Kotkamehed ronivad sadu kordi aastas puu otsa
5. märts 2012, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel läinud sajandi teisel poolel ohtlike keskkonnamürkide ja "kullisõja" tõttu hääbumisohus olnud kotkad on viimastel kümnenditel oma arvukust kasvatanud ning tänu kotkaklubi tegemistele teatakse neist nüüd juba mõndagi.
"Kõige põnevam asi kotkamehe välivarustuse juures on rauad," laseb kotkaklubi ekspert Gunnar Sein ühed seesugused Kuremäe kohvikusse loodusõhtut nautima tulnute seas ringi käima. "Kui kalakotka pesa on 30 meetri kõrgusel ning sellest 25 meetrit on siledat tüve, siis ainult küüntest ja tahtejõust jääb pesani jõudmiseks väheks."
Katsuda antud raudadel on põnev ajalugu: need olevat pärit Siberi tuletõrjujatelt. Nimelt viiakse seal suurte taigapõlengute aegu tuletõrjujad helikopteriga sündmuspaika ja kui mees juhtub puuvõrasse maanduma, siis paneb ta rauad alla ja pääseb nõndaviisi maapinnale. Meie kotkameesteni jõudsid need rauad Valgevene kolleegide vahendusel, kes kolm kümnendit tagasi siin värskelt loodud kotkakaitseorganisatsioonile kingituse tegid.
Puu otsast alla tagasi lasevad kotkamehed end sageli köiega. "Saab kiiremini ja kahjustab puud vähem," tõdeb Sein, et kui kakskümmend aastat jutti kord aastas raudadega ühe ja sama puu otsa ja alla ronida, siis jätab see puule paratamatult jäljed.
Rõngad kaugelt näha
Ega kotkaklubi mehed lõbu pärast puude otsa roni; ikka selleks, et kotkaste kohta andmeid koguda. Lisaks poegade arvule annavad kotkapesad teavet näiteks ka lindude toitumisharjumuste kohta ning pesapoegadele pannakse ka rõngad jalga. Meri- ja kaljukotkad saavad rõnga mõlema jala ümber: paremale jalale riiki tähistava sinivalge (merikotkad) või rohelise (kaljukotkad), vasakule sünniaastat märkiva vahelduva värviga rõnga. Värvilised rõngad võimaldavad linnu kohta teavet saada ka tema eluajal, erinevalt varem kasutatud tavalistest alumiiniumrõngastest, millelt sai info välja lugeda vaid siis, kui lind surnult leiti.
Merikotka vanalinnud inimest ei ründa. "Tänitavad küll, kui keegi poegadega toimetab, aga kallale ei tule," teab Gunnar Sein. "Pojad ütlevad küll kohe kõik näkku, mida nad mõtlevad, niipea kui inimese pea üle pesaääre kerkib."
Kaljukotka vanalinnud seevastu, kes varem inimest märgates pesalt kiiresti kaugusse kadusid, on viimastel aastatel agressiivseks muutunud. Gunnar Sein isegi on pidanud ühel korral kibekähku köiega puu otsast laskuma, üks tema kolleeg sai aasta tagasi Pärnumaal kaljukotka käest päris kõvasti rappida. "Mulle külge ei tulnud, aga hirm oli küll."
Aastas käivad kotkamehed läbi enam kui pool tuhat kotkapesa. Päris palju olevat aga selliseid pesi, mille täpset asukohta pole seni veel leitud.
Suurtel läheb paremini
Läinud sajandi keskel olid kotkad kogu Euroopas kadumisohus, põhjuseks peamiselt ohtlikud keskkonnamürgid, eriti kurikuulus putukamürk DDT, mille kasutamine seitsmekümnendatel aastatel keelati. Arvukust kukutas ka samal ajal peetud nn kullisõda, mil kõiki röövlinde kui konkurente inimeste toidulauale hävitada üritati ning jahimeestel oli lausa kohustus neid tappa.
Eesti suurima kotkaliigi, 2,5meetrise siruulatusega merikotka kohta ütleb Gunnar Sein, et nende arvukus on viimasel kümnel aastal oluliselt tõusnud ning praegu arvatakse neid meil elavat umbes 220 paari.
Merikotka pesapaigad on enamasti järvede, suurte jõgede ja ranniku ääres. Kaardil on pesapuid tähistavaid täpikesi eriti tihedalt Eesti läänerannikul ja saartel, vähem Emajõe Suursoo ja Alam-Pedja kandis; Peipsi järve ääres pole üldse. "Peipsis läheb vesi sügavamaks tunduvalt kiiremini kui siselahtedes. Mida sügavam vesi, seda tumedam - kotkas ei näe sealt kala püüda," pakub Sein põhjuseks.
Tõusuteel on samuti 50-60 paariga esindatud kaljukotkaste arvukus. Kaljukotkastel läks ka kullisõjas teistest paremini, sest nad läksid rabasaartele pakku.
Sama palju on Eestis eelmistest väiksemaid kalakotkaid, kelle üks tihedamaid asualasid on Narva jõe ja Peipsi järve lähistel. "Nende taastulemine algas Venemaa poolt ja nad ilmselt pole veel jõudnud kaugemale minna," arvab Sein selle põhjuseks.
Igal aastal järglasi pole
Merikotka pesas on sagedamini kaks, harva kolm poega. "Ega see ole naljaasi kolm niisugust suurt elukat üles kasvatada," kirjeldab Gunnar Sein, kuidas vanalinnud poegade kasvades aina pesa ja toiduallikaks oleva veekogu vahet saalivad, põhitoiduseks olev kala või veelind küüniste vahel, et lapsukeste kõhtu täita. Nii suurt vaeva igal aastal ette ei võetagi, toitumisahela tipus olles - looduslikke vaenlasi neil suurtel lindudel ei ole - võivad merikotkad endale lubada pesitsemises puhkust võtta. Küll aga tulevad kotkapaarid iga pesitsusperioodi alguses oma pesapuu juurde tagasi ja teevad pesa korda, andes nii märku, et see pesa ja selle juurde kuuluv territoorium on jätkuvalt hõivatud.
Igal aastal ei ole järglasi ka kaljukotkastel, nendel oleneb see aga nn hiireaastatest. Kanalistest toituvad kaljukotkad ise küll närilisi ei söö, ent kährikud ja rebased on halval hiireaastal sunnitud oma põhitoiduse kanaliste kurnadega asendama, mistõttu järgneval aastal on kanalisi vähe ning kaljukotkad ei hakkagi pesitsema.
Kalakotka arvukuse kasvule on kaasa aidanud tehispesade ehitamine: ainukese kotkaliigina teevad nad pesa üksnes puulatva, sobivaid looduslikke pesapuid pole aga piisavalt ning neilt kipuvad tormid pesi alla kukutama.
Hämmastavad konnakotkad
Püsiva asurkonnani on jõudnud meie arvukaim kotkaliik, väike-konnakotkas (500-600 paari). Kui teised kotkad hoiavad inimestest kõrvale, siis nemad istuvad üsna rahulikult kultuurmaastikul - konnakotkas kombaini tagant hiiri püüdmas on täiesti tavaline pilt. Pisinärilistest see kotkaliik peamiselt toitubki, konnad kõlbavad ka. "Soomaal on üks siilispetsialist, puu ümbrus on siilinahku täis," räägib Gunnar Sein, et tavatute toitumisharjumustega isendeid leidub ka kotkaste seas.
Kehvemini läheb suur-konnakotkastel, keda 2011. aastal leiti Eestis pesitsemas veel vaid ühe paarina. Suur- ja väike-konnakotkas on tegelikult nii sarnased, et veel paarkümmend aastat tagasi ei suutnud isegi ornitoloogid neil kaugemalt vaadates kindlalt vahet teha.
Tavatu on see, et need kaks eri liiki saavad järglasi, ja mis veel üllatavam - suguvõimelisi järglasi. Aastakümneid ei võetud selliseid jutte tõsiselt, ent hiljaaegu tõestasid Eesti ornitoloogid, et just nii ongi. Ka ühe esimese kotkana GPS-saatja selga saanud konnakotkas Teele oli hübriid.
Viiest Eestis pesitsevast kotkaliigist kõneldes lisatakse kuuendana juurde nendega elupaiga ja ohustatuse poolest võrdväärne must-toonekurg.
Must-toonekured on Eestis oma leviku põhjapiiril ning neid jääb siin aina vähemaks. Üks selle põhjuseid on sobivate pesapuude nappus - põlismetsi jääb aina vähemaks. Teiseks põhjuseks arvatakse omaaegne metsakuivendus, mis paljud toitumispaigad hävitas. Nii ei jätkugi kurgedel piisavalt toitu, et pojad üles kasvatada, ja need surevad enne lennuvõimeliseks saamist nälga.
"Põhjuste uurimine on alles pooleli," ütleb Gunnar Sein, et palju "siseinfot" nende lindude kohta annab must-toonekurgede pesa lähistel töötav kurekaamera.