Ärahoitud valitsuskriis lubab ühtsemana edasi minna

Kalvi Kõva. RIIGIKOGU Foto: Põhjarannik

Hiljutised poliitheitlused tõestasid taas ilmekalt, et poliitikute ees on sageli vaid halvad valikud ja otsustada tuleb halva või veel halvema variandi vahel.

Justiitsminister Urmas Reinsalu sõge mõtteavaldus naiste ja naistevastase vägivalla teemal ning seejärel lahtirullunud sündmused panid väga keerulisse olukorda kogu valitsuse ja eriti sotsiaaldemokraadid. Pole põhjust salata, et Eesti oli äsja valitsuskriisi lävel. Eriti pärast seda, kui minister keeldus ise tagasi astumast ning Isamaa ja Res Publica Liit nagu üks mees tema selja taha astus.

Järjekordse umbusalduskatse püsti pannud Reformierakonna puhul on tegu küll Eesti kõige võimujanusema erakonnaga, kuid seekord huvitas poolenisti ilma esimeheta reformierakondlasi (Kaja Kallas on veel Brüsselis) ennekõike võimalikult suure segaduse tekitamine ja oma poliitiliste konkurentide kahjustamine.

Kui kustus lootus, et Reinsalu ise riigimehelikult taandub, seisid sotsiaaldemokraadid suure dilemma ees. Lihtsustatult kokku võttes oli meil valida, kas jääda edasi valitsusvastutust kandma või siis hääletada Reinsalu tagandamise poolt, mis ühtlasi tähendanuks Jüri Ratase juhitud valitsuse kukkumist.

Usun, et kõik meie saadikurühma liikmed pidasid endaga ka isekeskis aru. Nii mõtlesin minagi neil pingelistel päevadel sellele, mida oleme oma meeskonnaga suutnud riiki juhtides ära teha ja mis jääb plusspoolele, kui praegune koalitsioon peaks langema. Tuli tavapärasest rohkem suhelda ja telefonikõnesid vastu võtta. Neist vestlustest koorus välja, et inimesed on väsinud nii poliitilisest mängurlusest kui ka sellest negatiivsest ühiskondlikust õhustikust, mis Eestis maad on võtnud. Käib üks lõputu süüdistamine, solvamine ja solvumine ning üksteisele haiget tegemine, selle asemel et tunda rõõmu oma riigi peagi saabuva suure juubeli üle.

Mulle meenus kõne, mille ma pidasin vahetult enne seda, kui riigikogu võttis läinud aasta detsembris vastu 2018. aasta riigieelarve, mille alusel Eesti riik nüüd elab. Toona inspireeris mind just lõpusirgele jõudnud Soome Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine. Soome juubeliaasta möödus tunnussõna "üheskoos" all, mis kandis endas sõnumit, et kõik 5,5 miljonit Soome elanikku on kangelased ja et koos ollakse tugevamad. Leidsin siis ja leian ka nüüd, et sõna "üheskoos" passib hästi iseloomustama ka Eesti riigieelarvet, mis lubab meil ühiskonnana ühtsemana ja tugevamana edasi minna.

Praeguse koalitsiooni sammud viivad meid põhjamaisesse väärtusruumi, kus igaüks on oluline ja kus aidatakse järele neid, kes on pidanud kitsamalt läbi ajama. Aastal, mil Eesti Vabariigi sünnist täitub 100 aastat, peab Eesti muutuma ühtehoidvamaks, jõukamaks ja solidaarsemaks.

Kas keegi julgeb kahelda selles, et lastetoetuste tõstmine koos muude lastele suunatud sammudega on otsustavalt parandanud kümnete tuhandete laste ja lastega perede heaolu? Lükkasime läinud sügisel käima huvihariduse toetussüsteemi, mis on juba rikastanud väga paljude õpilaste elu. Praegu saab öelda, et maal ja paljudes väikelinnades on õpetajad kõige kõrgepalgalisemad. Hariduse väärtustamine on olnud koalitsiooni teadlik tegevus, sest heal tasemel koolid ja haritud inimesed saavad alguse headest ning motiveeritud õpetajatest. Eesti tuleviku alusmüüri laotakse Eesti koolis.

Õpetajate kõrval kerkisid palgad ka kultuuritöötajatel, politseinikel ning päästetöötajatel. Lisamiljonite tervishoidu suunamine võimaldab juba tänavu lühendada ravijärjekordi. 2016. aasta hilissügisel võimule tulnud valitsus võttis lõpuks tõsiselt põllumeeste muresid ja suurendas märgatavalt põllumeestele makstavaid otsetoetusi ning parandas omavalitsuste rahastamist.

Eestit kurnas pikki aastaid palgavaesuse probleem: kümned tuhanded inimesed töötasid täiskohaga, kuid nende palk ei taganud normaalset äraelamist. Paistsime Euroopas silma riigina, kus inimeste sissetulekute vahel valitsesid väga suured lõhed. Jaanuaris ellu astunud tulumaksureform toetab ühiskonna tasakaalustatumat arengut − maksuvaba miinimumi tõus 500 euroni parandab kümnete tuhandete sissetulekuid ja elujärge.

Jah, jõukamatel tuleb pisut rohkem panustada. Aga ühises kodus ongi nii, et kui enamikul läheb paremini, siis läheb kõigil paremini. Üheks Eesti keskseks väljakutseks on sündimuse suurendamine − see üllas ambitsioon on jätkuvalt valitsuse plaanidesse sisse kirjutatud ja annab loodetavasti ka eri sammude koosmõjul tulemusi. Jätkub töö pensionireformiga, mis muudab meie pensionisüsteemi solidaarsemaks ja paindlikumaks ning kaitseb tulevasi pensionäre vanaduspõlves vaesuse eest. Esimest korda üle kümne aasta palkab riik politseinikke juurde, mitte ei vähendata nende arvu. Lähiaastatel peaks üle Eesti lisanduma 45 uut piirkonnakonstaablit, kellel saab muu hulgas olema suur roll lähisuhtevägivalla märkamisel ja sellega võitlemisel.

Arupidamise tulemusena jõudsin veendumusele, et mul on raske nii endale kui oma valijatele otsa vaadata, kui ma kohatult käitunud ministrit maha hääletades valitsuse kriisi lükkan. See samm kätkes endas selget ohtu, et mitmed olulised asjad jäävad pooleli või antakse neile koguni tagasikäik.

Samale seisukohale jõudsid ka meie fraktsiooni 14 liiget ehk peale jäi n-ö suur pilt. Valiku tegi meile lihtsamaks EKRE, kes teatas, et umbusaldab kogu valitsust, ja heitis lisaks Reinsalule ette toetust Istanbuli konventsioonile, mis on suunatud naistevastase vägivalla vähendamisele. EKREga ühes rivi astumine ei tulnud kõne alla.

Kaalukauss on nüüdseks langenud, opositsioon seekordse poliitlahingu kaotanud ning Reinsalu oma valusa õppetunni saanud.