TOOMAS LUMAN ⟩ Kahjuks valija ei mõtle, kust tulevad poliitikute lubatud pudrumäed

Toomas Luman on veendunud, et õiglase ülemineku fond võib olla küll õiglane, kuid selles olev raha ei ole Ida-Virumaa jaoks piisav. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kaubandus-tööstuskoja juht, ettevõtja Toomas Luman leiab Põhjarannikule antud intervjuus, et elu hoidmiseks piirkondades väljaspool Tallinna on väga oluline, et riik investeeriks teedesse, mis aitaks ka ääremaa ettevõtlusel ellu jääda. Samas on ta kriitiline valijate suhtes, kes ei suuda mõelda, kuidas poliitikud enne valimisi üksteist lubadustega üle trumbates neile tegelikult puru silma ajavad.

Riik on asunud ettevõtjatelt nõu küsima, et asuda võitlema absurdsete bürokraatlike nõuete ja regulatsioonidega. Kas teie arvates on sellest midagi kasu, muutub ettevõtja elu sellest kergemaks?

Ma vaataks seda kahest aspektist. Esiteks, et riigi valitsus sellise initsiatiiviga välja on tulnud ja selle kallal töötab, on vaieldamatult positiivne ja teeb rõõmu. Aga kui me vaatame, kui kiiresti need muutused võiksid aset leida, siis isiklikult arvan, et bürokraatide ehk poliitika kujundamise aparaadi mehitatuse arvuline kohene vähendamine annaks suuremat efekti. Sellepärast, et kui me teeme otsuse, et me ühe nõude või regulatsiooni tühistame, siis me peame asuma muutma seadusandlike normide tekste. Olgu need siis seadused, määrused või muud dokumendid − me peame need tekstid ära muutma. Järelikult peab need tekstid keegi koostama. Ja kõige suurema tõenäosusega hakkavad neid tekste koostama needsamad bürokraadid, kes praegu neid nõudmisi jälgivad, järgivad, nende täitmist kontrollivad jne.

Seetõttu pole ma väga optimistlik, et see protsess niimoodi väga kiiresti läheb. Jah, kui on piisavalt tugev poliitiline surve, siis ta kindlasti jätkub, aga arvan, et ta saab olema kokkuvõttes oluliselt aeglasem kui siis, kui me olemasolevat bürokraatide arvu järsult vähendaksime ja allesjäänud bürokraadid peaksid kiirelt tegema need muudatused seadusandlikesse aktidesse, et mittevajalikud nõudmised ja piirangud kaoksid.

Aga poliitikud on valinud keerulisema ja minu hinnangul aeglasema tee. Loodame, et see toimib.

Reformierakonna juhtpoliitik ning praegune rahandusminister Jürgen Ligi on öelnud, et bürokraatide najal püsib Eesti riik, tsiteerin, "sõltumata sellest, missugused lambad valitakse lõpuks riigikokku ja pannakse valitsusse". Mida sellest arvata?

Jürgen Ligi kuldseid sõnu ei taha heaks kiita ega ümber lükata, aga Eesti riik siiski ei püsi bürokraatidel, vaid Eesti majandusel. Poliitika pole mitte midagi muud kui majanduses genereeritud lisandväärtuse osaline ümberjagamine maksusüsteemi kaudu.

Majandus, eelkõige tootmisettevõtted, püsib tänapäeval paljuski energeetikal. Sellega oleme me jännis, sest elekter on väga kallis, kuna oleme läinud põlevkivienergeetika väljasuretamise teed. Kas me oleme ise ennast tupikusse ajanud või on see olukord tekkinud meist olenemata põhjustel?

Usun, et energeetikas pole meil see keeruline olukord kujunenud vaid ühe komponendi või otsuse tõttu. See on väga suur ja kompleksne küsimus, nagu energeetika kokkuvõttes üldse.

Meie suur häda on see, et elektri hinna absoluutväärtus pole üldjuhul probleem tingimusel, et meie konkurentriikides on see samas suurusjärgus. Praegu on kujunenud olukord, kus Balti riigid on täiesti erinevas hinnakujunemise struktuuris ja lõpphinna tasemes võrreldes Skandinaaviamaadega. Skandinaavia on üks meie tähtsamaid eksporditurge, kuid teisalt on nad meie töötleva tööstuse jaoks konkurentriigid.

Kuidas see olukord on nii kujunenud? Üks põhjus on kindlasti Norra hüdroelekter, mida headel aastatel on palju ja mis on Skandinaavias odav. Teiseks, Soome tuumajaamad, mis on ehitatud varasemate hinnatasemete juures ja toodavad elektrit veel palju aastaid ning odavamalt, kui toodaks uus tuumajaam tänapäeval. Meil aga pole piisavalt ühendusi, et oma elekter odavamaks saada.

Lähema aastakümne jooksul on raske uskuda, et jõuaksime Skandinaavia riikidega energia hindadelt samale tasemele. Eriti raske on see meie töötlevale tööstusele, mis on ju iga riigi majanduse selgroog. Sest töötlevat tööstust on väga raske riigist välja viia, kuna mujal on selleks vajalikku tööjõudu väga raske leida. Sa võid ju masinad kusagile mujale viia, aga tootmine ei lähe käima, kui seal pole kvaliteetset tööjõudu. See on ka näiteks põhjuseks, miks Saksamaa autotööstus selles riigis püsib. IT-ettevõtted võib seevastu väga lihtsalt ja kiiresti mujale viia.

Toomas Luman

Eesti kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman on sündinud 30. oktoobril 1959.

Tema ettevõtetest tuntuim on ehitusfirma Nordecon, kus ta on üks põhiomanikke.

Luman on olnud ka Eesti Energia nõukogu liige ja Eesti Põlevkivi nõukogu esimees.

1977. aastal lõpetas Luman Tallinna 1. keskkooli (nüüdne Gustav Adolfi gümnaasium) ning 1982. aastal Tallinna polütehnilise instituudi (nüüdne Tallinna tehnikaülikool) tööstuse ja tsiviilehituse erialal.

1983-1986 oli Luman tootmiskoondise Eesti Taara asedirektor. Sellest ettevõttest kujunes ehitusmaterjalide hulgimüüja Espak.

Lumani juhipositsioon Eesti kaubandus-tööstuskojas sai alguse 1994. aastal, kui 19 ettevõtet rajasid Tallinna kaubamaja erastamiseks E-Investeeringute ASi, mida asus juhtima Luman. Pärast esimest aastat asejuhatajana on ta olnud kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees 1995. aastast tänini.

Töötlev tööstus on ka põlevkivitööstus, mis on viimastel aastatel olnud väga suure surve all. Tihti tekib küsimus, mis on riigi eesmärk, kui valitsusest tuleb aina avaldusi ühe või teise põlevkiviga seotud haru kinnipanekust. Kas teie arvates on selle vastu pakutud nii-öelda õiglane üleminek proportsioonis selle kahjuga, mida riigi ja Ida-Virumaa majandusele põlevkivitööstuse hävitamisega tekitatakse?

Suure tõenäosusega ei ole. Ilmselt on probleem ka selles, et me pole Euroopa Liidus suutnud piisavalt argumenteeritult kaitsta enda sellega seotud olukorda. Siin ei taha ma kedagi süüdistada, sest väikestel riikidel ongi suhteliselt keeruline suurtele selgeks teha, mis on meie probleemid. Eriti keeruliseks igas mõttes on meie jaoks läinud olukord pärast Ukraina sõja algust.

Piltlikult öeldes on Soome, meie ja teiste Balti riikide idapiiril uus Berliini müür. Ja see on hoopis uus makroökonoomiline olukord võrreldes sellega, mis meil oli enne sõda. Nii välisinvesteeringute siia tulemise aspektist kui ka sellest aspektist, et transiidisektorit sisuliselt enam ei eksisteeri. Turismisektorile tuli Venemaalt nimetamisväärne arv turiste, eriti Tallinnas ja Ida-Virumaal. Seda kõike enam pole. Ma olen kaugel sellest, et peaksime nüüd hakkama pingutama, et seda kõike taastada, sest seda taastada polegi võimalik ja suure tõenäosusega järgmisel aastakümnel kõik need probleemid säilivad. Aga me peaksime hakkama nüüd uuesti mõtestama makromajanduslikku paradigmat, miks on Eesti kõige parem koht välisinvesteeringuteks.

Aga õiglase ülemineku fond, mis peaks valitsuse arvates päästma Ida-Virumaa majanduse?

Arvan, et sellel fondil on ainult üks probleem. Ta võib ju õiglane olla, aga see maht pole kindlalt piisav [umbes 354 miljonit eurot − E.K.] selleks, milleks ta mõeldud on.

Aga kuidas siis üldse Ida-Viru kärbuva tööstuse probleemi lahendada? Plussidest on ju välja toodud, et siin on olemas sobiv tööjõud, elanikkond pole uute tootmiste vastu nii vaenulik jne.

Siin polegi üht ja lihtsat vastust. Kui see oleks, siis valitsus oleks selle ka ammu ära teinud. Ja see probleem ei puuduta mitte ainult Ida-Virumaad, vaid ka Kagu-Eestit.

Üks asi, millest ei taheta aru saada, on transport − teede, raudtee väljaehitamine on oluline. Jah, see nõuab palju raha, aga kui me seda ei tee, siis kipuvad viimasedki suured tööstused ja muud ettevõtted neist piirkondadest kolima Suur-Tallinna ümbrusesse. Peame eelkõige saavutama selle, et ettevõtlus ei koonduks enam üha rohkem Tallinna. Siis saame hakata vaatama, mida teha veel selleks, et mingid ettevõtted tahaksid ehk Tallinnast välja kolida.

Lumani ettevõtlusretsept Ida-Virumaale 20 aastat tagasi

Aastal 2005 küsis Põhjarannik Toomas Lumanilt võetud intervjuus, missugune võiks olla mehhanism, mis aitaks kaasa ettevõtluse arengule provintsides, muu hulgas Ida-Virumaal. Luman vastas siis: "Ühte ja väga lihtsat retsepti pole. Me oleme aastaid väidelnud riigivõimuga teemal, kas Eestis peaks olemas olema riskikapitali investeerimisfond või mitte. Oletame, et Ida-Virumaal on ettevõtja, kellel on äriidee, mille nimel ta on nõus pantima kogu oma vara. Häda on aga selles, et siinse kinnisvara hindade madalseisu tõttu on tema panditava vara turuväärtus märkimisväärselt väiksem kui näiteks pealinna ettevõtjal, kellel on võib-olla samasugune maja või mis tahes.

Tallinna ettevõtja saaks omafinantseerimise hinna kätte ja suudaks saada äri alustamiseks laenu, idavirulane aga mitte. Kingituseks keegi raha ei anna. Paljudes riikides on riiklik investeerimisfond, mis aitab ettevõtet alustada. Sellist mehhanismi Eestis praegu pole, kuid meie oleme kaubandus-tööstuskojas veendunud, et Eestis võiks selline asi olla."

Mida teie mõistate sõna "regionaalpoliitika" all? Kas see on mingi sõnakõlks poliitikute arsenalis või lihtsalt devalveerunud väljend, mida keegi enam ammu tõsiselt ei võta?

Mõiste on ju üllas ja õiglane. Mida kaugemale metropolist, seda keerulisem ja kallim on üht ettevõtet pidada, sest tavaliselt peab tooted vedama sealt metropoli tarbijatele või metropolis asuvasse transpordisõlme, kust need siirduvad eksporditurgudele.

Nüüd ongi küsimus, kuidas leida need katalüütilised motivaatorid, et keskusest eemal olevate ettevõtete mitte tasakaalus olevad raskused tasakaalustada metropolides olevate ettevõtete omadega. Ametnikele tundub kõige lihtsam, et jagame mingeid otsetoetusi, anname hunniku raha.

Tegelikult tuleks mõelda, kuidas see tegevus oleks ilma ametnike ühekordsete otsusteta jätkusuutlik ja efektiivne. Ehk kuidas need ettevõtted saaksid katta ära asukohast tulenevad lisakulud. Siis on ettevõtjal motivatsioon, kui ta ei pea kraapima kellegi ust ega manguma midagi. Olgu nendeks meetmeteks siis mingid maksusoodustused või midagi muud. Saan aru, et see on keeruline. Poliitikud armastavad lihtsaid otsuseid, aga lihtsad otsused keerulistes olukordades kahjuks ei tööta.

Aga lihtsatest lahendustest saavad paremini aru ju ka valijad.

Suur osa valijatest ei saa tegelikult millestki aru, neile tuleb lihtsalt öelda, et homme on olemas pudrumägi, kui mind valid, ja 80% valijatest on sellega väga rahul. Käibki võidusõit selle peale, kes julgeb rohkem lubada. Ja suurem osa valijaid ei küsi mitte kunagi, et olgu, aga kust see raha tuleb. Et kui seda raha täna pole, kust ta siis homme tuleb? Muidu võiks ju täna seda juba jagada.

Kas te ise oleksite valmis Ida-Virumaale investeerima ja kui, siis millesse?

Väga hea küsimus, eriti selle teine pool. Sellele ei oska ma täna vastata.