Poluvernikute keele jäljed on Iisaku kandis veel alles

"Poluvernikute keelest on pikem kirjatükk ilmunud Iisaku muuseumi toimetiste esimeses väljaandes," juhatas Anne Nurgamaa. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Alutaguse rahvuspargi eriline kiht on vaimne pärand: vadja põhi, mida teistes rahvusparkides ei ole; kadunud kultuur ja keel, mis annab väga palju väärtust juurde.

Siis, kui poluvernikud omanäolise rahvakilluna veel olemas olid ja oma keeles kõnelesid, ei uurinud seda õieti keegi. Kirjalikke ülestähendusi nende kõnepruugist on ääretult kasinalt ja nüüd, mil selle keele kõnelejaid juba ammu ei ole, saab küsida vaid järeltulevate põlvede hajusaid mälestusi.

Kes on poluvernikud?

Poluvernikud ehk pooleusulised olid vadja juurtega inimesed, kellest said 11. sajandi paiku alguse Iisaku ümbruse põliskülad. Paaril järgmisel sajandil tuli neid veel juurde, nõnda elas Alutaguse lõunaosas kuni keskpaigani välja vadja rahvas. Ühest küljest jätkus nende venestumine, teiselt poolt tulid aga asustamata maale eestlased ja nende kolme rahva koosmõjul tekkis poluverniklus. 

Vadjalased, kes olid juba varem vastu võtnud ristiusu, pidid Rootsi ajal kohustuslikus korras luteri usku astuma. Oma usku nad aga ei muutnud: ametlikult olid luterlased, käisid luteri kirikus, laulatasid, ristisid ja matsid täpselt nii, nagu luteri kirik nõudis, aga kodus oli pühasenurk ikoonidega ja kaelas kanti risti nagu õigeusklikud ikka.  

Poluvernikutel oli oma keel: segu eesti ja vene keelest, milles oli ka vadja mõjusid.