Valitsuse kõige rohelisem minister on uskunud põllumajandusse ka keerukatel aegadel

Arvo Alleri üheks seniseks suureks elutööks on olnud Ida-Virumaal, kus põllumajandusega tegelemiseks pole sugugi Eesti kõige soodsamad olud, kohalike talupidajate liidu kooshoidmine ligemale veerand sajandit.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Kuu aega maaeluministri ametis olnud jõhvilane Arvo Aller tahab, et tema ametiaja jooksul kasvaks Eestis kohaliku toidu tarbimine ja põllumeeste kasumlikkus ning pidurduks maalt lahkumise hoog. 

Mida tänavune plusskraadidega lumetu talv põllumeestele tähendab?

Taliviljadega võib tulla raskusi. Praegu on see oht, et 5-6 kraadi juures hakkavad taimed uuesti kasvama ja kui siis tuleb käre külm, võib need ära võtta. Kuid  põllumeestel tuleb ebatavaliste ilmaoludega ühtelugu arvestada. Praegu ongi selline ärev ooteaeg.

Millega on aastal 2020 Eesti põllumajanduses kasulik tegelda, mille külvamine või kasvatamine jõukust toob?

Väga paljud panustasid kindlasti taliviljale, mis on päris hea saagikusega. Tuleb ka uusi talivilju, mida proovivad eelkõige lõunaeestlased, kel on kasvamas näiteks talikaer, mis näitab mingil määral ka kliimasoojenemist: meil kasvatatakse kultuure, mida varem pole kasvatatud.

Seepärast ongi praegu suur ootus, et kui ilm suurt kahju ei tee, siis õnnestub tänavu eelnevatel kehvematel aastatel paljudel tekkinud majanduslik auk hästi katta ja võib-olla tekib isegi kasum.  

ARVO ALLER

* Sündinud 28. juulil 1973. aastal Kohtla-Järvel.

* Lõpetanud Kohtla-Järve 1. keskkooli ja Eesti maaülikooli agronoomia erialal ning Tallinna tehnikaülikooli tööhügieeniku erialal. 

* 1997. aastal asus taimekasvatuse konsulendina tööle Ida-Virumaa talupidajate liitu. Oli selle liidu tegevjuht 1999. aastast kuni 2019. aasta detsembrini, mil ta asus Eesti maaeluministri ametisse. 

* 2002. aastal liitus Rahvaliiduga, millest praeguseks on saanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.  

* Asendusliikmena kuulus ta aastatel 2018-2019 Jõhvi vallavolikogu koosseisu.

* Peres on täiskasvanud tütar ja poeg. 

* On olnud palju aastaid korvpalliklubide BC Karjamaa ja HITO eestvedajaid ning treenereid ja osalenud vabatahtlikuna paljude spordivõistluste korraldamisel. Mänginud ise korvpalli meeskondades HITO ja Must Hobune.   

Millised maaelu tegevusalad on viimastel aastatel praktikas end hästi tõestanud? 

Sõltub, kui laialt vaadata. Viljatootmise puhul on vaja suurt mahtu. Spetsiifilisemate asjade puhul saab väiksemalt, põhiliselt oma pere jõududega, edukalt tegelda näiteks köögiviljade kasvatuse, aianduse, maasika- ja vaarikakasvatusega.

Need on enamasti sellised hooajalised tegevused. Aasta ringi sellest ära ei ela, aga arvestatav lisatulu on see ikkagi. Kui seda suuremalt ette võtta, siis peavad olema ka head hoiustamise ja töötlemise võimalused. 

Aga selge on, et praegu käib ka maal ettevõtluse kontsentreerumine. See, kellel on võimekust, laieneb.

Suured muutuvad tugevamaks, väiksemad...

...veel nõrgemaks. Hea, kui väiksemad suudavad leida oma tugeva niši, olgu see maasika, vaarika, mustika või mõne muu marja kasvatamine. Metsanduses on uus suund näiteks ravitoimelise kasekäsna [ehk must pässik] kasvatamine. See on pika vinnaga tegevus, kus ooteperiood on kolm aastat. Seda on praegu kõvasti reklaamitud kui väga tulusat ja hea konkurentsivõimega tegevust, mis mitmekesistab maal ettevõtlust. Aga vaatame kolme aasta pärast, mis sellest tuleb. 

Mahetootmine on ilmselt samuti üks Eesti nišše, mis peaks tulevikus veelgi tugevnema.

See on pigem eluviisi küsimus. Kui oled hingelt mahetootja, siis teedki kõike mahedalt. Eks mahetootmises ole ka väetised lubatud. Mahedalt ja ökoloogiliselt annab kindlasti toota, iseküsimus, kui kaua me seda mullaressurssi saame kasutada, ilma et me sinna midagi lisame. 

Kui palju tuleb mahetootmises ette rehepaplust? Pajatatakse legende sellest, kuidas meie talunikud 1990ndatel Rootsis kogemusi saamas käisid ja pärisid näiteks neid võõrustanud tavaliselt talunikult, mille poolest nad erinevad kõrvalolnud mahetalu pidajast, siis vastanud tavaline talupidaja, et tema paneb väetist päeval, naaber aga öösel.

Eks legende liigub igasuguseid. Meie mahekasvatajad teevad väga tublit tööd, siin Ida-Virumaal samuti. Näiteks Sander Sarap Toila kandis on oma süsteemi teinud selliseks, et ta suudab toota mahevilja ja maheheina, et sellega oma lambaid ja veiseid ära toita. See on pigem suhtumise küsimus, kes hingelt seda tahab. Temale ei ole oluline saada kätte nii palju toetust kui võimalik. 

PRIIT KÄEN, korvpalliklubi BC Karjamaa eestvedaja:

FOTO: Matti Kämärä

Arvo Aller on tõsine töökas mees, kes on üle 20 aasta meie korvpalliklubile toeks olnud. Tal on imekspandav ja mitmekülgne töövõime. Ta on hoidnud klubi paberimajandust korras, kirjutanud mitmesuguseid projekte. Samas, kui vaja, paneb ta ise milles tahes käed külge: teeb ehitustöid, keedab laagris hommikuti lastele putru, istub bussirooli, vilistab kohtunikuna mänge, aitab turniire korraldada. Ka rahvaspordivõistlustel, kui on vaja vabatahtlikke raja äärde appi, olen võinud alati temaga kindlalt arvestada. 

Kuid lõppkokkuvõttes tuleb ju ikka omadega plussi jääda, muidu ei kesta see kaua.

Toetuste osakaal mahetootmises on pidevalt vähenenud. On selliseid mahetootjaid, kelle toetus moodustab käibest vaid 20 protsenti. Aastaid tagasi oli vastupidi, 80 protsenti tuli toetustest. Nüüd hakkab mahetootmine muutuma efektiivsemaks ja mahedad saavad oma toodanguga ja hinnaga turul konkurentsivõimelised olla. Eesmärk ongi toetada neid, kes toodavad mahetoitu. 

Kas olete ise linnas poes käies Eesti toidu eelistaja?

Kindlalt. Selles ei ole küsimust.

Võtate korvi ikka viis eurot kilo maksva Luunja kurgi, mitte kolm korda odavama Hispaania kurgi?

Kui viimati poes käisin, maksis 4.39. Ta on kallis, aga eeldades, et see raha läheb Eesti tootjale, olen valmis sellist kulutust tegema. 

Seda ei saa aga eeldada inimestelt, kelle sissetulek on kasin.

Täpselt. Aga eks see on ka tarbija teadlikkuse kasv. Samas on näiteks suvel ja sügisel võimalused Eesti toidu tarbimiseks paremad kui muudel aastaaegadel.

Statistikaameti andmed kinnitavad, et Eestis tarbitavatest köögiviljadest on vaid alla poole siin kasvanud, puuviljadest veidi üle kümne protsendi ja isegi kartulist tuleb ligikaudu viiendik mujalt.

Jah, selle poolest on meil kodumaise turu varustatus katmata ja meil on vaja selles edasi liikuda.

Mida see tähendab, suuremaid toetusi riigi poolt?

Ei, mitte pealemaksmist. Praegu müüakse meil enamik asju sügisel maha ja talvel ei pruugi Eestis kasvatatud köögivilju enam poest leida. Hoiustamis- ja säilitamistingimusi saaks kindlasti tootjate ühistegevusena paremini korraldada. Ida-Virumaal teeb Aare Vent oma Lüganuse kandi aiandustalus seda päris edukalt kuni oma kohalike talupoodideni välja. Aga see on tegelikult väga töömahukas. Müts maha nende ees, kes sellega ise hakkama saavad.  

Mis teid, kes te kasvasite siin Jõhvi ja Kohtla-Järve vahel aiandi linnakus ja käisite linnakoolis, viis 1990. aastate alguses maaülikooli agronoomiat õppima?

Aiandi kõrval elades köitiski mind maalähedus ja põllumajandus. Mu esimene valik oli õppida metsandust. Tol ajal arenes hooga puukoolide rajamine, siinsamas aiandi juurdegi loodud puukoolis oli osa puid minu istutatud. Metsanduses oli aga konkurss väga suur. Läksin agronoomiasse, mõeldes, et lähen ühel hetkel metsandusse üle. Aga tegelikult hakkas agronoomia nii palju huvitama, et jäingi lõpuni selle juurde. 

Õppisite agronoomiat sel ajal, mil Rahvaliidu tegelaste väsimatute avalduste järgi tegeles Mart Laar põllumajanduse hävitamisega. Milles teie sel alal head tulevikku nägite?

Kui palju ma sel ajal poliitikat ikka jälgisin... Pigem oli mõte ent põllumajanduses täiendada. Aga eks see oli keeruline muutuste aeg, kus kolhooside aeg oli paratamatult lõppemas.

1997. aastal, kui kool sai läbi, oli minu ees ka küsimus, mida edasi teha. Tegelikult on minu kursusekaaslastest siiani väga paljud tänini põllumajanduses, aga osa läks ka kohe mujale. Kuna mul olid nii teadmised kui tahtmine, siis tuli Ida-Virumaa taluliidu taimekasvatuskonsulendi otsimise kuulutus mulle väga õigel ajal. Käimas oli talude ülesehitamine ja võimekuse tõstmine.  

Mul oli võimalus ka kaevandusse minna, olin õppimise ajal olnud pool aastat allmaaremondilukksepp. Aga see oli pigem endale taskuraha teenimine. 

Siin taluliidus olite enne ministriks saamist üle 20 aasta − see töö pidi ilmselt meeldima.

Jah, siin on pidevalt olnud uued võimalused. Üks huvitav periood oli enne liitumist Euroopa Liiduga SAPARDi toetuste süsteemi tundmaõppimine, olin tegev ka noornõunike organisatsioonis, konsulentide ühingus. Sellest kõigest sain laia silmaringi.

Suur ettevõtmine oli näiteks taluliidu maja ehitus Jõhvis. Aga põhitöö on ikka olnud liidu kooshoidmine ning selleks liikmetele huvitavate võimaluste pakkumine ning kasuliku info ja nõuannete jagamine. Oluline on olnud taluliidu liikmete ühtsustunde hoidmine.  

Mis on olnud põhiline, mille eest Ida-Virumaa talupidajate liit on pidanud seisma?

Meil on viimastel aastatel olnud üheks suureks teemaks rändlinnud. See on olnud igakevadine hanede tekitatud kahjude ärahoidmine. 2019. aastal saime lõpuks teha pilootprojekti, mis andis väga häid tulemusi ja millega tuleb edasi minna. Nüüd tuleb mõelda, kas lubada heidutusjahte või kompenseerime tootjatele hanedele ja lagledele mõeldud söödapõldude rajamise. 

Mis taluliidu juhi rollis olles on seniste valitsuste ja maaeluministrite tegevuses närvi kõige rohkem mustaks teinud?

Kas just närvi mustaks, aga oleme püüdnud visalt selgeks teha, et kuna meie põllumehed loovad tööstuspiirkonnas väärtust põldudel, võttes kasutusele rekultiveeritud maid, mille mulla- ja veerežiim on rikutud, siis vääriks see lisatoetust. See lisaressurss tõstaks kasumlikkust ning annaks kindlustunnet juurde.  

Põllumajanduse palgatase on valdkondade nimekirja tagumises osas. Mis tooks seda ettepoole?

Üha keerulisem on sellise palgatasemega inimesi tööle saada, see on enamasti ikkagi füüsiliselt raske töö.  Kalli traktori rooli saab usaldada ikka eelkõige selliseid inimesi, kelle hind tööturul on kõrge. Siin ei ole eriti muud võimalust kui püüda kasumlikkust tõsta, et oleks võimalik maksta paremat palka. 

Geograaf Garri Raagmaa toob näiteks ühe Ida-Viru tulevikustsenaariumina välja, et siia piirkonda jäävadki põhiliselt sellised ametid, olgu need siis hooldekodudes või mujal, mida kohalikud teha ei soovi, ja varem või hiljem tuleb avada uks võõrtöölistele. Ka põllumajanduses on tööjõupuudus päevakorral ja otsitakse üha rohkem töötajaid kolmandatest riikidest.

See kolmandatest riikidest töötajate toomine oleks praegu muidugi kõige lihtsam lahendus. Aga sellega on seotud väga palju ohtusid. Tuleb kindlasti täpsemalt läbi vaadata nende registreerimise ja liikumise jälgimine, samuti alampalkade ja maksude kehtestamine. 

Olgem ausad, ka Ukrainast tulijatel hakkab palgaootus aina ülespoole minema. Aga eestlased jällegi hooajatööle ei tule. Noorte ootus esimese tasu puhul on nii kõrge, et selle maksmine käib jällegi üle võimete. 

Ideaalne oleks, kui noored käiksid praktika ja kogemuste saamise huvides välismaal, aga tuleksid tagasi. See on suuresti inimeste endi valikute küsimus, kas kõrgem palk tasub pikemat aega kodunt eemal olemise ära.  

Hoolimata sellest, et on olemas igasugused maaelu toetused, LEADERi programmid, regionaalpoliitika programmid ja muu, kaotavad kõik piirkonnad ikkagi suure tempoga elanikke. Millisel moel teie peate võimalikuks kui mitte peatada seda protsessi, siis sellelt hoogu maha võtta?

Ega muu ei aitagi, kui tuleb kohapeal luua noortele sellised tingimused, mis tooks nad pärast õppimist tagasi. Küsimus on, kuidas me suudame muuta kohalikku elukeskkonda paremaks. Lihtne on öelda, et lähen Tallinna ning saan seal hea töö ja põneva elu. Aga kõigile see ei sobi. Mul endalgi on nüüd päris raske seal isegi kolm päeva olla. Sõidan seal linna ühest otsast teise tund aega. 

Teie eelkäijal ministriametis Mart Järvikul oli plaan suunata 100 miljonit eurot maale kolimise toetamiseks. Mis sellest plaanist saab?

Sellega läheme edasi, aga lahtine on veel, mis kujul. Tuleb kaaluda, mis tegelikult motiveerib neid inimesi, kes kaaluvad, kas minna maale elama või mitte. See tuleb enne väga põhjalikult läbi arutada. 

Sageli kujutatakse ette, et ministriks saades on võimalik hakata paljusid asju ümber korraldama. Tegelikkuses selgub, et minister ei asu mitte suurel mänguväljakul, vaid ühes kommunaalkorteri tihedalt mööblit täis kitsas toas, kus enamik asju on jäigalt paigas ja ümberpööramise ruumi eriti polegi. Kuidas teil ministriametis argieluga kohanemine on läinud? 

Olen aru saanud, et ruumi tuleb ise leida ja tekitada ning tuleb õppida oma ideid valitsuses kaitsma. Tõsi on see, et täiesti uusi asju pole võimalik kiiresti sisse tuua, sest näiteks arengukavad, riigieelarve strateegia, Euroopa Liidu eelarveperioodid on paigas, ja pigem tuleb otsida võimalusi, kuidas nende raames võimalikult tõhusalt tegutseda. Aga tulevikuks peab ikka plaane tegema. 

Süvariik pole teid veel kiusanud?

[Naerab.] Mis asi on süvariik?

Teie erakonna juhid räägivad pidevalt sellest. Eelkõige ametnikkonnast, kes töötab EKRE kavandatavate muutuste vastu.

Ametnikud tegutsevad nii mugavalt, kui neil lastakse. Muutuste vastu nad kindlasti ei ole. Ministeeriumi inimestelt olen küsinud, mida nemad ministrilt ootavad. Vastuseks on kõlanud põhiliselt kaks sõna: stabiilsus ja kindlus. Olen öelnud, et olen olnud 22 aastat konsulent ja oodanud ise ka seda kogu aeg. Tasub olla rahulik, mingi stabiilsus võib olla, aga kui vahetuvad minister ja koalitsioon, siis võib see ka kiiresti kaduda. 

Meie ministeeriumis ametnikel mugavat aega ei ole, kuna tulemas on uus Euroopa Liidu eelarveperiood. See on suhteliselt kiire aeg.

EKRE aseesimees Martin Helme on rääkinud, et erakonna jaoks on valitsuses oldud aeg pidevalt olnud lahinguolukord. Kas võtsite oma mõõga Tallinna kaasa?

Ministeeriumi poolt kingiti mulle traditsiooniline sõnnikuhark. Sellega saab ka end kaitsta. 

EKRE puhul on sageli võetud kontekstist väljarebitud sõnumeid ja siis hakatud neid eraldi kommunikeerima, mis jätab mulje, et me oleme justkui sellised, kes kogu aeg kellelegi vastanduvad.

See paistab pigem teadliku poliitilise käekirjana: kui erakonna juhtfiguurid ise selliseid sõnumeid välja ei ütleks, siis ei oleks võimalik neid ju ka kontekstis välja rebida.

Jah, kindlasti. EKRE liidrid lihtsalt ütlevad asju välja otsekohesemalt kui teised. Aga see ei tundu alati koalitsioonipartneritele kõige parem. Osale meie valijatele see sobib, aga kindlasti on ka asju, mida ei pea ilmtingimata alati niimoodi silmade vahele andma. Kuid ma arvan, et selles ei ole ka hullu midagi. 

Kas 24. veebruaril lähete ise presidendi vastuvõtule või tõrvikurongkäiku?

Sellega on nii, et teadmata, et võin aasta lõpus olla ministriametis, broneerisin mullu oktoobris just samaks ajaks suusareisi Austriasse. Siis on koolivaheaeg ja oleme oma sõpruskonnaga juba palju aastaid talvel mägedes suusatamas käinud. 22. veebruaril peaks olema väljasõit. 

Ma ei oska öelda praegu, kas loobun sellest sõidust. Minule oleks presidendi vastuvõtt kindlasti uus kogemus. Ma tahaks korra kohapeal käia ja siis saaksin oma hinnangu anda. Mulle meeldib ka see, et presidendid on hakanud korraldama neid Eesti eri paigus, mis toob ka rohkem tähelepanu piirkondadele. 

Tagasi üles