Peegel ei valeta

Eile avalikustatud erakondade populaarsuse värsked näitajad osutusid külmaks dušiks praegusele valitsuskoalitsioonile. Kui sotside toetus on jäänud eelmise kuu tasemele, siis Reformierakond on kaotanud kolmandiku ja viimastel kuudel niigi pidevas langustrendis olev IRL veel viiendiku poolehoidjaid.

Samas võimsa tõusu teinud Vabaerakond on tõusnud populaarsuselt juba kolmandale kohale 18 protsendiga otse Reformierakonna kannule.

Ühelt poolt peegeldavad sellised numbrid praeguse võimuliidu vaevarikast ja konfliktirohket kokkuliimimist. Samuti makstakse lõivu selle eest, et nüüd on katteallikate leidmiseks tuldud lagedale maksutõusudega, millest enne valimisi vaikiti.  Kehvad toetusprotsendid on õiglane ja loogiline ning loodetavasti ka õpetlik tasu valijatelt sellise käitumise eest.

Kuid säärastest numbritest kumab välja ka suur tüdimus praegu nii riigis väga pikka aega järjest võimul olnud Reformierakonna kui ka veidi lühematel perioodidel nende partneriks olnud IRLi suhtes. Sotsid andsid oma tugevast positsioonist suure tüki ära juba enne valimisi.

See kõik annab justkui märku, et ühiskonnas oodatakse muutusi, ent  samas pole ka praegu opositsioonis olevad erakonnad suutnud pakkuda välja tõsiseltvõetavaid ja veenvaid lahendusi, mida nemad oluliselt paremini teeksid. Kui need oleksid neil olemas, näidanuksid nad valimistel sootuks paremaid tulemusi. Praegu on neile lohutusauhinnaks vaid suurema pingutuseta populaarsuse punktide kogumine pärast lahingut.  Suured  numbrid võivad tekitada hea enesetunde, kuid suurt midagi nendega peale hakata pole.

Võimuliidu erakondadel seisab aga ees oma valikute õigsuse tõestamise aeg. Kuna usalduskrediit on lühikese ajaga õhukeseks sulanud, siis enam pole jäänud väga palju ruumi ei eksimiseks ega ka omavaheliseks purelemiseks.