Tüdrukud sõjaväes nannipunni tiitlit ei kanna

Jaanuaris vabatahtlikult aega teenima tulnud Maria Tõkke (vasakult), Iida Elise Murumets, Enely-Birgit Viks ja Kristina Hera seni oma otsust ei kahetse ja teevad 11kuulise ajateenistuse lõpuni.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Mai viimastel päevadel lõpetas Viru pataljonis nooremallohvitseri kursuse neli noort naist, kes tulid ajateenistusse jaanuaris. "See pole üldse nii raske, kui me arvasime," tunnistasid nad nagu ühest suust, tõdedes, et noormeeste jutud ajateenistuse raskusest olid pigem müüt kui päriselu. Jõudu on aga juurde tulnud küll: varasema kümne kätekõverduse asemel pumpavad nad neid vabalt 50 korda. 

Enne sõjaväkke tulekut neli tüdrukut üksteist ei tundnud. Maria Tõkke on pärit Tallinnast ning tuli sõjaväkke Balti filmi- ja meediakoolist. Enely-Birgit Viks on pärit Tapa külje alt ja Kristin Hera Võrumaalt. Iida Elisa Murumets on küll Tartust, kuid jõudis enne teenistust mõnda aega Itaaliaski elada.

Tüdrukud on vastupidavamad

Sõjaväkke tõi neid eelkõige soov ennast proovile panna. Nooremseersant Tõkke ei varja, et selles on omajagu trotsigi. "Kui poisid muudkui rääkisid, et see on nii raske ja tüdrukud kindlasti ei tee ära, siis ma tahtsin näha, kas see on ikka nii raske, nagu poisid räägivad, ja miks nad kõik sellest viilida püüavad. Aga see pole midagi nii raske, kui kuulujuttude põhjal võinuks arvata," tunnistas ta. 

Kui Tõkke tuli sõjaväkke teadmisega, et on kõikides asjades viimane lihtsalt sellepärast, et ta on naine, siis tegelikult on kõik neli tüdrukut hoopis keskmiste seas. Seda nii kohe alguses enne laskurkursust kui ka nüüd, mil tüdrukud ja poisid on lõpetanud nooremallohvitseride kursuse. "Alguses oli täitsa hirmutav vaadata, et sa oled pooltest poistest tugevam. Ei saa aru, kas sa oled lihtsalt nii tugev või on poisid nõrgad," naerab Tõkke. 

Naised ajateenistuses

Naised on kaitseväes teeninud alates kaitseväe taasloomisest alates.

18-27aastased vähemalt põhiharidusega Eesti kodanikest naised saavad ajateenistusse asuda alates 1. aprillist 2013 omal soovil ning teha karjääri meestega samadel alustel. Erinevad vaid üldfüüsilise testi normid. Ajateenistusse asudes tuleb arvestada, et kaitseväekohustuse võtmine on tähtis otsus ja kohustus kogu eluks. Kaitseväe jaoks on oluline, et teenistusse tuleks sobivaimad ja parimad kandidaadid.

Ajateenistuse lõppedes on reservväelane teenistuses 60. eluaastani (k.a). Kaitseväekohustuse valinud naistel on võimalus esimese 90 päeva jooksul kohustusest loobuda, seejärel tuleb arvestada, et kohustus tuleb lõpuni kanda. Need, kes nii pikaajalise kohustuse võtavad, on tunnustust väärt.

Ühetaoline ajateenistus tagab, et kõik kaitseväelased alustavad samalt tasemelt, neile on antud võrdsed võimalused oma tugevusi ja võimeid näidata ning hiljem kaitseväelises karjääris edeneda. Ajateenistuses on kõik võrdsed, hoolimata päritolust, rahvusest, soost, elukohast, lõpetatud koolidest. Ajateenistus on alus, kus valitakse välja sõjalised juhid.

www.mil.ee 

Eesmärk saada füüsiliselt tugevamaks kannustas nii nooremseersant Viksi kui reamees Herat. "Mina tahtsin minna sisekaitseakadeemiasse, aga ei saanud sisse. Siis mõtlesin, et sõjavägi aitab kasvada nii füüsiliselt kui vaimselt," jutustas Hera. 

Nooremseersant Murumets tuli sellepärast, et ei osanud enam muud teha. "Ma olin justkui juba kõike teinud ega teadnud, mida edasi teha," tunnistas ta, et tuli ja võttis sõjaväes aastaks aja maha.  

Esimesed, kes tüdrukuid pärast nende otsust armeesse aega teenima minna hulluks pidasid, olid pered. "Küsisid, kas olen hulluks läinud. Tegelgu ma parem kunsti või millegi sellisega," meenutas Hera.

Tõkke seevastu rääkis: "Minu vanemad olid väga uhked ja käivad, ninad püsti, sest nende tütar on sõjaväes," lisades, et ka kõik naissoost sõbrad olid väga toetavad ja leidsid, et just nii ägedad need Eesti naised ongi.  

Relvade puhastamine on tüdrukutel sama käpas kui nõudepesu.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Virisevad meestest vähem 

Kõik neli on seda meelt, et kui poisid ongi füüsiliselt üle, siis vastupidavust, leplikkust, paindlikkust ja distsipliini on naistes rohkem. Ja kindlasti virisevad nad vähem kui poisid. "Võib-olla on asi motivatsioonis," leiab Tõkke, lisades, et sunni korras sõjaväkke saadetud poisid virisevad iga asja üle. Utsitasid tüdrukuidki pärast kolme esimest teenistuskuud loobuma. Ka Murumets tunnistab, et raske on säilitada motivatsiooni pidevalt virisevas seltskonnas. "Katsu sa ise edasi panna, kui kogu aeg räägitakse, kui mõttetu koht see on," rääkis ta. 

Poiste kihutustöö aga vilja ei kandnud ja kõik tüdrukud otsustasid kolme kuu möödudes jätkata. Enam nad loobuda ei saa.  

Kui Tõkke ei kaalunudki poolelijätmist, siis Murumäe tunnistas, et temal käis küll mõte peast läbi. "Sõbranna oli mul väga tore, ütles, et kui ei meeldi, siis tulegi ära ja see on okei," rääkis ta. Õnneks läks talvel metsas 20 kraadiga tulnud loobumismõte soojas kasarmus meelest ära ja nii see jäi.  

Kõik neli on seda meelt, et kõige suurem katsumus üleüldse on talvises metsas asjal käia, kui sul on mitu kihti riideid ja ainult viis minutit aega, et ennast lahti koorida ja siis uuesti sisse pakkida. "Muide, Ida-Virumaa metsad on väga avara planeeringuga," itsitab Murumets. Poistel on selles ikka selge eelis. 

Naisena eeliseid ei anta 

Ehkki tagasihoidlik meik on metsas lubatud, tüdrukud seda ei tee. See on lihtsalt ebamugav. "Ega ma enne ka mingi suur meikija ei olnud, aga kulmud ja ripsmed olid ikka tehtud," rääkis Tõkke. Nüüd jääb ripsmete värvimine linnaloa ajaks. Siis tehakse neid asju, mis tavalise tsiviilelu juurde kuulub: ollakse kodus, käiakse sõpradega väljas. 

Poisid on nende kõrval aega teenivate tüdrukutega harjunud. Uurisid küll kogu aeg, miks nad seal on, aga olid pigem toetavad. Natuke sõltub see ka rühmast ja rühmakaaslastest. "Ma mäletan, et kui oli päris esimene metsaskäik, siis poisid ütlesid, et teeme nii, et tüdrukud ei pea ahjuvalves olema, aga kahjuks see oligi ainult üks kord," räägib Murumets, et pigem lükatakse tüdrukud nüüd ette: kõige halvemal ajal ahjuvalvesse ja patrulli. Aga tüdrukutel saab kõik tehtud. 

Alates juunist on nende teenistuskohad aga erinevad. Tõkke läheb küberväejuhatusse strateegilise kommunikatsiooni keskusesse, Murumets staabisidepataljoni. Viks ja Hera lähevad Tapale. Millisesse väeossa, seda nad veel ei tea. Võib-olla suurtükiväkke, mis oli Viksi esialgne unistus. "Mulle lihtsalt meeldivad suured relvad," tunnistab ta. 

Relv on tüdrukutele saanud pigem igapäevaseks asjaks, mis erilisi emotsioone ei tekita. "Aga kui ma Carl-Gustavist lasta sain, olin küll mitu päeva ekstaasis," räägib Tõkke, et granaadiheitja tekitas tõelist elevust. 

Tagasi üles