Kohtla-Järve aasta emal Olga Portnoval on loominguline perekond

Kohtla-Järve aasta ema 2019 Olga Portnova usub, et heade laste kasvatamise saladus peitub laste usaldamises ja nende valikute austamises. Ning põhjust oma poegade üle uhke olla jagub tal küllaga. Foto: Erakogu

Kohtla-Järve aasta ema auväärse tiitli pälvis tänavu Olga Portnova. 1997. aastast töötab ta Ahtme kunstide koolis: kõigepealt oli klaveri- ja solfedžoõpetaja, seejärel sai temast teooriaosakonna juhataja. Peale selle juhendab ta koore, kes alates 2002. aastast laulupidudel osalevad. Tänavu pälvisid kõik tema õpilased valikvoorudes kõrged hinded ning pealinna juubelilaulupeole viib ta ligi 160 oma kasvandikku. Laste kasvatamisest ning emadusega seotud rõõmudest ja muredest temaga emadepäeva eel vestlesimegi.

Kas aasta ema konkursi võit tuli teile ootamatult?

Muidugi, sest olin kindel, et meie linnas on palju minust väärilisemaid emasid, keda võinuks ära märkida. Kuid valiti mind. Tunnustus on alati meeldiv, ehkki arvan siiani, et midagi erilist ma ära teinud ei ole.

Kolleegid kirjutasid mulle, et ma 2019. aasta ema tiitli pälvisin, kui me lastega parajasti koolivaheajal Türgis puhkasime. 

Kuidas teie pere sellisele uudisele reageeris?

Rõõmustas. Noorem poeg ütles: "Ema, sa oled äge!"

Teie laste ja õpilaste saavutuste loetelu võtaks enda alla terve lehekülje. Teie poegade viimastest edusammudest võiks esile tuua, et Daniel tunnistati konkursil "Vaba lava rock" parimaks trummariks ning ta pälvis konkursil "Trummaania" teise koha. Ta on ka üleriigilise orelimängijate konkursi võitja. German tunnistati konkursi "Meid sidus muusika" parimaks klahvpillimängijaks. Nad mõlemad õpivad suurepäraselt ja tegelevad ka spordiga. Kuidas nad seda kõike jõuavad?

Põhiline on päev õigesti ära jaotada. Kui laps on millestki tõepoolest haaratud, siis õnnestub tal kindlasti kõik. Peale üldharidus- ja muusikakoolis õppimise on minu pojad alati ka spordiga tegelnud: väikesena käisid ujumas, seejärel harrastasid võistlustantse − algul Tatjana ja Andrei Mitrofanovi juures, hiljem läksid üle klubisse Stiil Maria Kozlova juurde. Neil läks seal väga hästi, kuid minu suureks kurvastuseks otsustasid nad mõlemad tänavu ümber lülituda "mehelikumatele" spordialadele: noorem läks karatesse, kus talle väga meeldib, ning vanem jätkas ujumist.

Vanemlikku autoriteeti te laste huvialade valikul ei rakendanud? 

Oleme abikaasaga seisukohal, et lapsed peavad ise endale huviala valima. Proovima seda, mida ise tahavad. Meie ülesanne on tagada neile selleks kõik võimalused. Minule endale meeldis tantsimine palju rohkem, me käisime võistlustel − seal valitseb eriline atmosfäär... Kahju, et nad otsustasid spordiala vahetada, kuid see on nende valik.

Kui German muusikakooli läks, seisin just mina hea selle eest, et ta hakkaks õppima klaverit. Ei tea, kas tegime õigesti, aga Danielil lasime endal valida: käisime mitmetes klassides ja tundides ning ta valis viiuli. Hiljem otsustasime üheskoos, et tuleks siiski ka klaverimäng selgeks õppida, seepärast asus ta veel ühte osakonda õppima. Hiljuti avati Ahtme kunstide koolis orelimuusika eriala − Daniel asus ka sinna õppima ning võitis juba esimesel aastal üleriigilise konkursi.

Kodus on meil olemas ka kitarr − mõlemad pojad musitseerivad meelsasti.

Kui miski ikka meeldib, siis leiab selleks ka aega. Päev on ilusti ära jaotatud ning kõik jõuavad kõike. Ma pole neid kordagi kuulnud ütlemas, et "millal see ometi lõpeb? Olen täna väsinud, ei lähe...". Vastupidi, German lõpetab tänavu muusikakooli 7. klassi, kuid muusikaga tegelemist ei jäta − läheb 8. klassi.

Pojad on teil iseseisvad?

Jah, ja mis mulle kui emale eriti suurt rõõmu teeb, ka vastutustundlikud. Nad on väga üksmeelsed: kui nad väikesed olid, ei kõlanud meil kodus kunagi asesõna "mina" − ikka ja alati "meie". Kunstide koolis algavad tunnid päeva teises pooles, seepärast tegelesin varem hommikuti koduste toimetustega. Ent viimasel kolmel aastal on mul lisandunud tunnid ka Ahtme gümnaasiumis ning seetõttu lähen ma kodust ära kell 7.30 ja tagasi tulen pärast kella 19. Isa töötab meil vahetustega, seepärast tuleb poistel sageli end ise kooli sättida. German hoiab nooremal vennal alati silma peal. Nii et olen õnnelik ema.

Millised on teie pere traditsioonid?

Midagi erilist ei olegi: püüame kõik koos õhtustada, tähistame pühi. Meie kõige armastatum püha on uusaasta, mil kokku tuleb terve pere: sageli käime külas minu vanematel, vend tuleb Peterburist koos oma perega siia. Soovime iga kord midagi mõtteis ning usume alati, et uus aasta toob uusi rõõme.

Ka mu vend on loomeinimene, töötab teatris. Hiljuti käisid nad Sillamäel etendust andmas.

Teie peres on nii palju muusikuid ja artiste. Kindlasti mööduvad teie kokkusaamised ja vabad õhtud väga lõbusalt.

Jah, meile meeldib musitseerida. Isa laulab hästi. Vanaisa samuti: lapselapsed saadavad teda pillidel ning püüavad meloodiale pihta saada − ta ju laulab "vanu laule kõige tähtsamast"...

Kas pojad tahavad samuti muusikuteks saada?

Ei tea, kuid mina sooviksin, et keegi neist jätkaks meedikute dünastiat. Germanis näen potentsiaali ning tundub, et ta pole esialgu vist vastu ka. Daniel armastab tõepoolest siiralt muusikat ning on väga loominguline inimene. Ent muidugi otsustavad nad ka seda ikka ise.

Millest teie pere unistab? 

Siin pole me kuigi originaalsed: kõige suurem unistus on see, et lähedased oleksid terved ja alati koos.

Kuidas te Ahtme kunstide kooli sattusite?

Tulin siia tööle pärast seda, kui olin lõpetanud Astrahani konservatooriumi koorijuhi erialal. Õppisin seal, kuid üles kasvasin Narvas − vanemad kolisid Eestisse, kui olin 5aastane. Kunstide kool tegutses toona neljandat aastat, mind võeti klaveriõpetajaks, hiljem hakkasin õpetama ka solfedžot. Kollektiiv on väga tore ja sõbralik, mind võeti siin soojalt vastu, seepärast olengi siiamaani siin. 

2000. aastate alguses tuli juhtkond välja koori loomise ettepanekuga. Alustasime mudilastest. Kui nad suuremaks said, lõime lastekoori. Poistekoori sain "päranduseks" − nende õpetaja sõitis ära. Need on kolm kollektiivi, kes kontsertidel osalevad. Kuid veel on ettevalmistusrühm ja Ahtme gümnaasiumi koor − taastasime seal pärast kümneaastast pausi kooritraditsiooni.

Kõik teie juhendatavad koorid olid edukad ning läbisid laulupeo valikusõela. Oli see lihtne?

Nägime selleks palju vaeva. Mudilaskoorile pani komisjon kõrgeima hinde: 10 palli. Ahtme gümnaasiumi koorilauljad said hindeks 9,9 ning minu meelest on see suur saavutus: tavalised vene kooli lapsed, kes ei tunne isegi nooti, suutsid kogu repertuaari selgeks õppida ja selle õigesti esitada. Muidugi pole see ainuüksi minu teene, vaid kogu kollektiivi oma: meile loodi suurepärased tingimused, õige häälduse selgekssaamisel olid abiks eesti keele õpetajad. 

Ka teised koorid said kõrged hinded. Lastele meeldib väga laulupidudel osaleda: seal on ainukordne energia, tunne, et sa oled osake 20 000 lauljaga koorist... Seepärast pingutasid kõik kõvasti, isegi meie endised õpilased tulid ja harjutasid, sest tahtsid meiega kaasa tulla. Meil on väga hea meel, et see kõik õnnestus.

Kui palju lapsi te juulis Tallinna viite?

120 Ahtme kunstide kooli õpilast pluss 38 Ahtme gümnaasiumi koorilauljat.

Võib vaid ette kujutada, kuivõrd pingeline see pidu teile isiklikult olema saab...

Lihtne see ei ole, sest igal vanusel on oma proovide ja esinemiste graafik. Aga ma pole ju üksi − kolleegid on alati abiks. Meil on väga sõbralik kollektiiv, nii et kindlasti saame hakkama. Iga kord pärast selliseid üritusi küll mõtlen, et nüüd on kõik, enam ma nii palju lapsi esinema ei vii. Aga kuidas sa siis viimata jätad − lapsed ju unistavad ja ootavad.

Ahtme gümnaasiumis annate muusikatunde 1.-4. klassini. Järgmisel õppeaastal viiakse sinna üle ka kunstide kool. Mida te sellest kolimisest arvate?

Olen selle majaga juba harjunud ning isiklikult mind see kolimine ei hirmuta. See, et me kunstnikega ühe katuse all toimetama hakkame, on hea. Loodan väga, et linnavõimud täidavad oma lubaduse ning remondivad ajapikku hoone ära, nii et seal kõigil mõnus olla oleks. Jääme ootama.

Milliste koorilauljatega on lihtsam töötada: kas muusika- või üldhariduskoolis? 

Ütleksin, et lihtne on töötada motiveeritud lastega − ja minul on kõik lapsed sellised, nii et mul on vedanud ning raske pole kellegagi. Me mõistame üksteist ning oleme n-ö ühel lainel.

Kust võtta füüsilist jõudu, et nii palju teha jaksaks?

Mulle tundub, et ma ei väsigi üldse − mulle annavad energiat laste säravad silmad. Kodustes toimetustes on abikaasa mulle alati abiks ning lapsed samuti, kui vaja. Oleme üksmeelne perekond. 

Kuidas emadepäeva tähistate?

Tavaliselt valmistavad lapsed sel puhul midagi: joonistused, lilled. Noorem poeg kirjutas 1. klassis nii liigutava kirjandi emast, et ma panin selle seina peale üles ning seal ripub see siiamaani ja teeb mulle rõõmu. Olen ka ise endiselt "emme tütar" − helistan talle iga päev ning räägin, kuidas päev möödus. Sel aastal aga oleme kutsutud linnapea vastuvõtule − läheme sinna kogu perega.