Meelis Kuusk: "Ida-Viru on avastuste maa"

Meelis Kuusk ütleb, et pole oma lapsemeelsust kaotanud ning lapselik uudishimu tuleb kasuks ka kohalike olude tundmaõppimisel. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui Meelis Kuusk naasis viimasel talvel 13aastase äraoleku järel Iirimaalt, sai talle uueks täpiks Eestimaa kaardil Ida-Virumaa. Nüüd on tema ülesanne tuua see piirkond tugevamalt ka turistide kaardile. Ida-Viru turismiklastri turunduse projektijuhina tulevad rahvusvaheline haridus ja kogemus igal juhul kasuks.

Mis asjaoludel otsustasid Iirimaa elu selja taha jätta ja maandusid Ida-Virumaale, millega sul puudus varasem seos? 

Mul käisid Eestisse tagasi tulemise tuurid iga paari aasta tagant. Kui ma oma elule tagasi vaatan, siis see on kulgenud nelja-viieaastaste tsüklite kaupa. Näiteks on mul esimesest abielust kasupoeg ja meil oli kindel plaan, et anname talle ingliskeelse kõrghariduse. Hakkasime selle nimel tegutsema ja see oli üks põhjus, mille pärast me Iirimaale läksime.

Minnes jäi mul palju asju siia edasi tiksuma − ma ei pannud kõiki pille kohe kotti. Aastast 2000 olen olnud eraettevõtja, üks ettevõtetest oli ABC Kliima pood Pärnus. Mõtlesin algul, et hakkan kliimaseadmetega ka Iirimaal tegelema, aga mis puudutab õhksoojuspumpasid, siis see on iirlastele siiani kosmos, seal on ikkagi levinud õliküte. Sain kiiresti aru, et välismaalt tulles on see vale äri, kuhu minna.

Mul oli ka erisuguseid IT-projekte, aga ajastus oli vale. 2007. aastal, kui Iirimaale läksin, algas majanduslangus. Teadsin, et järgmised neli-viis aastat ei toimu midagi, ja otsustasin minna kooli. Olin muidu turundusega palju tegelnud, aga mul ei olnud kõrghariduse paberit. Mõtlesin, et kasutan selle aja ära ja investeerin tulevikku (Meelis õppis turundust ja juhtimist Limericki Institute of Technologys ja Institute of Public Administrationis − toim.).

Üle viie aasta tegelesin Iirimaal veel ühisrahastusprojektide juhtimisega, otsides toetajaid mitmesuguste ideede elluviimiseks, nagu Eestis teeb Hooandja. Ehitasime ühisrahastusega ka ühe firma üles. 

Aga kui oled pikka aega kodust ära olnud, siis hakkad igatsema kodumaad ja oma lähikondlasi. Välismaal olles on kõik tore, aga midagi jääb alati puudu.

Hakkasin pelgama ka Brexitit, sellega seoses oli nii palju teadmatust. Kuna Iirimaa ja Inglismaa majandus on omavahel nii tihedalt seotud, siis oli teada, et sellest midagi head ei tule, kui üks teise maha jätab. Ja et mitte seda ootama jääda ning pärast nende tagajärgedega võidelda, mõtlesin seda ennetada. Hakkasin vaatama, mida Eestis, aga ka mujal maailmas üldse pakutakse.

Poolas ja Filipiinidel oli üks väga huvitav väljakutse, aga kui sattusin peale Ida-Viru ettevõtluskeskuse töökuulutusele, siis mõtlesin, et see ei saa olla tõsi. Lugedes neid nõudeid, mida kandidaadile esitati, tundsin, et see töökuulutus räägib minust.

See kõlas nagu kojukutse?

Ma ei võtnud seda kojukutsena, võtsin seda kui peibutust, mis kindlasti ei saa olla tõsi. Arvasin, et see töökoht on kellegi lehma lellepojale juba määratud, aga mõtlesin ikkagi oma CV ära saata. Ma ei uskunud, et sellest võib midagi tulla.

Aga ometi tuli.

Jah, personaliotsingufirmaga suheldes hakkas juba tuluke rohkem põlema. Kogu protsessi käigus andsin endast parima ja võtsin hästi tõsiselt kõiki ülesandeid, mida personalifirma palus teha, muu hulgas mitu intervjuud ja kodutööd. Kadalipp tundus olema päris tihe.

Ma ei arvanud, et keegi mind väga tõsiselt võtab, kui ma ise elan veel välismaal, aga kandideerin Eestisse. Teine asi − ega mul turismiga väga tihedat seost olnud. Turismiga oli mul varem kokkupuude ainult teisel pool letti − tarbija ja inimesena, kes armastab omal käel ja oma äranägemise järgi reisida. Arusaadav, et nad pidid endas kindlad olema.

Sina pidid endas samamoodi kindel olema, et tahad oma järgmise eluetapi Ida-Virumaaga siduda. 

Olin väga üllatunud, kui siia detsembri algul esimest korda tulin. Olin pikka aega tagasi Ida-Virumaal käinud, aga kui sõitsin Jõhvi linna sisse, vaatasin, millised on sillad ja teed, oli see positiivne märk. Kui infra on paigas, küll siis muu ka järele tuleb.

Oled Ida-Virumaal töötanud natukene üle poole aasta, aga kolleegid ütlevad, et sa tunned Ida-Virumaa nurki ja nurgataguseid ning siinseid inimesi juba paremini kui paljud kohalikud. Kuidas see on nii kiiresti tulnud?

Mul on lapsik uudishimu ikka alles, ma pole sellest välja kasvanud. Kui ma Iirimaale läksin, käisin samamoodi kõik kohad läbi. Igal võimalusel ma kusagile sõitsin. Mul on lihtsalt selline huvi.

Ja ma ei ütleks, et olen Ida-Virumaal kõike näinud. Kaugel sellest. Ma pole veel Jõhviski kõiki kohti läbi käinud. Siia tulles tegin plaani, et käin üks pood korraga − ei jalutanud läbi tervet kaubanduskeskust, vaid jätsin alati midagi avastada. 

Mida ma piirkonna tundmaõppimiseks teen? Istun autosse ja sõidan. Kui mingi märk näitab, siis pööran sisse ja vaatan, kuhu tee viib. 

Oled kasvanud Pärnus ja pikalt elanud Tallinnas. Kas Ida-Virumaa on praegu sinu kodu?

Järjest rohkem olen hakanud siin olema. Vahemaad on minule nii väikesed. Kui varem lendasin kolm ja pool tundi, et ema näha, siis praegu sõidan autoga Pärnusse kolm ja pool tundi. Nüüd saan lihtsalt valida, millal ja kuidas ma lähen. Oleme õdede-vendadega hästi lähedased ja kogu pere elab Pärnus. 

Ida-Virumaal on ambitsioonikas plaan turismis sinu kodulinnast ette rebida, olgugi et Eesti inimeste peades on Pärnu kinnistunud kui puhkusesihtkoht number üks. 

Kõige olulisem on huvi tekitamine. Ida-Virumaa on väga paljudele eestlastele olnud avastamata maa. Kõik need müüdid ja hirmud − paljud on kinni 1990. aastates.

Tähtis on positiivse imago loomine ja näitamine, et siin on lahe. Majanduslik olukord on hetkel seda soosinud ning väga paljud on viimasel ajal julgenud siia kanti tullla. Inimesed on väga üllatunud selle üle, mida nad siin näevad.

Mina tulin Ida-Virumaale ilma igasuguste eelarvamusteta. Välismaal elades olen õppinud ennast mugavalt tundma ka ebamugavates olukordades. Minule on olnud näiteks üllatav, et siin saab vene keeleta hakkama. Ma rääkisin varem hästi vene keelt − mu naabripoiss oli venelane −, aga see hakkas Iirimaal elades ära kuluma. Arvasin, et siin saan hakata vene keeles suhtlema, aga seda on olnud vaja väga harva. Eestlased ei pea kartma, et siin eesti keelega hakkama ei saa. Inimesed üritavad ja keeleoskuse tase on läinud palju paremaks.

Aga mis on sinu silmis Ida-Virumaa trump, mis aitab tõusta turistide sihtkohaks number kaks Tallinna järel ja Pärnu ees?

Pärnu on teada suvepealinnana. Looduse poolt on antud kõik eeldused, et seda olla, ja see on välja kujunenud pikkade aastate jooksul. Aga Ida-Virumaa on piirkonnana nii palju suurem ja mitmekesisem, et siia ei pea tulema ainult suvel ja ainult randa. Kui ilma ei ole, leiab siin kandis alternatiivseid tegevusi palju rohkem.

Pärnu on ühe kindla niši peal: spaad ja liivarand. Siin on ka olemas spaad ja liivarannad, pluss on olemas veel nii palju muud: muuseumid, mäed, pankrannik, metsad, sood, rabad... Minu arvates on siin Eesti kõige mitmekülgsem loodus ja see on kontsentreeritud − vahemaad on väikesed. Ida-Viru on nagu avastuste maa. 

Kuhu sa ise ikka ja jälle tagasi lähed?

Olen võib-olla kõige rohkem käinud Narva poolt avastamas − tihti hakkan kusagilt pihta ja lõpetan ikka Narvas. Näiteks ükskord alustasin Valastel, siis jalutasin juba Toila Oru pargis, seejärel käisin tiiru Narva-Jõesuust läbi ja lõpetasin Narvas, mis ikka ja jälle suudab üllatada.

Kaevandusmuuseumi näitusel "Nõukaaeg kaevuri kodus ja kaevanduse kontoris" proovis Meelis Kuusk ära, mis tunne on istuda direktori toolil. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Mulle nõukaaegne värk meeldib, see on minu kiiks. Mulle hästi meeldib stalinistlik arhitektuur, käin imetlemas ka Sompa kultuurimaja, Sillamäe ja Kohtla-Järve kultuurikeskust. Nõukalaksu väga palju mujalt ei saa.

Mida ma Narvas otsin ja pole veel leidnud, on nõukaaegne ehtne hamburgeriputka. Millegipärast pole ka ehedaid pelmeeni- või šašlõkikohti näinud. Kui ma tulen lääne poolt, siis just seda ma tahaksin saada.

Teine koht, kuhu olen palju sattunud, on Vasknarva ja Peipsi kant.

Selle suve märksõna Ida-Virumaal on küllakutsumise talgud. Maakonna turismiedendajad kaasasid oma kodukoha fänne, et nood endale külalisi kutsuksid. Lisaks jällenägemisrõõmule pidi see turgutama kohalikku majandust.

See oli parajalt hullumeelne ettevõtmine. Kui otsustasime turismiklastris, et jah, me teeme sellise kriisist väljatulemise kampaania, siis ega me väga hästi aru saanud, kui paljud tööd ja vaeva see tegelikult tähendab. Lihtne on öelda, et kutsume sõbrad külla, teine asi on, kuidas see tehniliselt läbi viia.

Idee oli kaasata võimalikult suurt hulka inimesi meie sõnumit võimendama ja omakorda külalisi kutsuma. See oli nagu võrkturustus. Arvan, et see õnnestus ainult tänu sellele, et kohalik meedia ja inimesed tulid kaasa. Ma arvan, et tugev kodukandi patriotismi tunne on selle piirkonna eripära. Mõnes muus kohas oleks inimestel olnud kama.

Selle kampaania trump oli ka see, et me tegime ta kakskeelsena. Piirkondlikku eripära ei tohi ära unustada.  

Kas kutsusid ka ise Ida-Virumaale külalisi?  

Loomulikult võtsin ka ise kampaaniast osa. Tõin oma venna koos perega külla. Pärast võtsin veel vennalapsed eraldi enda juurde ning vend ja vennanaine sõitsid omal käel ringi. Nad peatusid Toila spaa kämpingutes ja olid üllatunud sooja vastuvõtu üle. Neile anti kätte turismiklastri seiklusmaa kaart ning pakuti välja võimalusi, mida kõike ümbruskonnas teha annab. Nad käisid ära Toila Oru pargis, Sillamäel ja Narvas.

Tavaliselt käib venna pere suviti Saaremaal või Hiiumaal. Vend ütles pärast siin käimist huvitavalt, et ta tundis, kuidas raha tema taskus kestis kauem, ta sai sama raha eest rohkem väärtust ja elamust. Mujal turistilõksudes tunned, kuidas raha käest ära tõmmatakse.

Pärast tegime veel koos tiiru, näitasin talle kultuurimaju, Vasknarva kanti ja Kauksi randa. Kuulsin, kuidas vend ütles naisele: "Sel aastal me praamipileteid küll ei osta!" Nad otsustasid nädalaks Ida-Virumaale tagasi puhkama tulla. Nad ei oleks uskunud, et siin on nii palju liivaranda, kus saab soovi korral ka omaette olla.

Sinu abikaasa elab Filipiinidel ja pole kordagi Eestis käinud. Kui ta tuleb, siis mida sa talle näidata tahad?

Ta tahab igale poole minna. Kui ma kusagil käin, siis saadan talle ka pilte. Ta küsib iga paiga kohta: "Kuule, kas sa mind ka sinna viid?" Rohelust ja metsa Filipiinidel ei ole ning kui saatsin talle pildi, kuidas ma Peipsi ääres metsas marju söön, siis ta oli väga üllatunud: "Kas sa võidki neid võtta ja päriselt süüa?" Filipiinidel ei ole midagi ripakil, kookospähklid tuuakse ka puu otsast alla, kui võimalik.

Lumi on see, mida ta igatseb väga näha. Kui oled 30kraadises kuumas ja näed pildil lund, siis loomulikult tahad seda. Ja saunaskäigu soovib ta ka ära proovida. Kui näitasin naisele saunarituaali Lammasmäel, kus sai end turbaga kokku määrida ja jõkke hüpata, siis ta ei jõudnud ära imestada.

Iirimaa, kus te tutvusite, võõrustab kordades rohkem turiste kui Eesti.  

Iirlastel on kindlasti lihtsam selles mõttes, et neil on väga tihedad seosed Ameerika ja muu maailmaga. Öeldakse, et iirlasi elab mujal kümme korda rohkem kui oma kodumaal. Ja ameeriklased otsivad oma juuri. Kõik tahavad olla itaalia-iiri segu ning see annab hea põhjuse Iirimaale reisida.

Iirlased müüvad turistidele oma külalislahkust, rohelust ja puutumatut loodust.

Rohelust ja puutumatut loodust on meil ka. Kuidas on lood külalislahkusega?

Meil on karm nõukaaeg mossis ilme näkku jätnud. Idaeurooplastel üldse. Mina õppisin Iirimaal olema viisakas. Kui mõelda meie külalislahkusele ja teenindusele, siis me võiksime natukene rohkem naeratada küll. Ja see, kui keegi naeratab ja küsib sinu käest, kuidas läheb, ei tähenda, et ta tahab laenu või käendust korteri ostuks. Võib-olla oleme oma väikeste muredega nii palju kimpus ja me isegi ei lase suuremal õnnel oma hoovi tulla. 

Logo. Foto: Kuvatõmmis

logo Foto: Kuvatõmmis