Kolmnurksetest telkpeldikutest katusealuste lõkkekohtadeni

"Kui inimene on puhkealal hädas, siis on see meie tegematajätmine," ei pea Heinar Juuse paljuks sõita ka ise oma vabast ajast näiteks metsaonni küttepuid lisaks viima.

FOTO: Matti Kämärä

Neliteist aastat tagasi Peipsi-äärsetel riigimetsamaadel loodust säästva puhkemajanduse arendamist alustanud Heinar Juuse tööpiirkond on nüüdseks laienenud terve maakonna ulatusse.

Peipsi ääres on ajast aega puhkamas käidud, miks oli riigimetsa haldajal vaja ühtäkki seal puhkemajandusega eraldi tegelema asuda?

Omaette puhkemajanduse osakonda  sel ajal veel ei olnud; Koidu Simson, minu esimene juht ja õpetaja RMKs, kutsus mind Iisaku metskonda puhkemajanduse metsnikuks. Mäletan oma esimest tööpäeva, kui üks metsnik Jaak näitas mulle seda puhkeala, millega tuli tegelema hakata. Seal ei olnud mitte midagi  peale selle, mis oli kunagi tuhat aastat tagasi rajatud: kolmnurksed telkpeldikud, kus kummalgi pool oli kuus auku, ja mõned kaevud. Need puuriti omal ajal mingi geoloogilise uuringu käigus kontrollkaevudena ja enamikule neist pandi pärast peale pumbakonstruktsioon.

Esimesed pingi-laua komplektid ehitasime koorimata materjalist, lõime toored puud kobadega kokku, haavaplangud peale.... Selline väga robustne, aga vähemalt midagigi.

2000 või 2001 toimus Kauksi telkimisalal RMK eelkäija Hiiesti perepäev, selle jaoks sai sinna jäägrite abiga terve rida pingi-laua komplekte ehitatud - nemad olid tollal ainsamad mehed, kes oskasid mingisugust metsamööblit ehitada.

Puhkemajanduse arendamine ei piirdunud ju üksnes uue mööbliga.

Aasta-aastalt saime aru, mida inimesed tegelikult tahavad. Hakkasime tegema külastusuuringuid ja küsitlusi ning alustasime ka seiret.  Kõike seda käisime hästi palju Soomes õppimas, seal on juba kümneid aastaid kogemusi.

Vähehaaval asusime kogu  taristut muutma. Kui külastatavus kasvas, pidime hakkama ka pinnasele rohkem tähelepanu pöörama.  Inimeste elatustase tõusis, autosid tuli aina juurde, järvele taheti aina lähemale sõita. Tuli hakata mõtlema selle peale, kuidas inimeste liikumist paremini suunata. Ilmnesid esimesed probleemid,  näiteks hakkas vohama juurepess.

Kuidas juurepess külastatavusega seotud on?

Juurepess on seenhaigus, mille batsill hõljub kogu aeg õhus. Kui rannamännikus tuul liigutab liiva ja juured paljanduvad - või tallavad inimesed juured välja -, siis see bakter haakub juurte külge. Tegelikult pole tõestatud, millest see haigus alguse sai, võib-olla olid põhjuseks mingid omaaegsed metsamajanduslikud võtted, aga külastajate rohkus võib seda soodustada ja sellepärast on mõistlik neid suunata kindlaid radu pidi liikuma, mändide juurtest kaugemale. Ehitada näiteks laudteid, et vältida liiva liikumist.

Siis hakkasime pinnase koormustaluvust uurima ja see seire on nüüd pidev. Järgmisel aastal jõuab selline seire ka Oru parki ja Kurtna maastikukaitsealale.

Mismoodi on arusaamad puhkealadest nende aastatega muutunud?

Aastail 1999-2000 vaatasime, et puhkekohad, kuhu inimesi kutsuda, peaksid asuma väljaspool kaitsealasid.  Praeguseks on peaaegu kõik lõkkekohad ja matkarajad kaitse alla võetud või Natura või muude piirangutega alal, sest kaitsealasid tekib aina juurde.  See kohustab meid asjale hoopis teistmoodi lähenema.  Mõnes kohas tuleb hakata inimesi kõrvale juhtima - harjumusi muuta on aga väga raske.  Suur osa Kurtna maastikukaitsealal puhkajaid ei tea isegi seda, et nad kaitsealal viibivad. Nüüd on hakatud koolides sellistest asjadest rohkem rääkima ja looduskeskused - nii meie oma siin Kauksis kui keskkonnaameti oma Iisakus - täidavadki seda eesmärki, et uus põlvkond teaks, kuidas liikuda ja mida säästa.

Looduskeskus oma koolidele ja lasteaedadele mõeldud programmidega on toiminud juba kümme aastat. Kas on tulemusi näha?

Tihtipeale on grupis mõni laps, kes oskab mõnest asjast rohkemgi rääkida kui meie retkejuht. Ida-Virumaal pole ilmselt ühtegi kooli, kust pole meie juurde käidud, käiakse kaugemaltki. Tänavusel juubeliaastal saab looduskeskus täiesti uue näo, valminud on läbi kahe korruse ulatuv püsiekspositsioon, kohe alustame õueala teeradade ja valgustuse rajamist.

Külastajate teadlikkus areneb pidevalt. Kui esimestel aastatel ei olnud ühtegi kevadet, mil me poleks pidanud alustama tualetiuste või infotahvlite  remontimisega, siis nüüd säilib kogu taristu  juba päris hästi. Kevadel lõhkumisi ikka on - sel aastal näiteks lammutati Martiska lõkkekoht ära -, aga varasemaga võrreldes on need üksikud juhud. Inimesi, kes lihtsalt ei hooli, on kindlasti ka tulevikus.

Peate seda muutust natuke ka enda teeneks?

Ma ei pea enda teeneks mitte ühtegi asja. Meil on meeskond ja olen väga tänulik meie kolmele loodusvahile, looduskeskuse inimestele ja retkejuhtidele, sest ainult koostöös saab tulu tõusta.

Millal RMK puhkemajanduse piirkond siinkandis Peipsi lähistelt laienema hakkas?

Kurtna puhkeala, Selisoo ja Kotka matkarada olid algusest peale meie hallata. 2008. aasta kaitsealade reformiga tuli meile juurde hulk objekte, mille oli rajanud tollane looduskaitsekeskus: Aseri, Kalvi, Vaivara, Langevoja, Aluoja ja ka Oru park.

Algusaastatel võtsime suuna, et igas piirkonnas oleks midagi ja tegime omavalitsustega koostööprojekte. Ajapikku selgus, et pole mõistlik rajada igasse valda poolsunniviisil objekte, mis kordavad mõne kilomeetri kaugusel olevat teemat.  Nüüd oleme rohkem nõustajad - kui omavalitsus tahab midagi rajada, siis tihtipeale kannab see turisminduse maiku ja RMK asi on neile selgitada, mida see endaga kaasa toob, milliste kulutustega rajamisel ja hooldamisel tuleks arvestada.

Millise piirini saab RMK üldse puhkealasid majandada?

Inimeste vajadused tõusevad, ühel hetkel näitavad uuringud, et näiteks Ojataguse telkimisalal on täiesti võimatu edaspidi ilma elektrita majandada - seda on vaja nii inimeste turvalisuse kui ka keskkonnahoiu jaoks. Koos elektriga tuleb alale juure hulk lisavarustust: vesitualetid, teerajad, kämpingud...  Lõpuks kasvab see igaüheõigusest välja tasuliseks teenuseks,  mida RMK teha ei tohi. Siis on õige aeg pakkuda see ala välja mõnele ettevõtjale, kes võtab selle pikaajalisele rendile ja võib seal teenuseid pakkudes ka tulu teenida. Oluline on, et koht täidaks oma senist funktsiooni ning tagatud oleks nii inimese rahulolu kui keskkonna säilimine.

Puhkajate arv aina kasvab, kas telkimisalad peavad sellele valule ikka vastu?

2000. aastate alguses oli Raadna telkimisala pikka aega kinni, sest esimese seire järel nimetasime selle SOS-alaks. Rajasime uue tee, et vältida mööda puujuuri randa sõitmist, ehitasime parkla, katusealused ja kaevud,  vedasime mulda, et kõrrelised seal vähehaaval kasvama ja liiva kinni hoidma hakkaksid...  Kui see kõik valmis oli, lubasime külastajad uuesti peale.

Peipsi ääres on meil arenguruumi ainult Uuskülas ja Raadnal, kus tulevikus on võimalik telkimisala veidike laiendada. Ilusa ilmaga on telkimisalad silmini täis, aga uusi alasid siin kusagile rajada enam ei ole.

Niikaua kui inimesed vastavad meie küsitlustele, et nad tulevad siia ilusat loodust nautima, pole me järelikult veel üle piiri läinud ja see koormus on nii normaalne, et jääb ka hingamiseks ruumi.

Kurtnas on olukord samuti keeruline?

Kurtnas on puhkeperiood pikem: kalastajad, piknikupidajad...  Kui kunagi oli meil plaanis rajada päris paljude järvede äärde spetsiaalse taristuga lõkkekohad,  siis nüüd oleme koos keskkonnaametiga paika pannud kolm põhikohta Liivjärve, Rääkjärve ja Martiska järve ääres ning vähehaaval arendame Konsu järve piirkonda. Rajasime sinna uue tee, parkimistaskud ja viis katusealust lõkkekohta ning järgmisel nädalal hakkame järve kallast uurima - kuhu teha kalda kindlustamiseks piirded, kuhu trepid.

Puhkealal on nädalavahetused kõige rahvarohkemad, kas see tähendab, et teile on need tööpäevad?

Telefon on kogu aeg sisse lülitatud - kui keegi on puhkealal hädas, siis on see meie tegematajätmine ja meie peame aitama. Üldiselt on puhkepäevad siiski pere jaoks.

Ühel koolitusel küsiti meilt, kes kuidas tahaks puhata. Mulle tuli esimesena pähe, et tahaksin kodus olla, toimetada aias, mis on selline, nagu see on, suuresti tänu abikaasa Aunele. Ma ei käi kalal, jahile ka ei taha minna, mulle meeldib tegelda selliste asjadega, mis kodu jaoks head on.  Majapidamine on meil päris suur, õhtul üheksa-kümneni niidame ja rohime.  Talvel on muidugi muud tegemised; ütlen ikka, et kuus kuud aastas olen katlakütja ja lumerookija, teised kuus kuus aiatööline.

Koertega tegeleme, meil on üle kahekümne aasta olnud moskva valvekoerad, ikka kahekaupa - praegu on kuueaastane Grey ja kahene Chicco.  Vahetevahel käime perega mõnel reisil ka.

Õhtujuhi amet võtab ilmselt päris palju puhkepäevi ära?

Enam mitte, kõik pulmad ja juubelid olen viimasel ajal ära jätnud, need võtavad liiga palju aega ja energiat.  Jäänud on ainult kindlad koostööpartnerid, enamasti vallapäevad ja laadad, ning mitte rohkem kui üks, häda pärast kaks üritust kuus.

Tagasi üles