Lagle Parek: "Kui oled saavutanud midagi, mis tundub võimatu, on rahulolu tõeliselt suur"

Lagle Parek: "Kõikjalt kostub, nagu oleks suurim väärtus majanduslik heaolu − et kerge ja hea elu on suurim eesmärk. Tegelikult peab elu olema sisukas ja huvitav ning õnnelikuks teeb, kui on olnud väga raske, aga sa tuled sellest välja."

FOTO: Mihkel Maripuu/Scanpix

Eesti riigi 101. sünnnipäeva künnisel võttis Põhjarannik ühendust omaaegse vabadusvõitleja, poliitvangi, N. Liidu esimese mittekommunistliku erakonna juhi ning hilisema siseministri Lagle Parekiga (77), et uurida, kuidas ta vaatab kloostri seinte vahel end vabana tundes tagasi meie teele käesolevasse hetke. 

Meenub, et kohtusime esimest korda umbes kolm aastat pärast seda, kui olite olnud taastatud Eesti riigi esimene siseminister. Kohtusime ühes klubis, kus rääkisite koledatest asjadest, millega pidite siseministrina kokku puutuma. 

Ei mäleta, milliseid koledaid asju siseministri ajast võisin täpsemalt mainida, olen unustanud. Amet oli raske, aga amet oli raske kõigil, kes esimeses valitsuses ministrikoha vastu võtsid. See oli hullumeelne! Kui praegu paljud arvavad, et minister ollakse raha pärast, siis tollal oli ministri palk poole väiksem riigikogu liikme omast. Mäletan, kui Marju Lauristin tõstis valitsuse istungil küsimuse, et "Kaido Kamal on palju lapsi, ta ei tule toime", Kaido protestis. Tollal võtsid kõik selle koha vastu kohusetundest. Aeg oli selline. 

Toimetuses püüdsime leida teist ja Marju Lauristinist fotosid, kus te olete ministritena kaevurirõivais allmaakaevanduses. 

Olime mõlemad Marjuga ministritena Ida-Viru probleemkomisjoni liikmed. Neid probleeme ikka jagus.

Praegu seostab aga enamik inimesi teid eelkõige Pirita kloostriga.

Muidugi! Ja see ongi meeldivam.

Samal ajal lõpeb teie telefoninumber kombinatsiooniga "666". Üks sõber kommenteeris seda naljatamisi, et see kõneleb teie heast huumorisoonest.

Telefoninumbrid antakse, me ei vali neid. Mina ei tea metsalise arvust mitte midagi − sel pole minuga pistmist. [Naerab.]

Milline on kloostris teie päev? 

Minu elu ei täida põhiliselt klooster − ma lihtsalt elan seal. Tegelen kloostri varemete haldamisega, aga talvel pole midagi hallata. Olen pensionieas, vana inimene ning võin teha, mida tahan. Olen saanud hakata elu lõpuks tegelema asjaga, millest lapsena unistasin − tahtsin saada maadeuurijaks. Praegu on minu põhitegevuseks kogu Eestit läbiva palverännutee korraldamine.

Oleme selle maha märkinud Pirita kloostrist Vastseliinasse ja tegu pole pelgalt rännuteega, vaid sel teel tutvume ka Eesti kultuurilooga. See on meie olulisim ülesanne. Juba viis-kuus aastat tagasi hakkas neil, kellele läheb korda meie riik, tekkima mure eesti keele allakäigu ning meie ajaloo mittetundmise pärast. Korraldame palverändu, et need, kes seda teed mööda käivad, saaksid teada, kuidas kõik kunagi juhtus.

Meie intervjuu ilmub Ida-Virumaa ajalehes ja sestap peaks küsima meie palverännupaikade kohta. 

Kui Pirita-Vastseliina teekonna korda saame, tahame järgmisena tingimata teha ühe palverännutee, mis algab Narvast ning kulgeb Narva-Jõesuu, Sillamäe, Jõhvi ja Kohtla-Järve kaudu Peipsi äärde ning edasi piki järve kallast − kuni see ühineb Vastseliina teega. 

Tean, et Sillamäel on katoliku kirik, aga mida näiteks Kohtla-Järvelt otsida?

Ajalugu − seda, kuidas Kohtla-Järve tekkis! Kes tahab meie tegemistega tutvuda, võib vaadata kodulehte www.palverand.ee. ["Püüame tõmmata teed Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kabelini, mille imettegev rist oli palverändurite sihtpunktiks juba keskajal. Ja nüüd püüame seda teha nõndamoodi, et teekond pakuks puhkuse- ja palvepaiku uskujale, kes on pühendunud puhtale palverännakule, ent annaks ühtaegu uudishimulikule palverändurile võimaluse tundma õppida lugusid, mis jutustavad palverännuteed ääristavate paikade aegadest, neid paiku vääristanud inimeste vaimsusest ja kätetööst. Oleme alles poolel teel. Küllap kulub veel mitu suve, enne kui midrilind palverändurite vaimu- ja ihurammu toel hinge sisse saab," on seal muu seas kirjas − toim.]

Kuidas teist sai katoliiklane? 

Kui olin veel siseminister, saabus Eestisse brigitiinide ordu ülemabtiss, et Pirita kloostri varemeid kaeda. Kui ema Tekla neid nägi, ütles ta kohe, et püha Birgitta õed peaksid siia tagasi tulema. Nüüd teame, et vana Pirita kloostri kirik oli ilmselt brigitiinide ordu suurim kirik. Võib-olla oli üks kirik Inglismaal sama suur või veidi suurem, aga seda enam kinnitada ei saa, sest sinna on linn peale ehitatud. Pirita kloostri varemed on väga mõjusad ja ilusas paigas. Abtiss otsustas tagasi tulla, me saime väga suurteks ja lähedasteks sõpradeks. Kuna kloostri rajamise formaaljuriidiline osa on suur ja keeruline, hakkasin teda aitama. Nõnda sai minust brigitiinide sõber, sattusin suurde vaimustusse ning astusin katoliiklaseks.

Kas teid võis ka enne katoliiklaseks hakkamist religioosseks nimetada? 

Mingil määral kahtlemata, aga olen pärit perekonnast, kus juba mu vanaema hästi kirikusse ei mahtunud − ehkki tollal polnud võimalik kirikust täiesti mööda minna. Juba minu vanemad polnud laulatatud, nad ei kandnud sõrmuseid, nad ei tunnistanud ühtegi kiriklikku talitust. Aga ordu ülema, ema Tekla mõju oli see, mis viis mind katoliku usku ja minu kuulumine sellesse kirikusse on väga tõsine. 

Kui 1992 toimusid taastatud riigis esimesed valimised, olite ERSP presidendikandidaat ja selle kampaania hüüdlause oli "Eesti tuleb tagasi!". Nüüd on paslik küsida, kus vallas Eesti on tagasi tulnud ja kus teda ei ole − kindlasti on ka selliseid kohti, kus Eesti on rohkem kadunud, kui ta oli näiteks aastal 1992.

Ses pole kahtlust, et Eesti tuli tagasi. Aga see, mis üleüldiselt praegu maailmas toimub − jääb mulje, et kogu ilm on liimist lahti. Igasugused protestid ja väljaastumised... Ainuüksi Suurbritannia soov Euroopa Liidust välja astuda on mu  meelest hullumeelsus. Kõikjal on kohutav rahutus ja sama on ka meil. 

Kõikjal räägitakse Kohtla-Järve gümnaasiumi küsimusest. Lihtsalt sõnu ei ole, et selline asi toimub ajal, mil räägime, et tahame eesti keelt teha kõikide koolide keeleks. On keeruline aeg ja ilmselt ei jätku meelekindlust asja otsustavalt liigutada. Kooli küsimust ei suudeta lahendada ja mängitakse arusaamatut mängu. Üks võtab sõna ja teine võtab sõna, aga asi on segane, sest tõtt ei taheta tunnistada.  Ilmselt tegime omal ajal vigu. 1992 oleks pidanud vastu võtma seaduse, et vene kool säilib kümme aastat. Ja tollal kooliminev mitte-eestlaste põlvkond oleks jõudnud veel kooli vene keeles lõpetada. Aga edasi oleks kõik pidanud teadma, et tulevikus jääb vaid eestikeelne kool. See oleks väga palju muutnud. Kõlab hullumeelselt, kui praegu ei saa avada täiseestikeelset gümnaasiumi. Aga tagantjärele on kerge targutada.

Johannese evangeeliumis seisab lause: "Ja tõde teeb teid vabaks!"

Jah, ja kahtlemata see nii on. Muidugi võib jääda hüüdlausete ja loosungite tasandile, aga reaalses elus me teame, kui raske on tõde rääkida; kui raske on tunnistada tõde, kui sa isegi oled eksinud − rääkimata siis asjadest kõrgemal tasandil ning laiemalt. Tõde annab jõudu, aga tõega käivad kaasas ka ohvrid. Midagi pole parata.

Meenub praegu, et olete ka ise vabandanud poliitikas olnuna tehtu pärast.

Olen tunnistanud, et olen vigu teinud. Aga kes meist poleks?! Ajal, mil Eesti riik taastati, oli olukord siseministeeriumis tõeliselt ekstreemne. Meil oli ette nähtud, et kõik politseinikud peavad oskama eesti keelt − tähendab, oleks pidanud vallandama kõik need, kes ei oska. Aga kust sa võtad politseinikke asemele? See ei ole niisama, see on väga suur oskus. Seda adusin üsna pea. Lisaks on oluline punkt, millele keegi ei osanud mõelda, see, et kui me ajame need politseinikud töölt ära, ei leia nad kuskil mujal tööd ja nende kuritegevuse valda kaldumine on loomulik järg. Endine politseinik on väga professionaalne kurjategija.

Ühel hetkel mõistsin selgelt, et vallandamisega tuleb olla ettevaatlik, sest sa lükkad vallandatu ju teisele poole. Minu ajal tuli näiteks Kanadast palve, et kas me saadaks sinna vene keelt oskavaid politseinikke, sest seal oli väga suur probleem venekeelse kuritegevusega. N. Liidu lagunemisega tekkinud segaduse tagajärjel kasvas kuritegevus tohtult ja see laienes Venemaalt üle maailma. Meie kannatasime selle all, et nende tee kulges enamasti läbi Eesti. Kanada ja USA olid kurja tegemiseks tunduvalt mõnusamad kohad kui näiteks Eesti. Lihtsalt seal oli, mida varastada.

Me oleme saanud kahel korral vabaks ja mõned näevad selles lausa religioosset imet. 

Kahtlemata on see ime, kui nii väikese rahvaarvuga rahvus seda suudab. 

Peame siis eelkõige kõrgemaid jõudusid tänama? Või kuidas sellesse imesse suhtuda? 

Me ei pea midagi! Peame käituma nii, nagu tunneme − on see meie tublidus või on tegu imega. Ma ei tahaks öelda, millest see johtus, sest mis õigus mul selleks on? Selliste teemadega tuleks olla ettevaatlik. Fakt on, et kaks imet on aset leidnud. Ning teistkordse vabanemise puhul tean, kuidas see käis. Mingil määral oli tegu imega ja mingil määral oli meil mõistust rohkem kui teistel. 

Teie esimene reis viis teid juba lapseeas koos perega küüditatuna Siberisse ning aastakümneid hiljem sattusite poliitvangina Mordva vangilaagrisse. 

Mu isa lasti maha, kui olin 2kuune, ja meie perekond küüditati 1949. aastal. Kui olime Siberis, arreteeriti ema ja siis jäime Siberisse kolmekesi − mina, minu õde ja vanaema − omapead. Viis esimest klassi käisin Novosibirski oblastis koolis. Kui te ütlete, et ma pole ennast säästnud, sattudes hiljem taas vangilaagrisse, võin öelda, et elu pole olnud igav. Kui elan praegu siin kloostris, naeran vahetevahel, et olen kõige õnnelikum inimene. Mul on kaks asja, mis on minu omad: kirjutuslaud ja raamaturiiul. Mul on pööraselt vedanud, sest saan tegelda asjadega, millega tahan tegelda. See on suur õnn! 

Esmaspäeval näeb Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus teist kõnelevat dokumentaalfilmi "Lagle rännakud", mille autoreiks on Jaan Kolberg ja Meelika Lehola. Kuidas tulemusega rahule jäite?

Ma pole objektiivne hindaja. Ma ei saa öelda, et "oi kui vahva film". Aga film on küllaltki huvitav − seda on isegi väga huvitav vaadata. Poolteist tundi ühe inimese elu, mis pole olnud lihtne.  

Mis on teie soov Eesti riigi 101. sünnipäeva puhul? 

Praegu on väärtused paigast ära. Kõikjalt kostub, nagu oleks suurim väärtus majanduslik heaolu − et kerge ja hea elu on suurim eesmärk. Tegelikult peab elu olema sisukas ja huvitav ning õnnelikuks teeb, kui on olnud väga raske, aga sa tuled sellest välja. Kui oled saavutanud midagi, mis tundub võimatu, on rahulolu tõeliselt suur. Minu soov on, et otsiksime kõrgemaid ideaale, kõrgemat imet kui see, et on palju raha ja palju asju.  

Tagasi üles