oma kogemustest, kuidas vägivald kasvab ja milleni see välja viib. Muidugi oleme saanud ka palju koolitusi. Aastatega on tulnud professionaalsus.

Natukene raskendab meie tööd see, et peame seda tegema kahes keeles. Emakeeles on ikka lihtsam. Mul on väga hea meel, et leidsime Narva kohaliku inimese, sest teda aktsepteeritakse hulga paremini [uuest aastast on juriidilise ja psühholoogilise nõustamise keskus lisaks Jõhvile ka Narvas − toim.]. 

Kas vahel tekib vägivallaohvreid abistades abituse tunne või lausa viha?

Eks vahepeal tekib küll. Mõnikord on tunne, et sõdime riigiga. Kui ikka ei saa lähenemiskeedu nii kiiresti kui vaja, kui lastekaitse ei mõista naist ja hoiab vägivallatõenditest hoolimata mehe poole või prokurör lõpetab kriminaalasja, kuna mehe süü on vähene.

Aga klientide suhtes, kui nad lähevad varjupaigast koju tagasi ja lasevad end edasi klohmida? 

Alguses me põdesime selle pärast väga, et kas me ikka tegime kõik, mis võimalik. Pärast saime aru, et see on naise elu ja ta ise otsustab selle üle − me ei saa millekski sundida. Aga kui ta isegi läheb tagasi mehe juurde, on tal vähemalt kogemus, mida tähendab vägivallavaba elu.

Vastukaaluks on väga hea tunne, kui kuuleme tänusõnu naistelt, kes on mingi kohtulahingu võitnud. See on võit kogu meeskonnale.

Osa naisi muidugi ei taha võimude pöörduda, sest soovivad "hästi" lahku minna, aga vägivaldsest suhtest ei saa hästi lahkuda. Sageli asub mees hiljem jälitama ja kontrollima, sest ta kaotab oma mugava elu: naine teeb süüa, koristab, annab seksi, võtab hoobid vastu.... Kõik on olemas, ta elab nagu härra ega pea midagi tegema. Loomulikult ta ei taha sellist elu kaotada.

Aastatega on meie juurest läbi käinud tuhandeid kliente, mõni jääb rohkem, mõni vähem meelde. Mõnikord hakkab vägivallamuster korduma: naine tuleb meie juurde uuesti, sest ka järgmine mees on vägivaldne. Ise on hästi malbe, aga ju siis vastandid tõmbuvad.

Kas vahel on nii, et esimesel kohtumisel kliendiga ei paista tunneli lõpus mingit valgust, aga viimaks asi siiski laheneb?

Meenub üks hästi malbe ja armas naisterahvas, kes sattus varjupaika tänu sellele, et täiskasvanud tütar leidis meie kontakti. Ta tuli teisest linnast Jõhvi varjupaika koolis käiva pojaga. Mees hakkas last taga ajama ja kooli juures passima − eelmine kool andis isale info välja. Mäletan, et käisin lapsel autoga koolis järel.

See mees ei kloppinud ainult naist, vaid oli ka pojale noa kõri peale pannud, ähvardades, et kui ta politseisse helistab, tõmbab tal kõri läbi. Kuigi naine väga kartis meest, arvasime, et ta läheb ikkagi lõpuks koju tagasi, sest ta oli nii kauaks sellesse suhtesse kinni jäänud.

Tänu sellele, et tütar otsis koha, kuhu tulla, tegi ta siiski elus muutuse. See võttis küll kolm aastat, aga lõpuks sai ta ikkagi lahutatud ja isegi ühisvara jagatud. Ta oli päris pikalt, umbes pool aastat, varjupaigas. Nüüd on tal oma korter, käib tööl. See on selline lugu, kus silm läheb särama, kui seda naist näed, sest näha on, et inimene õitseb.

Sul on selline töö, mis tuleb koju kaasa ja mitte ainult mõtetes. Telefon 5333 2627 peab ju vastama ööpäev ringi.

Kui olen valves ja keegi helistab, siis pere juba teab, et lähen oma tuppa, panen ukse kinni ja teen vaikuses oma tööd. Öösiti helistab pigem politsei, kui keegi vajab kiiresti turvakorterit, mitte naised ise. 

Oleme Karoliga [tugikeskuse-varjupaiga töötaja Karoli Põllumäe − toim.] vaheldumisi valves, ühel nädalal päeviti ja järgmisel nädalal öösiti. Nädalavahetustel on abilised, et natukenegi puhata, muidu oled kogu aeg töö sees.

Kas see uskumus, et kui lööb, siis armastab, elab ikka edasi?

Ei, tundub, et see on loomulikku surma surnud. Vähemalt kliendid seda enam ei ütle. Aga on väga kurb, kui vanad mustrid korduvad. Näiteks ei toeta ema tütart, öeldes: "Mina kannatasin ära, kannatad sina ka!"

Mida saaks riik paremini teha, et teie töö kannaks rohkem vilja ja naised vägivallaringist kergemini välja pääseksid?

Meie seadustel pole midagi viga − neid tuleb lihtsalt rakendada. Väga hea asi, mis juurde tuleb, on justiitsministeeriumis valminud ja valitsuses heaks kiidetud eelnõu, mis murrab müüdi, et vägivaldne lapsevanem on hea lapsevanem.

Eelnõu sisu on, et kui kohtus menetletakse lastega seotud hooldus-, eestkoste- või suhtlusõigust, tuleks arvestada ka lapsevanema vägivaldsust teise vanema suhtes. Oleme seda juba aastaid oodanud. Laps on automaatselt perevägivalla ohver, isegi kui vanem pole vägivaldne lapse suhtes, ja seda tuleks nii hooldusõiguse kui suhtlemiskorra määramisel arvestada.

Mis võiks aga teisiti olla, on naiste tugikeskuste-varjupaikade staatus. Praegu oleme nagu viies ratas vankri all: ohvriabi ja politsei on riigi süsteemis, lastekaitse on kohaliku omavalitsuse teenus, aga meie oleme omapäi. Oleme alustanud rohujuuretasandilt vabatahtliku mittetulundusühinguna, leides, et lähisuhtevägivalla probleem on ühiskonnas olemas ja varjupaikasid on vaja, aga nüüd tahaks juba tegutseda kindlamal pinnasel, riigiteenuse osana.

Praegu on meil sotsiaalkindlustusametiga kolmeaastane rahastamise leping, kus peame palju tingimusi täitma, kuid meil pole selliseid õigusi nagu teistel riigiteenistujatel. Teeme ka vabatahtlikku tööd, aga see ei peaks enam nii olema. Meil oleks õigus saada sama palju puhkust ja puhkusekompensatsiooni kui riigitöötajatel. Muidu on oht läbi põleda.

Läbipõlemise ohtu aitab kindlasti vähendada see, et saad endale lubada maaelu luksust mereäärses Konju külas.

Jah, elan oma unistuste majas. Minu lapsepõlvekodu oli naaberkülas Künnapõhjal. Lapsena käisin kogu aeg läbi metsa Konju poodi ning tee äärde jäi üks maja, mis oli minu silmis tõeline nukumaja. Ta oli ometi suur maja, aga mulle tundus nagu nukumaja, sest meie kodu oli talu, suur, lai ja lahmakas, aga see oli kompaktne. 

Vahepeal elasin kümme aastat Järvamaal ja kui tulin siia kanti tagasi, läks see maja täiesti juhuslikult müüki ning Kaljuranna kolhoos aitas selle ära osta. 

Oled kunagi öelnud, et võiksid olla meestevihkaja, aga õnneks on sul hea mees ja kolm tublit poega. Muidu seda muserdavat tööd vist teha ei saaks, kui kodus head tagalat poleks?

Mees ja kogu pere on mind väga palju toetanud. Kui vahel on varjupaigas vaja midagi nipet-näpet remontida või kolida, on kõikide töötajate mehed alati abis. Kuhu nad pääsevad?

Aga teenetemärki jagan ikkagi rohkem oma meeskonnaga, kellega me oleme aastatega kokku kasvanud. Igaüks meist teeb oma tööd südamega. Üksteise sünnipäevadel käime väljas söömas ja proovime seal mitte tööasjadest rääkida, aga see ei õnnestu, isegi kui selles alguses kokku lepime. [Naerab.] Jah, see on meie elustiil.

Tagasi üles