Kolmas "Mägede hääl" oli täpselt selline, nagu korraldaja unistas

"Mägede hääle" isad Ivar Murd ja Raul Saaremets annavad intervjuu veebiväljaande Žurnaal toimetajale Merilin Mändveerile.

FOTO: Aleksander Kelpman

Õhtusse veeres kolmas "Mägede hääl", mis on paljudele noortele inimestele saanud kogu Ida-Virumaa sümboliks, sest nagu keegi tark on märkinud, on festivali ajal näiteks Tallinna Kalamajas poole vähem rahvast. Ehkki Ivar Murd ning Raul Saaremets on suutnud paljusid klubimuusikasõpru just selle festivaliga kaugele metsikusse paika − Kohtla-Nõmmele kaevandusmuuseumisse − meelitada, ei välista nad nüüd, et festival võib endale uue kodu leida.

Sa seisad taeva ja maa vahel.

Õlitehase katusel 

Taevas on maalilised pilved kui mõne Vindi lõuendil. Ümber on tohutu avarus. Sul on peas kiiver ja kümnetest korstendest väljub lõuna poole kanduvat suitsu. Kuskil müriseb midagi regulaarselt, aga see pole kõrvulukustav, pigem muutub see osaks taustahelidest.

Produtsent Katrin Kissa oskab Ida-Virumaad hinnata nii oma filmide võtte- kui festivalipaigana.

FOTO: Aleksander Kelpman

Esimesed taktid Üle Heli meeste arvuteist meenutavad David Bowie 1977. aasta albumil "Low" sisalduvat üle kuue minuti pikkust eepilist teost "Warszawa". Üks asi on muusikavideo, aga teos, mis tekib ligi poolesaja meetri kõrgusel VKG õlitehase katusel, on ainukordne ja täiesti salvestamatu, sest kogeja meeli ei jäädvusta. Tegu on kaduva, ainulaadse teosega, aga arvestades 39 väljavalitut, kes end õigel ajal registreerisid ja sellest osa said, ongi nemad selle teose kandjad − kuhu tahes nad astuvad.

Tänavuse "Mägede hääle" pealava asus hoopiski tsirkusetelgis, mille korraldajad hankisid Lilleoru new age'i kogukonnalt.

FOTO: Aleksander Kelpman

VKG pressiesindaja Irina Bojenko räägib liftis võhikutega kõrgustesse tõustes, et pole veel HBO kultuslikku miniseriaali "Tšernobõl" vaadanud, aga kindlasti vaatab. Suur osa Üle Heli publikust on seda ilmselt näinud ja tohutu tehasekompleks meenutab tõenäoliselt paljudele selle tõttu kuulsat reaktorit nr 4. Kontserdilt naastes ollakse vaiksed ja avanenud elamus(t)est pahviks löödud. Nõnda lõppes pühapäeval, 30. juunil järjekorras kolmas "Mägede hääl".

Esmaspäeva keskpäevaks on kultuuriajakirjanik Tõnu Karjatse ERRi portaali jaoks jõudnud kirjutada ammendava ülevaate, mis juba pealkirjas annab edasi vaimustunud festivalikülalise seisukoha: "Me vajame festivali nagu Mägede Hääl". 

Noored Kassid

Samal ajal tõdeb "Mägede hääle" vedur Ivar Murd, et veidi raske on uskuda, et äsja lõppes juba kolmas festival. "See on üks rõõmus tunne, eriti kuna meie kolmas aasta oli minu arvates seni meie parim. Esinejad andsid superetteasted, publik sai kuidagi eriti hästi pakule pihta ja päikene paitas seda meie Ida-Virumaad. Super oli, tõesti. Just sellist "Mägede häält" ma enda peas ette olengi kujutanud," räägib Murd.

Toila vald evib 29. juunist maakonna uhkeimat rulaplatsi, mis asub Kohtla-Nõmmel.

FOTO: Aleksander Kelpman

Põhjarannik sattus kontserdile, kus astusid üles õde ja vend Kassid − Yasmyn & Mick Moon ehk vastavalt Sinencia Jasmine (19) ja Antonio Sebastian Kass (21) −, kelle isa oli hiljuti surnud Joel de Luna. Esmalt tundus, et tegu on ehtsate ameeriklastega, aga äkki, kontserdi lõpus hakkasid tumedamat verd noored selges eesti keeles rääkima. 

Sinencia Jasmine hakkas Yasmynina esinema alles mullu ja selle eest tänab ta venda, kes võttis ta mitmetele festivalidele kaasa. Mullune "Positivus" oli esimene, kus ta ise üles astus, veel on ta esinenud "Weekendil". Raul Saaremets kutsus Yasmyni ja Mick Mooni festivalile, olles ise Yasmyni saate külaline. Tegu on saatega "Yasmin & Kapa", kus kuuleb värsket R'n'B-d ja hiphoppi.

Äsja tuli Yasmynil välja singel, mis kannab nime "Responsible" ja selle produtsendiks on vend Antonio Sebastian ehk Mick Moon. Nende muusikat kuuleb Spotifyst. Noored on mõlemad lõpetanud kunstikallakuga Tallinna 32. keskkooli.

"Kord saab põlevkivitööstus otsa ja siis on vaja päikesepaneele. Aga kaevandusmuuseum on väga lahe paik. Siin valitseb selline kaevandusšahti vibe − võimaluse korral laskume ka maa alla. Ida-Virus ringi liikudes tundub, nagu olekski tegu õudusfilmi võttepaigaga: nii palju on põnevaid ja kummituslikke mahajäetud tehaseid ja maju," räägib sõnakas neiu, kes kohe asub tööle juhatajana Eesti esimeses CBD-kanepipoes Sativa Store. Ses mõttes on sümboolne, et enne noorte esinemist mängitati Bob Marley mõnusat muusikat.

Raul Saaremetsa sõnul on "Mägede hääle" festivali peaesineja festivali lahe atmosfäär ise.

FOTO: Aleksander Kelpman

"Parim festival ever

Toila abivallavanem Kerda Eiert leiab, et "Mägede hääl" on üks selliseid festivale, mida peab iga inimene ise kogema. "See õhkkond, mis festivali jooksul tekkis, on tegelikult kirjeldamatu. Need inimesed, see muusika ja kogu keskkond sobitusid üheks tervikuks. Loodan väga, et Ivaril ja Raulil [Saaremets − toim.] jätkub motivatsiooni seda festivali jätkata, kuna nii Toila valla kui ka terve Ida-Viru jaoks on tegemist ühe tähtsündmusega."

Äsjane "Mägede hääl" läks Toila valla ajalukku ka sellega, et festivaliga koos avati Kohtla-Nõmmel uus rulapark. Toila valla jaoks oli see Eierti sõnul väga oluline sündmus. Esmalt juba selle tõttu, et rulapargi teema tekitas alguses kogukonnas mitmeid küsimusi − just eelkõige oma asukoha tõttu; valla eri paigad oleks seda loomulikult hea meelega enda juures näinud.

"Mul on väga hea meel tõdeda, et noored on skate-pargi kaevandusmuuseumi territooriumil omaks võtnud ning see on leidnud juba täna palju kasutust. Oleme planeerinud soetada Kohtla-Nõmme noortekeskusesse mõned komplektid rulasid koos turvavarustusega, et noored saaksid alguses ise katsetada ja proovida. Lisaks soovime suve jooksul kaasata oma ala tegijaid, kes näitaksid kohalikele noortele skate-pargi võimalusi," ütles Eiert.

Rulapargi juures astusid "Mägede hääle" ajal Haigla Rulapargi laval üles sellised artistid nagu Sk8 & Haigla DJs, Luurel Varas, Ki En Ra & Sammalhabe, Haigla DJd, samuti tegid seal DJ-seti Ukraina ansambli Chillera liikmed. 

Kas järgmisel aastal toimub "Mägede hääl" samal ajal ja samas kohas, nagu öeldakse? "Tuleviku kohta on veel muidugi vara öelda. Enne peab puhkama ja alles siis mõtlema, et kas, kuidas ja kus. Ei tahaks jääda copy-paste'ima üht ja sama asja, vaid kulgeda ikka edasi ning pakkuda välja uut ja huvitavat: nagu sel aastal olid meie tsirkusetelgis asunud pealava ning vinge skate-park," ütleb Murd ja lisab, et "Mägede hääl" pole tingimata kaevandusmuuseumiga laulatatud ja võib toimuda ka mõnes teises ägedas Ida-Virumaa paigas.

See, mille puuduse all maakond ei kannata, ongi ägedad paigad, kus ägedaid asju teha!

Odessa "jahutid" armusid "Mägede häälde"

Chillera on 2017. aastal läbi löönud Odessa bänd. Kõigil bändiliikmetel − Ganna Brizhata (bass), Nastja Marykutsa (trummid), Polina Matskevitš (kitarr) − on unikaalne muusikaline taust ning nad on seotud mitmete kõrvalprojektidega. Plaadifirmas Muscut andsid nad välja nostalgilise albumi "SCHAX", mis on ainulaadne kombinatsioon surf-rokist, funk'ist ja reggae'st.

Allikas: www.discogs.com 

Põhjarannik rääkis "Mägede hääle" öös Odessa bändi tüdrukutega, kelle muusika kõlab täpselt nagu nende nimi Chillera, mis tuleneb, nagu selgus, jahutite nimest ja "rahustab sind, et võiksid täielikult helida vibratsioonile keskenduda".

Kuidas te ennast ja oma bändi tutvustaksite? 

Polina Matskevitš ja Ganna Brizhata omapärasel kunstfotol.

FOTO: Chillera

Polina: Olen sündinud Simferopolis, mis asub Krimmi poolsaarel, riigis nimega Ukraina. Nüüd elan 2012. aastast Odessas. 2014. aasta sündmused kahtlemata puudutasid ka mind ning minu vanemaid. Need sündmused olid isegi peresisese konflikti põhjuseks − just see, et muretseti selle pärast, kus mina elan; et "Ukrainas on ebastabiilne olukord".

Praegu on Krimmis suhteliselt stabiilne: pole ei erilisi poliitilisi ega majanduslikke sündmusi. Kuna olen Ukrainas sündinud, pean end siiani ukainlannaks. Simferopolis olen aga ka hiljem käinud, sest vanemad ning vanaema elavad ju siiani seal. Ukraina passiga krimlasi lastakse sisse sissekirjutuse alusel: mul on tänini Simferopoli sissekirjutus ja sestap pääsen sinna lisadokumentide või viisata.

Sõber Raul Saaremets on mulle teid korduvalt kiitnud. Kust Raul teid leidis?

Polina: Tänavu 24.-28. aprillini oli Malmös festival "Intonal", kus astusime kontserdiga üles. Pärast seda tuli ta meie juurde ja saime tuttavaks ning ta kutsuski meid suurepärasele "Mägede hääle" festivalile.

Mis teile endale teiste esinemistest meelde on jäänud? 

Polina: Vahetult enne meid esines väga hea Tallinna bänd Centre El Muusa. Doktor Normal [Marten Kuninga projekt − toim.] kõlas lõbusalt, ent piisavalt vastuoluliselt − sellist muusikat poleks siin oodanud. 

"Mägede hääl" meenutab Belgia festivali "Meakusma", kus oleme esinenud. Too on samuti selline avatud, ilma turvatsoonideta, kus kõik võivad end vabalt tunda. Samamoodi toimub "Meakusma" endisel tööstusalal, mis on saanud nüüd kultuurilise sisu.

Kuidas teie bänd ikkagi sündis?

Ganna: Töötasime Polinaga Krimmis ehitusel vapustavalt ilusas paigas, mis asub mägede ja mere vahel. Igal hommikul käisime ujumas, aga õhtul pärast tööd võtsime kitarrid. Musitseerisime palju ja kuulasime palju highlife- ning dub-stiilis muusikat. Ilmselt innustununa kogu sellest looduse ilust ning töörütmist, sündis meie uus armastus muusika vastu, mis leiab väljenduse Chillera muusikas.

Ehitusel olid kutid, kes paigaldasid konditsioneere, mida kustuti tšilleroteks − sealt saime nime. Nimi on väga loogiline, vastab nii merele, olukorrale kui seisundile, kuhu meie muusika viib: oled täiesti rahulik ja võid täielikult helide vibratsioonile keskenduda.

Polina: Enne seda kohtusime Gannaga internetis ja kutsusin teda kontserdile. Filharmooniani ei jõudnudki, aga kõndisime väga külmas Odessa sügispäevas.

Ganna: Polina kirjutas mulle, sest ta oli sõpradelt kuulnud minu projektist "Briazon", et Odessas on tüdruk, kes teeb sellist muusikat: "Äkki sul on huvitav temaga suhelda?"

Vaatan teie välimust ja te meenutate tüdrukuid-"botaanikuid", st korralikke nohikuid koolist, nad ainult tuubivad ja vähemalt pooltel on ka prillid. See on kompliment!  

Ganna: Aa, esmalt ma kuulsin "platoonikud" [naerab]. Prillid soetasin äsja, need pole eputamiseks, vaid on hädavajalikud. "Botaanikuks" pole end samuti kunagi pidanud. Vahest muusikas võib meid "botaanikuiks" nimetada.

Kuidas teile tundub, kuidas "Mägede hääle" publik teid vastu võttis? 

Ganna: Tundus, et väga soojalt. Harjumatu, et iga loo järel plaksutatakse. Oleme adunud, et palju kergem on mängida, kui publik elab kaasa. Tundub, et siin oleme õiges seltskonnas.

Kuidas ise oma muusikat iseloomustate? 

Ganna: Leiame, et see on segu dub-surf'ist ja funk'ist, see juurdus... Tänapäeva maailm annab sulle nagu klaaspärlimängus võimaluse eri algetest ammutada ja neid liita. Tulemuseks on midagi täiesti uut. Praegusel juhul oli tegu improvisatsioonide ning armastusega mõne sound'i vastu: funk, dub, surf, võib-olla tulevikus ka džäss.

Polina: Mindki tõmbab džässi ja viimasel ajal kraut-roki poole.

Ganna: Lemmikud on ansambel Can, King Dubby, Aleksei Volosunov, kes on samuti Odessast, vanematest asjadest näiteks Cabaret Voltaire, Brian Eno.

Kust saab teie muusikat kuulata? 

Polina: Saab kuulata iTune'ist. Meil on ka album "SCHAX", mida saab tellida näiteks aadressilt muscut.bandcamp.com. 

Mis on teie kõrgem eesmärk? 

Polina: Eesmärk on rohkem musitseerida, lihvida oma meisterlikkust.

Ganna: Tahame saavutada taseme, kus võime rohkem improviseerida ja pikka aega jääda seisundisse, kus oled üleni muusikas. Meie järgmine album kõneleb profaanidest. Peame ennastki profaanideks, kes igatsevad väga fun'i.

Tagasi üles