Uus ülemarst hoiab end valvetega vormis

Neli kuud Ida-Viru keskhaigla ülemarsti ametit pidanud Aime Keis usub, et on jõudnud kollektiivi sulanduda. Foto: Matti Kämärä

Kui Aime Keis kandideeris Ida-Viru keskhaigla ülemarstiks, ei hoomanud ta, kui suur tööandja on keskhaigla tegelikult. 1032 alluvat pole naljaasi, aga julge hundi rind on rasvane.

Uus amet tõi teid jaanuaris Ida-Virumaale oma juurte juurde tagasi. Ega side olnud pärast Narva eesti gümnaasiumi lõpetamist ja Tartusse kolimist päriselt katkenudki?

Jah, isa elab siiani Narvas ja kuus korra olen ikka püüdnud tema juures käia. Ajapuudus rohkem ei luba. Kodus Tartumaal on oma maja ja aed, mees, poeg, kaks koera... Praegu on veel Rotary klubi kaudu ka vahetusõpilane Ameerikast.

Mehe käest juba küsitakse, kaua sa vastu pead - kaks last, ja naine kogu aeg ära. Aga nad saavad hakkama.

Kas Narva eesti gümnaasium andis omal ajal piisavalt hea hüppelaua meditsiiniõpinguteks?

Arvan, et jah. Oli küll selline eripära, et 9. või 10. klassis ei olnud meil keemiaõpetajat, kes oleks olnud võimeline eesti keeles õpetama. Nii õppisime paar aastat keemiat vene keeles. Siis tuli meile Onu Bella (muusik ja DJ - toim.). Pidime iga tund vastama, kord oli väga karm, aga sain keemia viie.

Konkurss arstiteaduskonda oli ka karm, aga mulle andis punkte juurde see, et olin töötanud Narva haiglas. Hakkasin sanitarina tööle 16aastaselt. Sain õppetootmiskombinaadis hooldaja paberid ja jäin ka pärast seda sanitarina ametisse.

Kas mäletate, mis vanuses otsustasite, et teist saab arst?

Päris noorelt, arvan, et 14-15aastaselt. Õppetootmiskombinaadi erialavalik sai juba teadlikult tehtud. Perekonnas on meil üks tohter - tädipoeg -, kes on praegu TÜ kliinikumi traumatoloogia-ortopeediakliiniku juhataja. Tema oli minu eeskuju.

Mind kasvatati kodus kogu aeg selle mõttega, et minu tulevik saab olema Tartus. Et ma lähen õppima Tartu ülikooli. Nii palju, kui mäletan, siis vanemad ja vanavanemad seda kogu aeg toonitasid.

Kas ortopeediks spetsialiseerumine tuli ka tädipoja eeskujul?

Mitte päris. Teisel kursusel otsisin võimalust ülikooli kõrvalt sanitarina tööle minna. Stipendiumi küll maksti, aga lisateenimine oli tudengite puhul täiesti normaalne. Pigem mitte isegi teenimise, vaid kogemuse saamise mõttes. Sattusin tööle Maarjamõisa haigla traumapunkti ja see mõjutas minu erialavalikut.

Kas te "Grey anatoomiat" vaatate?

Aeg-ajalt vaatan.

Selle arstisarja üks värvikamaid tohtreid on ortopeed Callie Torres, kes kiidab, et konte paika tõmmates ja lappides saab ta end välja elada, samal ajal teisi aidates. On see ka teie kirg?

Jah, olen siiani jätkanud kliinikumis ühe valve tegemist kuus.

Käed peavad soojas olema...

Just nimelt. Ja kliinikumis just sellepärast, et säilitada suhteid ja teada, mis seal toimub. Amet on praegu selline, et peab olema kursis võimalikult paljude suundadega, ja kõige parem, kui ise asja sees oled.

Kas ortopeediamet on arstide hierarhias prestiižne?

Arstidel on erisugune vastutus. Selge on see, et selle vastutus, kes opereerib südant, on kordi suurem kui  mõnel teisel erialal. Ja kui vaadata haigekassa hinnakirja, siis osa protseduure ja operatsioone on kordi kallimad kui need, mida teevad näiteks naha- või sisearstid. Eks see avaldub ka palganumbrites.

Võib öelda, et ortopeedia on läänemaailma üks prestiižsemaid alasid. Meil on spetsialiseerumine ka eriala sees: osa tegeleb liigesevahetusoperatsioonidega, osa erakorraliste traumadega. Mina olen traumatoloogia kalduvusega, tegelen ka sporditraumade ja sportlaste nõustamisega.

Kes on olnud teie kõige kuulsamad patsiendid?

Inimestega juhtub igasuguseid äpardusi, olenemata sellest, kas nad on tavainimesed või kuulsused. Minu patsientide seas on olnud mõlemaid.

Olete olnud meditsiinis juba 30 aastat. Kus on toimunud kõige tormilisem areng?

Paremuse poole on läinud eelkõige mitmesugused diagnostikavõimalused. Teine asi - saame pakkuda patsiendile parimat nüüdisaegset ravi. Mitte ainult ravimid, vaid ka metoodika ja kirurgiline pool on ikkagi nii palju muutunud, et sekkumine on patsiendile tänu laparoskoopilistele operatsioonidele miniinvasiivne.

Nagu patsiendile seletame, väga palju saab lahendada väikeste lõigete kaudu ja optika kontrolli all, mis lühendab voodipäevi ja kiirendab taastumist. Inimese huvi on ikkagi võimalikult kiiresti oma tavapärase elukvaliteedi juurde tagasi pöörduda.

Aga muidugi meditsiin ei ole kõikvõimas ja ilmselt ei saagi kõikvõimsaks. Inimese organismi me tunneme palju, aga me ei tea kaugeltki kõike.

Võtame või teema, millest geneetikud palju räägivad - ravivõimaluste arendamine ja haiguste ennetamine geneetika kaudu. Me oleme kõik absoluutselt erisugused ja see ravim, mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teise puhul samas mahus ning kolmandal tekivad sellest üldse kõrvalnähud.

Geenivaramu soovib, et meil koolitataks tulevikus perearste niimoodi, et nad on võimelised ka geneetika eripärade alusel haigusi prognoosima - sest ega me praegu suurt rohkem oska geneetika baasil teha. Keegi pole maailmas ära õppinud seda, kuidas geenimuutusi ja -mutatsioone saaks ära hoida.

Näiteks on palju räägitud päriliku rinnavähi varajasest diagnostikast ja võimalikest geenitestidest. Tõesti, me võime prognoosida, et rinnavähk võib tulla, aga millal, ei tea. Enamasti me ravime haigust, aga ei saa seda ära hoida. Kui just ei lase rindu eemaldada, nagu tegi Hollywoodi staar Angelina Jolie.

Olete olnud Ida-Viru keskhaigla ülemarsti ametis peaaegu neli kuud. Kas tunnete end Tartust tulnuna võõrkehana või on teid juba omaks võetud?

Kandideerides ausalt öeldes ei kujutanud ette, et Ida-Viru keskhaigla on nii suur tööandja ja ma saan 1032 alluvat. Arvan, et olen kollektiivi sulandunud. Ma pole selleks kasutanud mingeid erilisi nippe, vaid olen olnud mina ise. Minu eesmärk on, et iga probleemi lahendamisel tuleb jõuda selle tuumani. Mitte tormata kedagi karistama, vaid kõigepealt tuleb selgeks teha, miks see asi juhtus.

Siin on hästi toredad inimesed ja mõned on mulle tunnistanud, et veidi kartsid, sest ei kujutanud ju ette, kes tuleb. Peljati, et tuleb inimene Tartust ja on võib-olla väga karmide põhimõtetega, mõtlen just keeleprobleemi.

Loomulikult, inimesed räägivad eesti keelt erisugusel tasemel, aga mis puudutab haigla dokumentatsiooni, siis see vastab täielikult riigi nõuetele. Ma ei tea muidugi, mida keeleinspektsioon küsib meditsiinipersonali käest oma testides, aga oma igapäevase töö on nad võimelised eesti keeles täiesti ära tegema.

Kui teid ülemarstiks valiti, nimetasite Põhjarannikule antud intervjuus väljakutsena soovi integreerida Ida-Viru keskhaigla Eesti meditsiini.

Jah, meil on päris palju arste, kes on õppinud väljaspool Euroopa Liitu. Eelkõige Ukrainas ja Venemaal, kust kõige sagedamini tullakse, kehtivad veidi teistsugused arusaamad ja põhimõtted kui Euroopa Liidus.

Milles see kõige rohkem silma torkab?

Eelkõige tuleb see välja erakorralises meditsiinis. Meil on seda eriala viljeletud üle kuue aasta, aga Venemaal ja Ukrainas sellist süsteemi ei ole. Neil on ikka nagu vanasti traumapunkt ja selles valdkonnas tuleb asju veel päris kõvasti suunata.

Meie EMO on midagi rohkemat kui traumapunkt?

Absoluutselt. See on sisuliselt eesliinimeditsiin, väga raske osakond töötamiseks, nii vaimselt kui füüsiliselt. Ühelt poolt survestavad patsiendid, teiselt poolt kolleegid, nii et seal tuleb leida tasakaal.

Põhimõtteliselt on see osakond, kus erakorraliste vajadustega pöörduvad patsiendid peavad saama uuritud pealaest jalatallani, tegemaks selgeks, et neil ei ole sel hetkel sellist seisundit, mis võib viia nende invaliidistumise või koguni surmani.

Kui erisugused arusaamad kõrvale jätta, siis millise mulje on jätnud võõrarstide professionaalsus, mille aadressil anestesioloogide selts hiljuti päris kurja avalduse tegi?

Mis puudutab anestesioloogide seltsi, siis nende kriitikaga ma nõus ei ole. Nad kasutasid Ida-Viru keskhaiglat ära oma probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Nagu terviseamet pärast avaldas, sai probleem tegelikult alguse hoopis teisest haiglast, kus mujalt tulnud kolleeg jäeti üksi.

Kuidas meelitada Kohtla-Järvele noorarste ja saada neil sabast kinni enne, kui nad Soome laeva peale putkavad?

Mõni jääb ikka Eestisse ka, ei ole kõik ära läinud. Mõni on juba käinud ka Ida-Viru keskhaiglat vaatamas. See on tegelikult terve Eesti probleem, et arstid lahkuvad ja nende väheste eriarstidega, kes on, kaetakse kogu Eesti. Õnneks on Eesti väike ja sõitmine pole probleem. Alles hiljuti olin päeval Kohtla-Järvel tööl ja õhtul kell seitse juba Viljandis teatris.

Kas nädala sees olete end sisse seadnud töökoha lähedal või eelistate koju sõita?

Mul on sisse kujunenud rutiin, et teisipäeviti ja neljapäeviti jään siia kanti ööseks ning esmaspäeviti ja kolmapäeviti sõidan Tartusse. Sest esmaspäeviti on Rotary klubi koosolek ja kolmapäeviti mälumänguklubi.

Mälumänguklubi on selline huvitav ettevõtmine, kus tavaliselt on koos paarkümmend meeskonda, kusjuures mängime abikaasaga vastasvõistkondades. Seal käib päris tõsine ajugümnastika.

Millistes teemades teile vastast pole?

Tegelikult olen kõige tugevam seltskonnakroonikas (naerab). Kroonika ristiti ju kunagi - vist "Ärapanijas" - meditsiiniväljaandeks.

Minu tugev külg on ka muusika, eriti nüüdisaegne. Ja muidugi sport. Olen alati püüdnud end spordisündmustega kursis hoida. Eelkõige köidavad mind kergejõustik, suusatamine, ujumine ja viimased kümme aastat jalgpall.

Mul oli üks periood, kui pidin olema juunikuus voodirežiimil ja mul polnud mitte midagi telekast vaadata peale jalgpalli MMi. See jäi mulle külge. Pean tunnistama, et ei vaata Eesti meistriliigat, küll aga maailmameistrivõistlusi ja välisklubide mänge.

Kas ise ka mõnda nimetatud aladest harrastate?

Olen jõudu mööda püüdnud jätkata ujumist, mida tegin omal ajal kooli kõrvalt päris kõval tasemel. Praegu vaimustun rohkem spordiklubidest, kus saab kambas end liigutada.

2014. aasta, mis tõi teile uued väljakutsed, võtsite vastu Ameerikas. Kas läksite enne uut pingutust akusid laadima?

See reis oli tegelikult varem planeeritud, aga andis tõepoolest korraliku energialaengu. Hea meelega reisiks rohkem, aga tööd tuleb ka teha.

Ameerikas tegime kõigepealt Hollywoodi tiiru, eelkõige lapse pärast, aga ka endal oli huvitav vaadata, kuidas filmistuudios eriefekte tehakse. Käisime mitmes lääneranniku linnas ja looduses, näiteks Surmaorus ja Grand Canyonis, mis oli väga võimas. Olen ka idarannikul olnud, kui stažeerisin 2001. aastal Yale`i ülikooli juures ortopeediat.