/nginx/o/2019/01/16/11719780t1hd98e.jpg)
/nginx/o/2020/07/10/13202010t1haf36.jpg)
Rahvuspark hõlmab kaitstava looduse kõrval ka kultuuripärandit; selle ühe osaga − vanade majadega − oli huvilistel võimalus reedel lähemalt tutvust teha.
"Alutaguse vana arhitektuur on tänu poluvernikutele natuke teistsugune," tõdeb Iisaku muuseumi pedagoog Anne Nurgamaa, kes tunneb piirkonna loodust ja kultuurilugu nagu oma taskut.
Vaesusest tingitud eripärad
"Kui puhtad eestlased ehitasid veel 20. sajandi alguses rehielamuid, siis poluvernikud ehitasid juba eraldi majad. Põhjuseks oli see, et polvernikud elasid väga vaeselt ja kuna nende kombe kohaselt jagati talu kõikide poegade vahel, jäid lõpuks päris väikesed tükid. Kui nad oleks pidanud igaüks oma rehielamu ehitama, siis poleks neil seal rehes midagi kuivatada olnud; sellepärast ehitasid nad majade grupi peale ühe rehe, kus sai vilja kuivatada."
/nginx/o/2020/07/10/13202014t1hce9f.jpg)
Poluvernikute majad olid alguses päris pisikesed: tuba ja köök; kui oli suurem pere, tehti see elamine veel pooleks. Majad olid enamasti õlgkatusega, sest kallist laastukatust ei jõutud teha. Ja kui esimesed korstnad tehti, siis mitte kivist, vaid laudadest.
Praegu on selliseid maju alles veel vaid kaks, needki varemetes.
"Siinkandis olevat olnud väga huvitavad rehielamud, kus rehealuse ja rehetoa vahel oli veel üks ruum: сени, külm esik. See on vene taludest üle võetud mõiste, mida eesti taludes pole kunagi olnud," kahetseb Eesti vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse vanemteadur Heiki Pärdi, et neid enam ühtegi alles ei ole.
Kirikust mõisani
Vanade majadega tutvumist alustame Iisakust, kus kõige vanem hoone on kirik.
"Iisaku esimene kirik asus praeguse apteegi kohal, viimane ongi osaliselt kiriku vundamendile ehitatud. Praegune kirik ehitati aastal 1845. 1892 jõuluõhtul läks ahjude kütmisest tuli lahti, nii et kui inimesed hommikul kirikusse tulid, siis kirikut ei olnudki enam. Ühe aasta jooksul ehitati kirik oma jõududega uuesti üles ja isegi pisut suuremana," avab Nurgamaa tausta.
Iisaku mõisa pargi vastas väärib vaatamist 1930ndatel ehitatud näidistalu, mis elas üle sovhoosi ajal ühiselamuna pruukimise ja on nüüd kunagiste omanike järeltulijate käes.
/nginx/o/2020/07/10/13202019t1h9d78.jpg)
"See oli suure õunaaiaga aiandustalu, kust käidi istikuid ostmas, veel praegugi räägivad vanemad inimesed, et mõni nende aia õunapuu on siit pärit. Seda peret Siberisse ei saadetud, sest nende juures elanud vanatädi poeg oli suur kommunist. Hiljem, kui poeg vanatädi enda juurde elama võttis, tuli perel siiski kodust lahkuda," pajatab Nurgamaa.
Heiki Pärdi pakub, et see võiks olla August Volbergi projekti järgi ehitatud: "Tema on teinud väga palju just seda tüüpi maju: poolkelpkatusega, vana talu traditsiooni järgi. Seda nimetatakse talutraditsionalismiks."
Mõisa pargis on välisilmelt üsna muutumatuna püsinud valitsejamaja, kus hilisematel aegadel on pesitsenud nii hobupostijaam kui sovhoosi kontor ning mis nüüd on elumaja.
/nginx/o/2020/07/10/13202021t1h71f3.jpg)
"Iisaku on hea näide, kuidas Eestis on alevikud kujunenud," räägib Heiki Pärdi. "Vanem osa tekkis enamasti siis, kui talurahvas vabanes pärisorjusest, võis mõisast ära minna, ise elu- ja töökohta valida. Siis hakkasid kirikute, kõrtside ja teeristide ümber tekkima väikesed asustatud punktid, mis ajapikku kasvasid üha suuremaks."
Raudteearhitektuuri mõju
Ühe Alutaguse rahvuspargist, täpsemalt endise Mäetaguse valla Võide külast pärit talu elumaja asub juba kuraditosin aastat Härjapea talu nime all vabaõhumuuseumis.
Paar nädalat tagasi avastas Heiki Pärdi Varesmetsa külas selle koopia.
"Hämmastaval kombel on siia, 30 kilomeetrit eemale ehitatud umbes 20 aastat hiljem üsna täpselt samasugune maja; ainult veranda on teisel pool ja all on kelder, mida meie majal ei ole. Kas oli sama ehitusmeister või käisid siinsed mehed Võide külas ja sealne maja jäi neile silma…" arutleb ta.
"Selle talu peretütar abiellus Mäetaguse kandi mehega," on Anne Nurgamaal lahendus käepärast pakkuda. "Üks selline maja oli meil Metskülas ka, aga see on nüüd ringi ehitatud."
Pärdi näitab, mis selle maja juures just Ida-Virumaale iseloomulikku on: "Kalasabamustris laudis maja otsaviiludel, see on ilmselt raudteearhitektuuri mõju. Ja varikatuse diagonaalis kandetalad, seda on ka tihti raudteehoonetel."
Rehi mitme talu peale
Järgmine sihtpunkt on Kuru.
"Kuru külas oli meie mõistes talusid suhteliselt vähe. Põhiline oli siin kalalkäimine, kalurite elamud olid natuke teistsugused kui sisemaal. Maad kaluritel suurt polnudki − pikad kitsad siilud rannast metsa," räägib Nurgamaa.
/nginx/o/2020/07/10/13202076t1hf6a6.jpg)
Kuru külas oli kunagi piirivalvekordon, millele sõjaeelse vabariigi ajal allus päris pikal lõigul kogu piirivalve (järgmine kordon oli alles Ninasis).
Kordoni poole astudes jääb esmalt silma vana rehi.
"See pole rehielamu, kus ka elati. Rehes ei elatud, seal oli rehetuba suure ahjuga, kuhu parte peale vili − rukis muidugi − vihkudena kuivama pandi ja pärast kombainiga peksti. Ilmselt oli see küla peale ühine," pakub Heiki Pärdi.
Järgmise põneva maja juures jääme ootele, kuni retkejuhid vana kordonihoone omanikult uudistamiseks luba küsivad.
Põnev maja tundub välisilme järgi otsustades väga sarnane vene talude eeskujul ehitatud rehielamuga, kus rehealuse ja rehetoa vahel oli сени.
"Mingi sarnasus on, aga see ta ikka ei ole," ütleb Nurgamaa. "Kurul oli põllumaad nii vähe, et siin rehielamuid polnudki."
Endine kordonihoone on tegelikult hoopis endine kauplusehoone, õigemini jagasid need kaks maja omavahel (piirivalve võttis kaupluseomanikult pool maja rendile).
/nginx/o/2020/07/10/13202100t1hd11a.jpg)
Heiki Pärdi juhib taas tähelepanu maja otsaviilu kalasabamustrile, millele lisab omapära selle all olev venepärane püstlaudis. Laudise all oleva varikatuse ülesanne oli alumist seina vihma eest kaitsta.
Teisel pool Narva jõge olevat selliseid maju hästi palju.
Taassündinud Vasknarva
"Kuru koos selle satelliidi Uuskülaga on viimane eesti küla, edasi tulevad juba vene külad," ütleb Anne Nurgamaa.
Katasel oli lisaks kalurite elamistele teada ka üksikuid talusid, Remniku külas oli neid juba väga vanal ajal rohkem − ilmselt võimaldasid sealsed maad ka põldu harida.
"Loomi käidi siinkandis Venemaalt ostmas, mitte sisemaalt; lehmad toodi paadiga üle Peipsi," märgib Nurgamaa. "Naised ka, muide."
/nginx/o/2020/07/10/13202150t1h7680.jpg)
Vasknarvas asub kogu Autaguse valla kõige vanem "maja" − 1442. aastal rajatud ordulinnuse varemed.
Järgmisena on ajaloo mõttes huvitav elamutest vanim, Abramovi maja − ainuke hoone, millest sõja järel midagigi alles jäi.
/nginx/o/2020/07/10/13202110t1ha795.jpg)
"Ahitektuurilises mõistes on siin uusasula," tõdeb Anne Nurgamaa. "Teise maailmasõja ajal hävis Vasknarva küla täielikult. 1941 põles see küllaltki tugevalt, need majad, mis alles jäid, purustati sõja käigus ja need, mis veel natukene püsti jäid, lammutasid sakslased oma punkrite ehitamiseks. Nii et tegelikult ei jäänud siia külla ühtegi maja, välja arvatud Abramovi maja varemed."
Kui sinna piirivalvekordonit hakati ehitama, jäeti austusest vana maja vastu hoone tänavapoolne sein osaliselt alles. Mustrina laotud telliskivid nii nurkades kui akende kohal ja vahel on tõepoolest pilkupüüdvad.
"Selline stiil on iseloomulik vene kroonule, sealse tellisearhitektuuri näidise järgi ehitatud," ütleb Heiki Pärdi. "Neid tehti tol ajal väga palju, anti välja isegi näidisalbumid, kust võeti snitti; sääraseid näeb Peipsi ääres mujalgi."
/nginx/o/2020/07/10/13202143t1hf4c3.jpg)
Pärast sõda ehitati uued elumajad Vasknarvas ikka nii, nagu vene külades kombeks: otsaga tänava poole, otsaseinas harilikult kolm akent, tagapool maja küljes laut. Ikka kalasabalaudis, selle all püstlaudis ja selle all varikatus. Ainult et nikerdusi − nii ustel kui akende ümber − on praegu palju vähem kui hävinud majadel.
Unikaalne Alutaguse
"Alutaguse rahvuspargi teeb rahvuspargiks just tema unikaalne kultuuripärand," võtab keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus tegusa päeva kokku. "Siin on Euroopa ja ka maailma mõõtmes erakordne ja unikaalne militaarpärandi jälg meie metsades ja rabades, siin on eriline loodusesuhe ja kultuuride amalgaam, Vadja kultuur. Ja loomulikult arhitektuur, mida tavapäraselt tihti ei märkagi, kuna see on ju meie harilik elukeskkond − erilist tuleb õppida märkama. Kui elanikel on infot säilinud kultuuripärandist − küünidest, kaevudest, hoonetest, talukohtadest, taliteedest, metsavennapunkritest või muust −, andke aga teada mulle!"