Jälg on maas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi üheksa aasta eest Tallinnast Ida-Viru keskhaiglasse tööle tulnud kirurg Jaak Lind polnud uue aktiivravikorpuse avamisel lindiläbilõikajate seas, on see maja paljuski just tema nägu.
Kas see teadmine, et Ida-Viru keskhaigla saab ühel päeval uue hoone tänapäevase sisustusega, tõigi teid üheksa aasta eest Tallinnast siia?
Kindlasti mängis see rolli. Ühtlasi pakkus mulle huvi tuua siinne meditsiin Eestimaa kaardile, sest Tallinna poolt vaadates tundub Ida-Virumaa nii kauge paigana, et siin toimuv teistele palju korda ei lähe.
Uus haigla olevatki suuresti teie kontseptsiooni järgi püsti pandud.
Ma olen, jah, selle rajamisega seotud algusest peale ning mõned logistilised süsteemid on tõesti minu kätetöö. Eesti kogemus uute haiglate ehitamisel on ju nii väike, et sobiva variandi leidmiseks tuleb kolleegide arvamused kokku koguda ning hakata siis nende põhjal kombineerima. Sai ka välismaal käidud vaatamas - haigla juhatuse esimehega käisime isegi haiglaarhitektuuri Euroopa esimesel kongressil ära, kuid seal polnud küll võimalik targemaks saada.
Mitu korda ähvardas teie koostöö juhatuse esimehe Tarmo Bakleriga lõppeda, enne kui haigla valmis sai? Selle sisustamisse - ma ei pea silmas laudu ja toole, vaid tipptehnoloogiat - võib raha ju lõpmatuseni matta, kuid Bakler poleks juhatuse esimees, kui ta raha lugeda ei oskaks.
Sellisel kujul probleemi üleval polnud, et enam koos töötada ei saa, kuid vastastikusi hääletõstmisi ja telefonitoru ära viskamisi oli küll. Nii juhtub ikka, kui ollakse ühe asja eest väljas, kuid üks pool peab raha lugema, teine pool aga võimalikult hea tulemuse garanteerima.
Kas oli ka neid kohti, kus te järeleandmisi ei teinud, vaatamata hääletõstmistele ja telefonitoru hargile loopimistele?
Selleks oli operatsiooniosakond. Loomulikult ei saa me seal rääkida maailma tipptasemest, sest realiteeditunne on ka minul olemas, kuid keskmise taseme tugevam ots on see kindlasti. Kuigi meie käsutuses pole meditsiinitehnika tippfirmade toodangu viimast mudelit, on see ikkagi tippfirmade toodang.
Kas idavirulaste rõõmuhõisked uue haigla üle on üldse teieni jõudnud või olete selleks asjade paika timmimisega liiga hõivatud? Kas te ise ikka tunnete rõõmu, kui hommikul tööle tulete? Et pagan võtaks - ära tegime!
See võtab veel tükk aega, enne kui hommikul tööle jõudes ei tule mul hakata hoopis mõnda tehnilist probleemi lahendama. Praegu on ju veel nii, et inimesed alles avastavad, mis juhtub siis, kui seda või teist nuppu vajutada. Kuigi haigla töötab juba peaaegu et täie koormusega, pole siin kaugeltki kõik valmis. Aga mis rõõmustamisse puutub, siis seda ma nägin, kui personal hakkas kolima: seda tehti ikka uskumatu entusiasmiga.
Ausalt öeldes on minul endal kabinetis veel kastid dokumentidega lahti pakkimata.
Ma ei näe teie kabineti ukse taga järjekorda nendest noortest ja andekatest, minu poolest ka vanadest ja kogenud arstidest, kes tahaksid saada kirurgiaosakonna juhatajaks. See koht on teil jätkuvalt vakantne nagu paljud teisedki kohad. Viimane kirurgiaosakonna juhataja ei jõudnud uue haigla avamistki ära oodata, pidades vastu vaid paar kuud. Haiglaleht jõudis tast loo valmis teha ja läinud ta oligi.
Ta suundus tagasi sinna, kust tuli - Soome. Põhiliselt oli ta seal töötanud ning kui oled ühe elustandardiga harjunud, on raske latti allapoole lasta.
Soome on Eesti meditsiini jaoks eriline painesõna. Laevad viivad meie arstid ja õed sinna, rongid toovad Venemaa arstid meile, suuremas osas just Ida-Virumaale. Mis moodi te seda Eesti asja ja kaardile saamist niimoodi ajate? Kuigi ma saan aru, et edusamme olete selles valdkonnas teinud, sest siis, kui teie siia tulite, kirjutati haiguslugusid veel rahulikult vene keeles.
Nii oli. Aga tegelikult on inimesed üllatavalt arenguvõimelised: haigla töökeel on eesti keel, dokumentatsioon on...
Nalja teete või? Teie kabinetini jõudes ma koridoride peal personali seas ainult vene keelt kuulsingi!
Aga tulge kuulake, kui toimuvad koosolekud, haigete üleandmised ning valvekordade üleandmised! Need toimuvad eesti keeles. Sellega saab hakkama ka üks Moskvast tulnud arst, kes on siin töötanud vaid kuus nädalat. Kusjuures ta mitte ei oska ainult ise rääkida, vaid saab ka aru, mida talle räägitakse. Ning tema teoreetiline ettevalmistus on Tartuga võrreldaval tasemel. See on üldkirurgias esmakordne, kus ma saan ida poolt tulnud kolleegiga rääkida nagu võrdsega - et ta saab minust kohe aru.
Kas te teate seda rahva seas levinud nalja, kuidas Ida-Virumaa arstide vana kaardivägi käib Tartus ennast täiendamas? Paneb koolitusel oma nime kirja, ise kaob aga poodidesse, sest eesti või inglise keeles peetavad loengud on talle raisatud aeg.
Ausalt öeldes pole ma sellist juttu kuulnudki.
Te pole ka idavirulane. Aga läheme selle arstide lahkumise teema juurde tagasi. Sotsiaalminister Taavi Rõivas ütles haigla avamisel linti läbi lõigates midagi sellist, et uus haigla viib arstiabi osutamise tingimused uude ajastusse. Paraku ei eksisteeri ükski haigla ülejäänud Eestist erinevas ajastus ja see ajastu on praegu kõigil selline, et haigla peaarstidki viiakse Soome minema. Tuleb sealse linna juhtkond isiklikult kohale ja räägibki ta minema!
Te räägite praegu Kaido Kotka minekust, millest Eesti Päevaleht hiljuti kirjutas. Kotkas on tegelikult halb näide, sest ta on eluaeg Soomes töötanud, suundudes sinna peaaegu kohe pärast ülikooli lõpetamist. Ta on minu kursusekaaslane ning vana sõber - ma tean teda hästi. Ta töötas isegi sel ajal Soomes, kui oli siin Meremeeste haigla peaarst, see oli aga väga ammu.
Hästi, aga mis selle ajastuga siis ikkagi teha? Lihtsalt oodata uue saabumist - kui Eesti ja Soome elatustaseme nivood ühtlustuvad? Või teate te mõnda kuldlõiget, mis aitaks seda pilti juba praegu ilusamaks muuta?
Jah, arstid lähevad Eestist Soome, Soomest Norrasse, Norrast Inglismaale ja Inglismaalt Saudi Araabiasse, mis on eriti magus koht...
Praegu on väljatöötamisel määrus, mille kohaselt saaks perifeerias tööle asuv noor spetsialist 15 000 eurot stardiraha. Siiani Ida-Viru haigla sellesse nimekirja ei kuulunud, nüüd oleme seal sees, kuid millal see määrus jõustub, pole teada. Samas - eelmisel korral, kui stardiraha pakuti, soovis seda terve Eesti peale saada vaid üks inimene, nii et tegelikult pole suurt loota, et see stimuleeriks noort arsti elukohta vahetama.
Aga residendid? Võib-olla jääb nendest keegi paigale?
Residente toob siia pigem uudishimu, mitte plaan oma tulevikku Ida-Virumaaga siduda.
Teie ka Tallinna keskhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla operatsiooniplokki juhatades ei plaaninud. Ja ometigi olete siin.
Seda küll, aga kui minule see ettepanek tehti, olin ma 40aastane - täisküps spetsialist, kes ei näinud Tallinnas enam edasi arenemise võimalust, sest sealne lagi oli käes. Ameerika psühholoogi Abraham Maslow' koostatud püramiidi järgi jõuab inimene selle tipus välja eneseteostusvajaduseni, soovides endast jälg maha jätta. Ma olen siin oma paremad kümme aastat sellesse haiglasse pannud ning tunnen, et jälg on maas.
Jälg on siin, aga kodu on teil endiselt Tallinnas.
Pere ei pea minu hobide pärast kannatama. [Muigab.] Pealegi pole see 150 km mingi distants. Soomes ei paneks see kedagi imestama, USAs tähendaks see aga naeruväärselt ligidal asuvat töökohta.
Te võite ju haigla püsti panna ning juhatada seal ühte tähtsamat kliinikut - kirurgiakliinikut. Kuid ennekõike olete te praktiseeriv kirurg ning selles valdkonnas pole teil viimasel ajal läinud kõige paremini. Mida kirurg teeb, kui tal läheb kehvasti?
Kannatab. [Paus.] Kirurg elab neid asju läbi enda sees. Ma ei tea ühtegi kolleegi, kel oleks kombeks käia avalikult kellegi õla najal nutmas. Need asjad elatakse läbi enda sees ning karistatakse ennast ise.
Sellisel moel võib peagi mõne teise arsti hoole alla jõuda...
Eks me ole stressiga harjunud - meie eriala ongi stressirohke ning statistika kirurgidele pikka eluiga ei luba.
Kas te lohutate ennast sellega, et kui on väga kehvasti, saab minna ainult paremaks?
Praktika on näidanud, et kui on väga kehvasti, võib veelgi halvemaks minna. Kuid kindlasti võib minna ka paremaks.
Idavirulane võib kiruda oma maakonnas toimuvat maa põhja, aga kui keegi väljastpoolt seda teha üritab, ajab karva turri ning näitab hambaid. Kas teis on ka juba natukene idavirulast?
On küll, eelkõige ametikohaga seoses. Ma võin haiglas personaliga vägagi kurjustada, aga väljaspool ma oma inimesi kaitsen. Loomulikult laieneb see ka maakonnale.