Iisakus avas uksed energiasäästlik looduskeskus

Valgust ja soojust annavad looduskeskusele päikesepaneelid ja tuulegeneraator. Foto: Peeter Lilleväli

Eile Iisakus avatud looduskeskuse uus hoone on tõeline keskkonnamaja, mida hoiavad toimimas maaküte, päikesepaneelid ja tuulegeneraator ning kus temperatuuri aitab hoida mätaskatus.

Päikesepaneelid, tuulegeneraator ja maaküte pole enam midagi enneolematut, ka mätaskatuseid võib juba mõnel pool kohata. Neid kõiki koos ühe hoone toimimist teenindamas on aga praegu veel päris tavatu näha.

Iisakus ei hoita seda koostoimet kiivalt üksnes endale, vaid tutvustatakse lahkesti  teistelegi, ennekõike muidugi lastele, kelle teadmiste ja teadlikkuse kasvatamiseks keskkonnaharidust ju edendataksegi.

Kogu maja on õppematerjal

"See maja võimaldab keskkonnaharidusele natuke teistmoodi läheneda, kui seni harjunud oleme," tõdes keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar.

Keskkonnateadmisi jagab mitte üksnes  maja sisemus, vaid ka hoone ise, mille lõunasse suunatud suured aknapinnad ja päikesepaneelid ning põhjaküljes nõlvana laskuv mätaskatus ja naabruses tiirlev tuulik  annavad hea ettekujutuse, kuidas loodust maja toimimas  hoidmiseks ära kasutada.  Et asi selgem oleks, saab hiljem uurida alternatiivenergia stendi, millel akudesse salvestatud tuule- ja päikeseenergia ning maasoojuse kasutamine on lihtsalt arusaadavaks joonistatud.

"Päikesepaneelid ja tuulik on praegu ainult valgustuse taha ühendatud; akud on täis ja sellepärast tuulik seisabki, ehkki tuult on täna piisavalt," selgitas keskuse ehitamist kohapeal eest vedanud keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist Anne-Ly Feršel. "Esialgu ongi veel katsetamise aeg, proovime midagi veel juurde ühendada ja vaatame, kuidas läheb. Muide, energiat salvestub päikesepaneelidest akudesse isegi täiskuuöödel."

Mätaskatuse all on muidugi ikka "päris" katus ka, nii et läbisadamise ohtu ei ole (seda on Feršeli sõnul temalt päris mitu korda küsitud).  Mätaskatus ise on umbes seitse sentimeetrit paks ja sellel kasvavad põuakindlad niidutaimed. "Kuiva nad ei karda, pigem ohustab liigniiskus, aga sellepärast ongi all kergkruus ja selle peal päris õhuke mullakiht, nii et ülearune vesi valgub läbi ja voolab mööda alumist katust vihmaveetorudesse," selgitas ta.

Vihmavee kogumine ja kasutamine - näiteks tualettide  loputuskastides - oli alguses küll plaanis, ent see oleks eeldanud lisatöid ja jäigi vaid mõtteks.

Tühja seina ei ole

Enamjao esimesest korrusest võtab enda alla seminariruum koos avatud puhkeruumiga.  Seinal näidatav multimeediaprogramm annab ülevaate Ida-Virumaa maastiku kujunemisest, pinnavormide tekkest alates jääaja taandumisest.  Seal saab ka kuubikupuslet mängida: suurte kuubikute iga tahk annab erisugust teavet: ortofoto, reljeefkaart, mitmesugused elukooslused (mõhnad, vanajõed, sood, pankrannik, järvestik).  Vitriinides oleva multimeediaprogrammi toetava väljapaneku kohta ütles Anne-Ly Feršel, et see on alles arendamisel.

Poolkeldrikorrusele jõudmaks möödutakse kogu seina katvast fototapeedist:  aluseks foto kohalikest kriivadest, millele on kantud metsloomade varjud ja jäljed ning väljapanekud nende ekskrementidest.

"Pole siin midagi "vuihh"; metsloomi ju metsas käies tihti ei kohta, jälgede ja väljaheidete järgi saab aga teada, kes seal liikunud on,"  ütles Feršel.

Trepist alla astudes püüab pilku järgmine fototapeet, mis loob ettekujutuse pinnase läbilõikest, seal elavatest loomadest-putukatest ja toimuvatest protsessidest.

Isegi tualettruumide seinad on õpetlikud: ühes teemaks järv ja järveelustik, teises Läänemeri.  Teamiste jagamine jätkub duširuumis, mille seintelt leiab fakte ja näiteid vee kokkuhoiu võimaluste kohta.

Õppeklassis, mis on üksiti raamatukogu ja laboratoorium, saab mikroskoopidega igasuguseid pisikesi asju uurida, õppida putukaid sirutama ning katsetada, kuidas erisugused pinnased vett läbi lasevad.

"Kõiki neid teemasid on võimalik mitmes suunas arendada - suurepärane alus on meil selleks nüüd olemas," kinnitas Anne-Ly Feršel.