Kuidas teie bänd ikkagi sündis?
Ganna: Töötasime Polinaga Krimmis ehitusel vapustavalt ilusas paigas, mis asub mägede ja mere vahel. Igal hommikul käisime ujumas, aga õhtul pärast tööd võtsime kitarrid. Musitseerisime palju ja kuulasime palju highlife- ning dub-stiilis muusikat. Ilmselt innustununa kogu sellest looduse ilust ning töörütmist, sündis meie uus armastus muusika vastu, mis leiab väljenduse Chillera muusikas.
Ehitusel olid kutid, kes paigaldasid konditsioneere, mida kustuti tšilleroteks − sealt saime nime. Nimi on väga loogiline, vastab nii merele, olukorrale kui seisundile, kuhu meie muusika viib: oled täiesti rahulik ja võid täielikult helide vibratsioonile keskenduda.
Polina: Enne seda kohtusime Gannaga internetis ja kutsusin teda kontserdile. Filharmooniani ei jõudnudki, aga kõndisime väga külmas Odessa sügispäevas.
Ganna: Polina kirjutas mulle, sest ta oli sõpradelt kuulnud minu projektist "Briazon", et Odessas on tüdruk, kes teeb sellist muusikat: "Äkki sul on huvitav temaga suhelda?"
Vaatan teie välimust ja te meenutate tüdrukuid-"botaanikuid", st korralikke nohikuid koolist, nad ainult tuubivad ja vähemalt pooltel on ka prillid. See on kompliment!
Ganna: Aa, esmalt ma kuulsin "platoonikud" [naerab]. Prillid soetasin äsja, need pole eputamiseks, vaid on hädavajalikud. "Botaanikuks" pole end samuti kunagi pidanud. Vahest muusikas võib meid "botaanikuiks" nimetada.
Kuidas teile tundub, kuidas "Mägede hääle" publik teid vastu võttis?
Ganna: Tundus, et väga soojalt. Harjumatu, et iga loo järel plaksutatakse. Oleme adunud, et palju kergem on mängida, kui publik elab kaasa. Tundub, et siin oleme õiges seltskonnas.