Millised on teie pere traditsioonid?
Midagi erilist ei olegi: püüame kõik koos õhtustada, tähistame pühi. Meie kõige armastatum püha on uusaasta, mil kokku tuleb terve pere: sageli käime külas minu vanematel, vend tuleb Peterburist koos oma perega siia. Soovime iga kord midagi mõtteis ning usume alati, et uus aasta toob uusi rõõme.
Ka mu vend on loomeinimene, töötab teatris. Hiljuti käisid nad Sillamäel etendust andmas.
Teie peres on nii palju muusikuid ja artiste. Kindlasti mööduvad teie kokkusaamised ja vabad õhtud väga lõbusalt.
Jah, meile meeldib musitseerida. Isa laulab hästi. Vanaisa samuti: lapselapsed saadavad teda pillidel ning püüavad meloodiale pihta saada − ta ju laulab "vanu laule kõige tähtsamast"...
Kas pojad tahavad samuti muusikuteks saada?
Ei tea, kuid mina sooviksin, et keegi neist jätkaks meedikute dünastiat. Germanis näen potentsiaali ning tundub, et ta pole esialgu vist vastu ka. Daniel armastab tõepoolest siiralt muusikat ning on väga loominguline inimene. Ent muidugi otsustavad nad ka seda ikka ise.
Millest teie pere unistab?
Siin pole me kuigi originaalsed: kõige suurem unistus on see, et lähedased oleksid terved ja alati koos.
Kuidas te Ahtme kunstide kooli sattusite?
Tulin siia tööle pärast seda, kui olin lõpetanud Astrahani konservatooriumi koorijuhi erialal. Õppisin seal, kuid üles kasvasin Narvas − vanemad kolisid Eestisse, kui olin 5aastane. Kunstide kool tegutses toona neljandat aastat, mind võeti klaveriõpetajaks, hiljem hakkasin õpetama ka solfedžot. Kollektiiv on väga tore ja sõbralik, mind võeti siin soojalt vastu, seepärast olengi siiamaani siin.