Enn Sellik – Ida-Virumaa suuremaks jooksnud mees

Enn Sellik jätkab veel noorte jooksjate treenimist, et aidata neil oma kogemuste ja oma treeneri Manfred Tõnissoni tarkusega natukegi tema enda poolt üle 40 aasta tagasi püstitatud Eesti rekorditele lähemale jõuda.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Iisakust pärit Eesti jooksulegendi Enn Selliku loos, mis sai hiljuti raamatukaante vahele, leiab kinnitust, et ka jooksmises toimib vanasõna, et tark ei torma ja sellelgi alal tuleb edu eelkõige tarkusega. Sellest rääkis Sellik muu hulgas neljapäeval Jõhvi raamatukogus toimunud kohtumisel lugejate ja oma poolehoidjatega. 

Kui tihti te omaaegseid tähtsamaid jookse peas veel läbi kerite ja nendele mõtlete?

Eks need tiitlivõistlused käivad ikka aeg-ajalt nii- või naapidi peast läbi. Aga mul ei kripelda midagi. Omal ajal oli selline hoiak, et oled vilets, kui ei võida olümpiakulda ja oled kõigest kaheksas. Kui arvestada seda, kuidas ja mis tingimustes ma alustasin, siis ma ei hakka ennast kiitma, aga need tulemused, mis ma välja jooksin, on minu silmis väga head ja osa isegi superhead.

Olümpiamängude või Euroopa meistrivõistluste finaaljooksudes 12 parema hulgas osalemine on iga sportlase unistus. See tähendab absoluutset maailmaklassi. Kõigil, kes on nende hulgas, on šanss ühel päeval võita ja teisel päeval kaotada. Ma olen võitnud ka Lasse Vireni (soomlasest neljakordne olümpiavõitja − E.G.). Ma tegin endale varakult selgeks, et spordis kaotad alati rohkem võistlusi kui võidad.

Kui võrrelda teie isiklikke rekordeid sellesama Lasse Vireniga, siis olid need täiesti samast klassist, vaid sekund on vahet. Mis sai otsustavaks, et just temal õnnestus kahtedel olümpiamängudel järjest olla mõlemal distantsil täiesti tipus ja võtta neli kulda?

Siin oli määrav riigi toetus − kuidas riik ja rahvas sportlase selja taha tulevad. Soome riik toetas vastupidavusalasid väga kõvasti: olid väga head treeninglaagrid ja kasutati ka teadussaavutusi. Soome rahvas elas väga kõvasti kaasa kõikidele omadele, ka neile, kes parajasti ei võitnud. 

Kuna mina võistlesin Nõukogude Liidu koondises, siis pidin enne suurvõistlusi järjest kõik katsevõistlused võitma, et üldse sinna pääseda. See oli karm faktor.

Noorena teevad isuga sporti tuhanded, aga vaid üksikud neist pühenduvad lõpuks tippspordile. Millal teil sündis see otsus, et sporditegemine ei ole lihtsalt mõnus ajaviide, vaid te tahate jõuda olümpiale ning püstitada rekordeid ja saada maailmatasemel jooksumeheks?

1968. aastal moodustati Kohtla-Järve rajooni spordikool. Ühel päeval kogunesime staadionile, kus ringi pikkus oli 333 meetrit. Ma jooksin kümme ringi ning sellest sai mulle selgeks, et ma hakkangi jooksuga tegelema ja mul on suur šanss kusagile jõuda. Mul tuli see väga hästi ja mõnusalt välja. 

Teie äsja ilmunud raamatut lugedes jääbki mulje, et kogu teie jooksukarjäär on olnud väikse liialdusega öeldes üks mõnus jalutuskäik. Te ei kirjelda suuri kannatusi ränkrasketel treeningutel, enda tühjaks jooksmist meelemärkuse piirini ega suurt valu, mis paljude spordimeeste raamatutest ikka läbi käib. Kas jooksmine oligi kõigi nende aastate jooksul teile selline mõnus tegevus või jätsite kannatused teadlikult raamatust välja?

Kogu see raamat on kirjutatud täpselt nii, nagu tegelikult oli. Ma ei tahtnud ühtegi asja ümmarguseks rääkida ega ilustada. 

Selle taga, et jooksuga tegelemine polnud minule ränk vaev, olid mu treeneri Manfred Tõnissoni targad treeninguplaanid. Need olid mitmekesised ja arvestasid, et ma taastuksin eelmistest trennidest ega jookseks üle. 

Pikamaajooksus ei pääse keskmäestikus trenni tegemata maailmas kusagile. Näiteks 1976. aasta kevadel lõppes mägedes treeninglaager nagu tavaliselt pika 30 km krossiga. Me kaotasime seal koos Ülo Kriisaga kõigile teistele 20 minutiga. See oli treeneri supernõuanne. Tänu oskusele õigel ajal hoogu tagasi tõmmata me arenesimegi.

Kuivõrd keeruline oli trennis järgida seda põhimõtet, et tark ei torma? Sest kui enesetunne on hea, on paljudel sportlastel ikka kiusatus üha rohkem ja kõvemini treenida, mis viibki sageli ületreeninguni.

Kui hakkad kohe algusest peale sellise õige süsteemiga harjutama ja näed, et niiviisi tehes tulemused paranevad, siis ei ole kordagi põhjust kahelda, et see poleks õige tee. Minule polnud treeningutel tagasihoidmine mingi probleem. Kui tegime Ülo Kriisaga lõigutrenne või jooksime pikemat krossi, ei tekkinud meil kunagi soovi treeneri seatud aegadest kiiremini joosta. Meil ei olnud sellist kommet.

Jooksmise juurde kuuluvad ka rängad lõigutrennid, kus tuleb olla hapnikuvõlas ja piimhape ründab organismi. Kas see tõesti pakkus kogu aeg naudingut või tekkis vahel ikkagi ka mõtteid, et mille nimel tasub end nõnda vaevata?

Ei olnud sellist asja, et oleksin läinud trennis nii punasesse. Sellist asja ei tohi absoluutselt teha. Ma lõpetasin kõik trennid nii, et kui oleks öeldud, et nüüd on vaja veel panna, siis ma oleks pannud ka. Ükskord, kui olin trennis kõik kava järgi rasked lõigud ära teinud, andis Tõnisson loa, et pane nüüd veel üks 200meetrine lõpuspurdi ots ka täiega − tegingi selle 23,6 sekundiga lendstardist. 

Teie võimas lõpuspurt 200 meetrit enne finišit oligi üks teie firmamärke. Kuidas teil see peaaegu alati nii hästi välja tuli?

Ma nägin sellega ikka vaeva ka. Juba noorteklassis andis Tõnisson mulle lisaharjutusi pöia tugevdamiseks. See oli selline kihvt hüplev jooks seeriatena. Nüüd vaatasin hiljuti ühest videost, et Keenia poisid teevad täpselt sama harjutust. 

Muidugi, mis seal salata, eks loodus oli mulle ka midagi andnud − väga hea kiiruse: ma võisin juba koolinoorte võistlustel teatejooksus 400 meetrit 49,2 sekundiga joosta. 

Te räägite oma raamatus, et kasutasite liidu koondise juhtide pealekäimisel küll veredopingut, mis polnud tol ajal keelatud, kuid keeldusite koos teiste pikamaajooksjate Antipovi ja Fedotkiniga põhimõtteliselt steroididest. Miks tegite sellise otsuse olukorras, kus teiste kergejõustikualade inimesed neid üsna ohtralt pruukisid?

Me tahtsime teada saada, millise tulemuseni me oleme suutelised puhta treeninguga jõudma. See oli meie ühine mõttelaad ja otsus. 

Saite te aru, kes konkurentidest steroide tarvitas?

Absoluutselt. Kui keegi, kellega sa oled koos laagris olnud ja kelle taset sa oled näinud, käib nädalaks kodus ning paneb tagasi tulles nagu muuseas kõva tulemuse, siis ei saa väga palju teisiti mõelda. Oli treenereid, kes seda soosisid, ja seda seltskonda kutsutigi keemikuteks. Ma ei tea tollest ajast ühtegi liidu koondise naist, kes seda ei teinud. 

Oli teil omavahel jutuks, miks nad seda tegid?

See oli puhtalt majanduslik külg. Naiste koondise juhid olid selle osas eriti pooldava mentaliteediga. Preemiaid heade tulemuste eest said nii treenerid kui ka peatreenerid. Nad ei löönud tõesti risti ette. Idablokk, eriti Saksa DV, oli samasugune. 

Veredopingu kasutamist on tunnistanud ka Moskva olümpial pikamaajooksus kaks medalit võitnud soomlane Kaarlo Maaninka, aga pärast seda kadus ta pildilt. Oli sel tõesti selline tugev mõju? 

Meie katsetasime ka Moskva olümpial verevahetust ja Kaarlo Maaninka on sama tunnistanud. See keelati ära alles hiljem. Küsimus oli, kes oskas seda verevahetust õigesti teha. 

Raamatus ütlete, et verega mängimine muutis 30kraadises Lužniki staadioni katlas vere nii paksuks, et keeraski võistluse tuksi, Antipov pidi eeljooksus peaaegu ära surema ja tuli rajalt üldse ära.

Ära ta poleks nüüd surnud. Aga riigid, kes oskasid verevahetust kasutada, ütlesid oma sportlastele, et palavas tuleb hästi palju vett juua, et veri liiga paksuks ei läheks. Nõukogude Liidu omad, kes alles katsetasid seda, ei teadnud seda ega öelnud ka sportlastele. Me oskasime ainult üllatunud olla, kui nägime, et  soomlased jooksevad terve soojenduse ajal 40 minutit, joogipudelid käes. 

Aga mitte ainult meie ei kõrbenud sellega. Kõva iirlane John Treacy kukkus 60 meetrit enne lõppu kokku. Krossijooksu EMil kolm kulda võitnud mees ei kuku 60 meetrit enne finišit elu sees niisama kokku.

Nõukogude ajal olid tippsportlased ühed vähesed, kel oli privileeg välismaal käia. 21aastasena NSV Liidu − USA matšil läksite staadionile ja seal vaatas teile vastu sinimustvalgete lippude meri. Mida sel hetkel tundsite?

Juba staadionile minnes märkasin, et kaks kahemeetrist jõulist ambaali tulevad minuga maast ja ilmast rääkima. Ma ei saanud aru, mis au mulle nüüd osutatakse. Varuväljakul ootas mind ees kolm KGB-venda, kes olid kergejõustikukoondisega kaasas. 

Kui läksin peaareenile starti, siis nägin, et üks staadionikurv oli sinimustvalgeid lippe täis. Mäletan, et seisin seal punases särgis ning mõtlesin, et olen liidu koondises, ja vaatasin neid inimesi, kes samas vihkasid südamest Nõukogude Liitu. Aga nad tulid kaasa elama eestlasele, kes oli jõudnud nii kaugele ning  võitleb nüüd ameeriklastega ja võidab neid. Nad oskasid seda hinnata. See oli võimas tunne! Kinkisin neile ühe oma noorte spartakiaadil saadud nokkmütsi, kuhu oli "Eesti" peale kirjutatud. KGB meestel oli tol päeval tööd palju. 

Milline teie jooksudest teeb tagantjärele hinnates kõige rohkem heameelt?

Muidugi tahtsin ma kõiki jookse võita, aga ma ei kaotanud enda jaoks ühtegi võistlust. Kõik kohad, mis ma saavutasin, võitlesin ma välja. 

Mis ajendas teid 15 aastat tagasi taas Eesti noorte jooksjatega põhitöö kõrvalt tegelema?

Pärast oma jooksukarjääri lõpetamist ei käinud ma väga pikka aega staadionil. Aga siis sattusin korra Eesti meistrivõistlustele ning kui nägin, et 1500 meetrit võideti ajaga üle nelja minuti, siis vangutasin natuke pead ja helistasin Endel Pärnale, et võtame ühe pundi kätte ja proovime natuke neid tulemusi nihutada. Endel lahkus eelmisel aastal siitilmast. Tahtsin ise ka loobuda, aga üks noorte meeste punt on koos ning püüan Tõnissoni mõttelaadi ja oma kogemusi edasi anda.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles