Kuurortlinna esieestlane

Tiiu Toom ja tema kolm Narva-Jõesuu raamatut: "Hungerburg − Narva-Jõesuu 1873-1913", "Narva-Jõesuu maitsed" ja "Seltsiliikumine Narva-Jõesuus". Foto: Matti Kämärä

Narva-Jõesuu eestlaste seltsi Kalju vanem Tiiu Toom kirjutab raamatuid ja kogub ooperisalvestusi. Mõnevõrra ootamatu inimese puhul, kes on hariduselt raamatupidaja.

Esitlesite sel nädalal oma kõige värskemat, äsja trükist tulnud lapsukest − raamatut Narva-Jõesuu seltsliikumise ajaloost. Milliseid üllatusi selle koostamine pakkus?

Seltsiliikumise ajalugu on minule väga huvitav, eriti seetõttu, et varem käisid inimesed nii palju koos ja jõudsid palju teha. Olid koorid, orkestrid, draamaringid, operetilavastused... Aga kui seltsiliikumine Eestis 150 aastat tagasi alguse sai, polnud loomulikult ei televiisorit ega raadiot.

Praegu on passiivne meelelahutus isetegevuse mõneti lämmatanud?

Jah, lõbustused tulevad koju kätte. Teistmoodi on ka see, et tollal ehitati seltsimaju. Kuigi me loeme, et me pole praegu teab mis vaesed, ei saa me seltsiliikmete rahast ühtegi maja ehitatud. Teeme seda projektirahast. Ma ei tea ühtegi asutust või organisatsiooni, kes oleks ise maja ehitamiseks raha kokku saanud.

Tsaariajal ja esimese vabariigi ajal oli see aga loomulik: kes andis metsa, kes ehitas. Mingil ajal hakkas seltsimajade ehitust ka riik toetama.

Võtame näiteks Narva-Jõesuu karskusseltsi Kalju seltsimaja. 1917. aastal põles hoone maha ja 1921. aastal valmis samal krundil uus. See oli vabariigi algusaastail ja inimesed olid juba võimelised ehitama.

Ka eestlaste seltsi nimi on Kalju. Teil pole ju karskuse kuulutamisega midagi pistmist?

Ei ole, aga loomulikult me liigjoomisega ka ei tegele. Nime võtsime ikka selleks, et oleks mingi järjepidevus. Eestlased käisidki tollal karskusseltsis koos, venelastel oli teine selts, aga loomulikult keegi ei keelanud tegutseda koos teise seltsiga.

Vene seltsi kroonikast lugesin, et eestlased osalesid nende laulukooris ja etendustes ning karskusselts Kalju üüris jälle vene seltsi üritusteks oma saali välja. Ju siis oli seltsidel raha üürida. Nagu ühest ajalehenupust lugesin − nad maksid linnale iga ürituse eest lõbustusmaksu.

Seltsiliikumise raamatust võib lugeda, et ühe tähtsündmuse puhul tehti siiski erand. Siis, kui Narva-Jõesuus käis draamastuudio rändteatri etendus, millega armastatud näitlejatar Mari Möldre tähitas oma lavategevuse 25 aasta juubelit. 

Jah, 12 krooni sentidega oli lõbustusmaks, mida alevivalitsus tookord ei võtnud, sest etendus oli nii meeldinud.

Narva-Jõesuus on olnud ka kuurordimaks, aga see ei andnud erilist efekti. Narva-Jõesuus on palju välismaised korteri- ja majaomanikke − pigem võiks nendelt maksu koguda. Eks see ole arutluse küsimus ja sõltub sellest, kuidas riigis otsustatakse.

Te ei ole põline Narva-Jõesuu elanik, aga nüüd tegutsete juba aastaid siinse eesti kogukonna eestvedajana.

Jah. Olen Narvas sündinud ja pärast abiellumist, 1976. aastast elan Narva-Jõesuus. Mõlemad abikaasaga töötasime sanatooriumis, mina algul sööklas ettekandjana, hiljem raamatupidajana ning olin ka ametiühingu esimees.

1991. aasta Kultuuri ja Elu Virumaa erinumbris oli palju lehekülgi pühendatud ka tollasele Narva-Jõesuule. Näiteks kirjutati, et kolhoosidevaheline põllumeeste sanatoorium − praegune Narva-Jõesuu spaa − oli peaaegu ainus suur eestikeelne ettevõte nii Narva-Jõesuus kui Narvas. Et selle sanatooriumi kanda oli roll ja missioon, mida ükski seda tüüpi asutus normaalsetes oludes kandma ei peaks: hoida kohalikku eestlaskonda hääbumast.

Jah, see oli eestluse keskus. Kord kuus käisid teatrid, peaaegu iga nädal toimusid kontserdid. Selles mõttes oli meie kultuurielu tollal huvitavam. Praegu spaad oma üritustega kohalikku rahvast kokku ei too, suuri üritusi korraldab ikka põhiliselt linn.

Aga ega me ei teinud seda missioonist, me tahtsime tegutseda.  See sai missiooniks siis, kui hakkasime valmistuma Eesti Vabariigiks. Meil olid üldkoosolekud, kes toetasid Interrinde-vastaseid kandidaate, käisime Balti ketis, Narvas protestimas...

Narva-Jõesuud nimetati murrangulistel aegadel viimaseks eestluse tugipunktiks Sillamäe ja Narva piiramisrõngas. Kas te ise ka tajusite seda niimoodi või oli see ajakirjanduslik liialdus?

Jah, see oli kindlasti niimoodi. Ega keegi meile midagi pahasti ei öelnud, ka meie asutuse vene töötajad mitte, aga Eesti Vabariigi taastamise toetamine tuli ikkagi sanatooriumist.

Kuidas on Narva-Jõesuu kuurordina muutunud sellest ajast, kui teie sanatooriumis töötasite?

Meie ajal oli see massipuhkekoht, praegu on puhkajaid vähem. Venemaalastest tuttavad, kellega suhtlen, armastavad siinset vaikust ja rahu, siin ei ole city ja seda hinnataksegi. Loomulikult võib noortel igav olla.

Mõned tuttavad on öelnud, et teil pole siin teatrit, Pärnus puhates saad minna teatrisse ja kontserdile. See on meie puudus, aga samas leian, et see on ka arenemisvõimalus. Kui Kukruse polaarmõis teeb etendusi, Avinurmes käivad ilmast ilma teatrid, siis meie võiksime samuti selleni jõuda. Riik toetab teatri maale tulekut, aga siin pole keegi sellega veel tegelnud, et teater Narva-Jõesuusse jõuaks.

Kuurort on ta sellest hoolimata, sest meie ilusa liivaranna vastu ei saa midagi. Jalutajad käivad seal talvelgi.

Lapsed on teil pesast välja lennanud ja oma uue pesa mujale pununud. Mis teid Narva-Jõesuus hoiab?

Jah, meil pole siin selliseid töökohti ja arenguvõimalusi nagu Tallinnas. Aga mulle meeldib mere ääres elada, sisemaal ma elada ei taha. Loomulikult tunnen puudust kultuurielust, tahaks, et see oleks ligidal.

Võib ju sõita Jõhvi kontserdimajja, aga olen proovinud bussiga sinna ja tagasi saada ning aegade klapitamine on väga kurnav. Kui saan oma abikaasa ära räägitud, et sõidame autoga, siis käime. Oleme ka seltsiga bussi tellinud ja koos teatris käinud.

Seltsiliikumise raamat pole teie sulest esimene. Olete koostanud raamatud ka kuurortlinna ajaloost ja Narva-Jõesuu maitsetest − mõlemad väga kaunid üllitised.

"Narva-Jõesuu maitsed" oli linnavalitsuse tellimus, see oli tollase linnapea Andres Noormäe idee, kuigi ise kirjutasin projekti ja raamatu. 2013. aastal tegime koos Madis Tuuderiga kinkeraamatu "Hungerburg − Narva-Jõesuu 1873-1913". See oli minu idee ja pakkusin selle välja linna suveniirikonkursile. Peaaegu kogu tiraaž on ära kingitud.

Tahan oma raamatutes esile tuua ka nüüdisaja Narva-Jõesuu inimesi ja seda, kuidas nemad linna arengusse panustavad. Sellepärast on kohalikel inimestel suur huvi nende raamatute vastu.

Edaspidi pakuks mulle kõige rohkem huvi majandus, millega hakkan tegelema kunagi hiljem, kui on rohkem aega ja ei pea projekti tähtaegu jälgima, nii et saab vabalt süveneda. Näiteks huvitab mind siinse saetööstuse ajalugu. Narva-Jõesuus olid saekaatrid, vineerivabrik, aga Nõukogude Venemaa ei müünud enam Eestisse odavat metsamaterjali ja seepärast pandi tööstus kinni.

Samuti tahaksin uurida, kuidas pansionaadid varem talveaja üle elasid ning kuidas see mõjutas ka teisi ametimehi, näiteks elektrikuid ja bussijuhte.

Et kuidas narvajõesuulased talvitusid, kui puhkajaid ei olnud?

Jah, just majanduslikult. Nõukogude ajal ja praegu on ju puhkemajandus aastaringne, aga algusaegadel pidi kolme suvekuuga kogu aasta teenistuse saama.

Olete ilmselt Narva-Jõesuu suurim projektikirjutaja või pakub keegi selles konkurentsi?

Seni veel ühtegi konkurenti ei ole.

Kas te tõesti naudite projektide kirjutamist või on see midagi, mida lihtsalt peab tegema, et ühe või teise asja tegemiseks raha saada?

Sellega tekib hasart, kas Narva-Jõesuusse tuleb midagi juurde või mitte.  Osa projekte on selliseid, mis ma ise teen, osa teen tellimise peale. Näiteks kui kohalikud ettevõtjad tahavad oma firmat arendada, siis loomulikult aitan kaasa.

Silmutööstuse õitseng on siis osaliselt teie teene?

Olen kirjutanud projekte ja teinud aruandlust nii Sergei Gordejevile kui Vitarsisele. Ka Narva-Jõesuu hooldekodu kõik remondid alates 2008. aastast on tehtud projektirahaga [Tiiu Toom töötab hooldekodu arendusjuhina − toim.]. Oleme uuendanud ventilatsioonisüsteemi, soojussõlme, fassaadi, siseruume. Elukorpuses tuleb veel kaks ja pool korrust remontida.

Kui projekte ei ole, siis läheb isegi igavaks, kuigi kui on, siis mõtlen, et oli mul jälle vaja...

Kui Narva-Jõesuu eestlaste selts 1992. aastal loodi, oli eesmärk eestlasi rohkem pildile tuua. Mis on teie roll praegu?

Eestlasi on jätkuvalt kümne protsendi juures nagu ka tookord. Meil ei olegi suurt eesmärki, käime koos ja laulame. Ja kui tuleb hea idee, siis teeme mõne suurema ürituse.

Näiteks tegime koos teiste seltsidega isetegevusliku kostüümietenduse "Suvitushooaeg Hungerburgis". Projektirahaga saime kostüümid ja stsenaariumi, etenduse enda tegime puhtast entusiasmist. Näidati suplus- ja jalutamiskostüüme, esitati selleaegseid dialooge, eesti seltsi naisansambel, Narva koorikooli õpetajad ja Narva-Jõesuu muusikakooli õpilased laulsid, Kullerkupp tantsis.

Kui eesti seltsi Narva-Jõesuus ei oleks, mis siis juhtuks?

Siis poleks linna kontsertidel, kus oma inimesed esinevad, ühtegi eesti kollektiivi. Naerame naistega, et oleme Sillamäest Narvani parim eesti naisansambel, sest teisi ei ole. Meid kutsutakse esinema ka Sillamäele ja Narva.  Oleme siin aborigeenid, kellega koos pildistatakse.

Milliste meeldivate asjadega täidate oma vaba aega peale naisansamblis laulmise?

Kui mulle kingiti "Traviata" salvestus, kus laulis Anna Netrebko, siis see oli nii suur elamus, et ma hakkasin koguma oopereid. Kui pensionile jään ja mul tekib rohkem aega, tahan teha ooperiklubi ja hakata korraldama ooperiõhtuid, kus räägin näiteks mõne ooperi ajaloost või selle esitajatest. DVDsid tellin nii internetist kui ostan kaasa reisidelt, praeguseks on salvestusi kogunenud üle kahekümne.

Mul on nüüd Elioni kaudu ka klassikalise muusika kanal Mezzo. Sealt vaatan kõikvõimalikke oopereid ja lavastusi.

Kas leiate lähikonnas piisavalt huvilisi, kellele ooperiõhtuid teha?

Arvan, et leian. Kui olen käinud Narva Astri kinos ooperi- ja balletietenduste seansse vaatamas, siis tuntumate ooperite puhul on olnud täissaal ja tehtud lisaetendus. Näiteks 25. jaanuaril saab näha "Luikede järve" ja üle poole saali on juba välja müüdud.