Suuremeelne Eesti riik maksab taasiseisvumise vastastele 3000 eurot pensioni

Nikolai Zahharov ütleb, et pole 77aastasena oma vaateid muutnud ja usub, et vasakpoolsed võtavad maailmas võimu.

FOTO: Sotsiaalmeedia

Jõululaupäeval 78-aastaseks saaval omaaegsel Kohtla-Järve kompartei liidril ja interliikumise juhtfiguuril Nikolai Zahharovil on põhjust pöialt hoida, et iseseisval Eesti riigil aina paremini läheks. Sellest oleneb, kui palju kerkib järgmisel kevadel tema igakuine ülemnõukogu saadiku eripension, mis on praegu 3006 eurot ja 75 senti. 

Zahharov kuulub nende  paarikümne elus oleva ülemnõukogu liikme hulka, kes ei hääletanud 1991. aasta 20. augustil Eesti taasiseseisvumise poolt, ent kellele Eesti maksumaksjad maksavad siiani ülemnõukogu saadiku eripensioni. Selle suurus on 75 protsenti praeguse riigikogu lihtliikme 4009-eurosest palgast. Iga aasta 1. aprillil on see summa kerkinud Eesti sotsiaalmaksu laekumise ja tarbijahinnaindeksi kohaselt.    

Riigikogu kantselei andmetel kulus ajavahemikus 1996–2017 seitsmele elus olevale Ida-Virumaalt valitud ülemnõukogu liikmele, kes ei hääletanud Eesti iseseisvumise poolt, eripensioni maksmiseks ligikaudu 2,5 miljonit eurot. Need saadikud olid peale Nikolai Zahharovi veel Vladimir Kuznetsov, Anatoli Novohatski, Pavel Grigorjev, Viktor Andrejev, Vitali Menšikov ja Nikolai Zolin. 

Saame neile öelda: olgugi et olid valmis meil kõrist kinni võtma, oleme ikkagi suuremeelsed ega tee pensioni puhul vahet, mida sa tookord tegid ja kuidas hääletasid.

Priidu Priks

Alates 2018. aastast võttis saadikutele eripensionide maksmise riigikogu kantseleilt üle sotsiaalkindlustusamet. Selle hüvitiste osakonna nõuniku Katrin Vällingu sõnul ei võimalda isikuandmete kaitse seadus detailselt infot jagada. Aga ta kinnitas, et nimetatud seitsmele saadikule maksti seadusest tulenevalt ka tänavu septembris jätkuvalt eripensioni.  

Ülemnõukogu 1991. aasta 19. ja 20. augusti stenogrammidest tuleb välja, kuidas Vladimir Kuznetsov püüdis takistada Eesti taasiseseisvumise otsuse vastuvõtmist, mille peale ülemnõukogu esimees Ülo Nugis muutus resoluutseks: «Pean ütlema, et küsimuse arutelu blokeerimine ei andnud eile tulemusi ja ei anna ka täna. Ja sellega on see teema ammendatud. See käib ka Kuznetsovi kohta.» Vladimir Kuznetsov oli ka 1993. aastal Narva autonoomiareferendumi korraldamise aktiviste. 

1991. aastal Eesti Vabariigi prokuröri asetäitja olnud Jüri Kasesalu meenutas tänavu 15. augustil Maalehes ilmunud loos («Taasiseseisvumise rääkimata pool: kõik Interrinde riigipöörajad pääsesid Eestis karistusest»), et Nikolai Zahharov otsustati pärast Eesti taasiseseisvumist koguni vahi alla võtta. Ülo Nugis andnud eelneva heakskiidu alustada operatsiooni ettevalmistamist. Kuid  mõni tund enne kavandatud kinnipidamist helistanud Nugis uuesti ja teatanud, et vajalikud hääled saadikupuutumatuse äravõtmiseks ei tule kokku. 

Zahharov: ma ei olnud iseseisvumise vastu 

Vahepeal Venemaal Ivangorodis elanud, kuid praegu Narva-Jõesuus end sisse seadnud Nikolai Zahharov rääkis sel reedel Põhjarannikule, et ei pea ennast sugugi Eesti iseseisvumise vastaseks. «Kui vaadata ajalugu, siis ma isiklikult tegin suuri jõupingutusi selleks, et Eesti saaks iseseisvuda. Tuleb ju aru saada, et kui suurem osa riigi elanikest oli suveräänsuse poolt, siis astuda rahva vastu polnud mõtet,» väitis ta.   

Samas on ta seda meelt, et Eesti iseseisvumisel ei olnudki otsustav roll Eesti rahva tahtel. «See oli rohkem lääne mõjutustöö. Töötades ülemnõukogus, nägin neid nõuandjad, kes soovitasid rebida katki suhted Venemaaga, rohkem kui küllalt,» kinnitas ta. 

Hinnates tagantjärele Eesti taasiseseisvumist, leiab ta, et kui osal inimestel muutuski elu paremaks, siis paljud kahetsevad siiani endiste aegade kadumist. «Siis olid üsna suured sotsiaalsed garantiid ja palgad korralikud. Keegi ei pidanud prügikastides tuhnima. Varem oli inimestel rohkem optimismi,» arvas ta.  

Kommunist pole vaateid muutnud 

Zahharov on pettunud, et  rahvusvaheline poliitika on lõhkunud kunagised sidemed. «Pole enam võimalik tunda end suure riigi, deržaava kodanikuna,» ei varja ta oma suurriiklikke hoiakuid.

Staažika kommunistina, kelle parteiline karjäär sai alguse 1975. aastal Tartu kontrollaparaaditehases, tunnistab ta, et pole oma vaateid muutnud. «Leian, et tulevik kuulub vasakpoolsetele. Ma ei suuda omaks võtta liberalismi. Mingi piirini on see hea, aga kui see tungib juba peresuhetesse... Olen nõus, et poliitika peab olema avatud, aga sedagi kindlates piirides. Iga reainimene ei suuda kõigist peensustest aru saada,» arutles ta. 

Nikolai Zahharov tõdeb, et Leedu ja Lätiga võrreldes on Eesti parema heaoluga riik. «Aga paljusid asju tehakse siin nii, et see pole hea Eestile, vaid on kasulik läänele ja Ameerikale,» leiab ta, märkides, et Eesti on lääne poole hoides kaotanud palju oma potentsiaalist ja kui Euroopa Liidu toetus väheneb, läheb raskeks.  «Pole enam näiteks Kreenholmi ja muid ettevõtteid, kelle toodang oli laialt nõutud. Vanasti oli palju head Eesti nahkehistööd, nüüd ei leia seda poodidest kusagilt, seal on põhiliselt Türgi kaubad.»

Eesti riik on 2002. aastal pensioniikka jõudnud Nikolai Zahharovi vastu helde olnud ja võimaldanud nautida vanaduspõlve muretumalt mis tahes pensionisammaste reklaamidest. Riigikogu kantselei andmetel maksti talle näiteks aastatel 2002–2017 eripensionina kokku 404 813 eurot, millest pärast maksude mahaarvamist sai ta kätte 325 779 eurot.  Kui arvata juurde ka kahe viimase aasta summad, mis alates tänavusest aprillist ületasid iga kuu juba 3000 euro piiri, siis läheneb Eesti maksumaksjate poolt vaba Eesti vastu võidelnud mehele makstud pensioniraha kogusumma poole miljoni euroni. 

Kui järgmise aasta 1. aprillist tõuseb Eesti keskmine pension 528 euroni, siis sama summat, mida Zahharov on Eesti riigilt saanud 18 aastaga, peaks tavaline pensionär ootama ligemale 80 aastat. 

Koit Raud: «Tuleb ära kannatada» 

«Valus on,» ütleb lühidalt endine ülemnõukogu saadik Koit Raud selle kohta, et need saadikud, kellega ta omal ajal Eesti iseseisvumise nimel piike murdis, on pensionirahaga üle külvatud samaväärselt nendega, kes Eesti vabaks hääletasid. «Aga pole midagi parata − tuleb ära kannatada. Eesti näitab sellega, et on õigusriik.»

Riigikogu liikmete pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse võttis riigikogu vastu 1992. aasta 16. juunil 66 poolthäälega. 

Koit Raua sõnul ei ole mingit kahtlust, et  Zahharov oli üks peamisi Eesti iseseisvumise vastaseid ülemnõukogus. «Mitme teise saadikuga, kes ei pooldanud samuti eri põhjustel vaba Eestit, sai ikka õhtuti Kungla hotellis normaalsel moel asjadest rääkida, aga Zahharoviga ei tulnud sellised jutuajamised kõne allagi,» rääkis ta.   

Teine tollane ülemnõukogu saadik Priidu Priks meenutab, et esimestel kuudel pärast ülemnõukogu kogunemist oli Zahharov, kellega ta oli Rahvarinde aktivistina Ida-Virumaal juba kõvasti maid jaganud, tema suhtes äärmiselt tõre. «Kui tuli koridoris vastu, ei öelnud teregi, tegi ainult hapu näo pähe. Ütlesin talle kord, et võime küll eri vaadetega olla, aga inimlikul tasandil peame ikka normaalselt suhtlema. Pärast seda muutus ta pisut sõbralikumaks, kuid ega meil mingeid häid suhteid tekkinudki,» meenutas Priks, kes istus Toompea saalis nagu pihtide vahel kahe intrimeelse saadiku, Nikolai Zahharovi ja Pavel Jermoškini kõrval. 

Samas ei arva Priks sugugi, et Eesti iseseisvumise vastu olnud saadikud tuleks eripensioni pealt maha võtta. «See kukuks väga inetult välja. Inimlikust seisukohast häirib selline asi küll, aga seaduse silmis kohtleb Eesti ikkagi kõiki võrdselt. Siin saame neile öelda: olgugi et olid valmis meil kõrist kinni võtma, oleme ikkagi suuremeelsed ega tee pensioni puhul vahet, mida sa tookord tegid ja kuidas hääletasid,» leiab ta. 

Priidu Priks on Eesti taasiseseisvumise poolt hääletanud saadikuid ühendava 20. augusti klubi asutajaid ja aktiivsemaid liikmeid. Tänavu novembri alguses tuleb klubi kokku ja seal kavatseb ta rääkida sellest, et tasuks kunagi kokku saada ka tollal vastasleeris olnud ülemnõukogu liikmetega ja nendega rahu teha. 

Zahharovi võim tahtis Koit Raua koos perega Kohtla-Järvelt välja saata 

Koit Raud

FOTO: ANTS LIIGUS / Scanpix

ETV Kohtla-Järve korrespondendina töötanud Koit Raud tegi 1980. aastate lõpus mitmeid teravaid saateid Kohtla-Järve tollaste võimude kahtlastest tehingutest, mis tõid talle ka «Aktuaalse kaamera» aasta parima autori tunnustuse.  Kohalike võimude kaitsetaktikaks oli aga  süüdistada Rauda laimus. 

Ta meenutab lugu, kus kohalik parteiaktiiv koos veteranidega  kogunes arutama tema personaalküsimust. «See tähendas lihtsalt minu sõimamist. Ega mul polnud mõtet midagi selgitada, sest nagunii ei kavatsenudki keegi seda kuulata,» rääkis ta. 

Õhtul andsid aga usaldusväärsed inimesed tollasest partei häälekandjast, ajalehest Leninlik Lipp Koit Rauale teada, et parteikomiteest on tulnud lehte sõnum, kus on kirjas, et parteiaktiiv oli otsustanud ta koos perega Kohtla-Järve linnast välja saata. See sõnum oli trükikojas juba äragi laotud. «Läksin koju ja ütlesin tollasele abikaasale, et peame hakkame nüüd asju pakkima. Tema imestas, et mismoodi, ja kuulutas, et kuhugi me ei lähe, las ainult proovivad. Järgmisel päeval tormasin hommikul putkasse lehte ostma. Aga seal oli minu väljasaatmise otsus välja jäetud. Ilmselt tuli kellelgi seal parteimajas ikka mõistus viimasel hetkel koju,» rääkis Koit Raud, kes ongi nüüdseks ise linna parteikomitee soovi täitnud ja elab juba palju aastaid Pärnumaal.  

Vaadake ka Jaak Eelmetsa kroonikakaadreid 26. mail 1990. aastal Kohtla-Järvel toimunud  «Nõukogude Föderatsiooni ühtsust kaitsvate rahvasaadikute esimesest kongressist», kus moodustati Eestis paralleelsed riigivõimuasutused: regioonidevaheline nõukogu ja selle täitevorgan – rahvamajandusnõukogu, mis küll sisuliselt toimima ei hakanudki. Kõigest 11 päeva pärast interliikumise katset vallutada Toompea loss, olid Mihhail Lõssenko töölismalevlased osutamas «turvateenust» interliikumise kongressile. Kohtla-Järve «halli maja» juurde viivad sõiduteed oli blokeeritud kalluritega. Kohtla-Järve linnavalitsuse esisele platsile, kus lehvisid nii punalipud kui sinimustvalged lipud, oli kogunenud ka suur hulk Eesti iseseisvuse toetajaid, kes pidasid tuliseid debatte interliikumise pooldajatega. Ajakirjanikud lubati hoonesse vaid lühikeseks ajaks. Nikolai Zahharov vilksatab videost läbi (48:42) istudes kongressi presiidiumi esireas Lembit Annuse ja Vladimir Jarovoi vahel.  

Tagasi üles