Kas Narva jätkab omapäi kõndi?

Ida-Virumaa suurima linna Narva seos maakonnaga on aastakümneid olnud nõrk ja seda ei ole sealsed võimud pidanud oluliseks ka tugevdada. Nõukogude ajal vabariikliku alluvuse staatusega linn püüab ka praegu olla pigem omaette saar kui ühe maakonna osa. Kõige jõulisem käik selle demonstreerimisel tehti üheksa aastat tagasi, kui Narva astus välja Ida-Viru omavalitsuste liidust ega ole sinna tagasitulemises siiani märkimisväärset huvi ilmutanud.

Ilmselt ei talunud Narva juhid olukorda, kus häältejaotus andis otsustamisõiguse väikevaldadele, mille elanike koguarv ei ulatunud Narvale isegi lähedale. Piirilinnal ei õnnestunud selles seltskonnas oma huvisid soovitud moel maksma panna ja seepärast nad kaabut kergitasidki, andes mõista, et aetagu seal oma pisikesi asju edasi ilma nendeta.

See on jätnud negatiivse mõju nii Ida-Virumaale tervikuna kui ka Narva linnale, ükskõik, kas sealsed võimud soovivad seda tunnistada või mitte. IVOLi hääl maakonna eestkõnelejana oleks koos Narvaga kindlasti tugevam, millega arvestaksid rohkem ka ministeeriumid ja teised riigiasutused. Samas saaks koostöös naabritega Narva oma teemasid, nagu näiteks aastaid topanud Narva ja Narva-Jõesuu vaheline rattatee, samuti tõhusamalt lahendada.

Nüüd, kus maakonda on jäänud vaid kaheksa omavalitsust, oleks Narval IVOLis varasemast suurem mõju. Kuid selleks tuleks taas selle liiduga ühineda. Kõigil osapooltel oleks mõistlik maha matta omaaegsed solvumised ning mõelda, kuidas oleks parem koos edasi liikuda.