Ida-Virumaal leiab kümneid rekordilisi paiku

Praegu kehtiva kontrolljoone järgi paikneb Eesti Vabariigi täpne idapoolne koht Narvas Joaorus. Joaoru puhkealal ja sellest lõunas avanevad kaunid vaated Narva jõele ja Venemaale ning seal paikneb ka mitu Eesti Vabariigi piiriposti, mis kinnitavad viibimist piiri läheduses. Rekordite aruande esitlusel juulis sai idapoolseim koht Narva jõe kaldal ajutise tähise. Püsiva turismitähise paigaldamiseks valitakse välja üks piiripostidest, mis on mugavama ligipääsuga.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Tartu ülikooli geograafid vaatasid kevadsuvel Ida-Virus ringi pilguga, milliseid rekordipaiku siit leida võib. "Turistlikult võib öelda, et Ida-Virumaa on Eesti rekorditerikkaim piirkond. Humoorikalt väljendudes rekordimaa," ütles uurimistöö üks koostajatest Taavi Pae.

Töö tellis Ida-Viru ettevõtluskeskus ja eesmärk oli ära märkida Ida-Virumaal asuvad Eesti turistlikud rekordipaigad. "Selleks, et luua uusi põhjusi maakonna külastamiseks nii sise- kui ka välisturistidele," põhjendas Ida-Viru turismikoordinaator Kadri Jalonen.

Tartu ülikooli Eesti geograafia dotsent Taavi Pae ja geograafia osakonna teadur Mait Sepp tõdesid, et turisminduses on tähtsad faktid, mis teevad piirkonna ainulaadseks. Pealegi turistidele rekordid meeldivad.

"Ida-Virumaa on rikas erisuguste Eesti ja isegi Euroopa rekordite poolest, mis puudutavad nii loodust kui ka inimühiskonda," märkisid nad. 

Lõppraportis, mida saab lugeda veebilehel idaviru.ee, esitatakse Ida-Virumaad puudutavaid turismihuviga rekordeid ja ainulaadseid objekte ning tuuakse nende kohta lühipõhjendus. "Mitmete kirjelduste juures ei saa otseselt öelda, et tegemist on rekordiga. Pigem on tegemist millegi ainulaadsega, mida mujal Eestis ei kohta," selgitasid geograafid.

Rekordilisi paiku sai töö lõppraportisse kokku 34. Neist tuntumad on näiteks Eesti pikim liivarand Peipsi põhjarannikul (30 km), kõrgeim juga Valaste (30 m) ning pikim katkematu pank Saka mõisast Toilani (19 km). "Selgitasime ka täpsemalt välja pankranniku kõrgeima punkti, mis asub Ontika mõisa lähedal (57 m)," ütles Taavi Pae.

 

Peipsi põhjaranniku populaarseim rand Kauksi.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Pikim liivarand Eestis

Peipsi liivarandadest kõige pikem ja silmapaistvam asub Ida-Virumaal. Ranna pikkuseks on erisugustes teatmeteostes ja turismiteavikutes märgitud 30 km. Sellega on Peipsi põhjaranniku liivarand Eesti kõige pikem liivarand. Võrdluseks: kui liita Pärnu linna nelja ranna (Keskrand, Vana-Pärnu rand, Mai rand ja Raeküla rand) pikkused, siis kõik suvituslinna suplejad peavad ära mahtuma 3,9 km peale, millest vaid 1,8 km on liivaranda.

Ühtlasi on Peipsi põhjarannik Euroopa mastaabis tähelepanuväärne. Euroopa Liidu aladel peetakse kõige pikemaks liivarannaks Portugalis Setúbali lahe äärde jäävat Tróia neeme randasid. Nende kogupikkus on pisut üle 62 km. Kreekas Joonia mere ääres ülipika liivarannana reklaamitava Monolithi kogupikkus on aga "vaid" 25 km. 

Eesti kõrgeim juga

Valaste juga.

FOTO: Matti Kämärä 

Eesti jugadest umbes kolmandik paikneb Ida-Virumaal. Valaste juga on kindlasti Eesti kõrgeim, kuid täpse kõrguse osas andmed erinevad. Joa kõrgus on väga palju muutunud. Pärast ägedaid paduvihmasid on suurte vooluhulkadega toimunud joa laskumiskohas erosioon, mis on joa kõrgust mitme meetri võrra suurendanud. Seejärel aga varingutega joa kõrgus väheneb.

Erisuguste mõõtmistega on saadud joa kõrguseks nii 25, 26, 31 kui ka 33 m. Ilmselt on õigustatud pidada turismikirjanduses kinni numbrist 30 m. Ilmselgelt tuleb aga lisada, et tegemist ei ole loodusliku joaga, vaid kuivenduskraavi otsaga. 

 

Tulivee vaatetornist Liimala rannas avaneb suurepärane vaade Venemaale kuuluvatele saartele.

FOTO: Matti Kämärä

Kaugeim geograafiline koht, mida näeb Eesti maismaalt 

Kõrge pankrannik pakub avaraid vaateid Soome lahele. Klindil on paljudest kohtadest ilusa ilmaga näha kolm saart, mis kuuluvad Venemaale. Suursaar asub Eesti rannikult 65 kilomeetri, Väike Tütarsaar 42 kilomeetri ja Suur Tütarsaar 46 kilomeetri kaugusel (kõik kaugused on arvutatud Purtse rannast).

Kuna Suursaare lõunapoolses otsas paikneb saare kõrgeim, 176 meetrit üle merepinna ulatuv koht, siis on see selge ilmaga vaadeldav ka Eestist. See on kaugeim looduslik koht maapinnal, mida saab Eestist palja silmaga vaadata.

 

Ainsad päris tuhamäed asuvad Püssis, teised tehismäed on kas poolkoksi- või aherainemäed.

FOTO: Silver Kämärä

Eesti kõrgeim tehismägi 

Lisaks looduslikele on Ida-Virumaa tunnuspinnavormideks tehispinnavormid. Need on seotud põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega. Sageli nimetatakse neid kõiki tuhamägedeks, samas on nad oma tekkelt erisugused.

Arvukad kunstlikud kõrgendikud annavad põhjuse piirkonda humoorikalt nimetada Ida-Viru mägismaaks. Kohtla-Järve poolkoksimägesid on kutsutud ka Ida-Viru/Kohtla-Järve keskahelikuks. Eesti kõrgeim tehismägi asub Kohtla-Järvel (kõrgem koht on kaardil tähistatud väärtusega 167,7 m ümp.) ja seda saab vaadelda vaid eemalt, erinevalt Kiviõli poolkoksimäest (praegusest suusamäest), kuhu saab ka otsa ronida.

Tuhast koosnevaid mägesid on tegelikult vaid kaks. Need asuvad Püssis ja tekkisid 1930. aastatel rajatud Püssi elektrijaama juurde. 

Sillamäe Mere puiestee.

FOTO: Matti Kämärä

Paremini säilinud stalinistlik linnakeskus 

Pärast II maailmasõda planeeriti Ida-Virumaale hulga linnu, millel olid nende generaalplaani järgi stalinistliku ampiiri uhkustavas stiilis kesklinn. Nii kavatseti rekonstrueerida Narva ja Jõhvi ning rajada Kohtla-Järve ja Sillamäe. Paraku erines sõjajärgsest vaesusest kantud tegelikkus plaanidest. Linnasüdamed suudeti välja ehitada vaid Kohtla-Järvele ja Sillamäele. 

Linnasüdame stiilipuhtuse osas võib vaielda, kumb oli stalinistliku arhitektuuri parem näide, kas Kohtla-Järve või Sillamäe. Kohtla-Järve keskmeks oli purskkaevudega allee, mis ulatus kultuurimajast Pobeda kinoni. Allee tuumikuks oli peaväljak koos sinna 1952. aastal püstitatud Stalini monumendiga. Kohtla-Järve Stalini kuju püsis vaid mõned aastad ja 1970. aastatel ehitati monumendi kohale linnavalitsuse administratiivhoone. Viimane on oma ajastu kohaselt väga moodsate joontega, kuid ei käi kuigi hästi Stalini klassitsismiga kokku.

Suurema hoobi sai Kohtla-Järve stiilipuhtus turumajanduse algusega, kui hüljatud kino Pobeda ehitati ümber turuhooneks ning peatänavale ilmusid korterpoed.

Seega võib praegu öelda, et Sillamäe on oma säilinud stiilipuhtusega Eestis parim näide stalinistliku ampiiri kohta. Koos renoveeritud puiestee ja pangast alla laskuva trepistikuga võib teda ka nimetada Läänemere Odessaks. Ühtlasi on Sillamäe kesklinn oma säilinud stiilsusega kuulutatud 1940.−1950. aastate miljööväärtuslikuks hoonestusalaks. 

 

Vaade Tudulinna tuuleveskile ja kirikule.

FOTO: Kalle Merilai

Eesti ainus vulkaan 

Tehispinnavormidest üks omalaadsemaid on Eesti ainukese vulkaani lugu Tudulinnas.

Kuigi geoloogiliselt on see ilmvõimatu, leiab sellekohase märke Ludwig August Mellini (1754−1835) koostatud atlase Tartumaa kaardilehelt. 18. sajandi lõpuaastatel koostatud atlas oli esimene suhteliselt suures mõõtkavas ilmunud kaardikogu, mis hõlmas kogu Eesti ala. Kaartidele jõudsid ka mõned kurioosumid, neist tuntuim ehk just Tudulinna vulkaan.

Nimelt teatas Viru-Jaagupi kirikuõpetaja J. E. Rauch Mellinile, et tema kihelkonna äärealal Tudulinnas on üks mägi − Linnamägi −, mille sees on sügav lohk, mis ei saa olla muud kui kustunud vulkaan. Mellin trükkis selle kohe ka ära atlase Tartumaa kaardilehel (graveeritud 1796).

Samal aastal graveeriti ka Virumaa kaardileht, kuid seal oli see eksitus juba parandatud. Minnes aga Tudulinna mäe otsa, siis tõepoolest on seal üsna arvestatava sügavusega lohk. Ilmselt on see looduslikult olnud veelgi sügavam, kuid põldudelt korjatud kivid on pinnavormi mõjukust natuke vähendanud. Geoloogiliselt on tegemist sölliga − sulglohuga, mis on tekkinud jääpanga sulamisel. 

Enim õhitud Vabadussõja monument 

Lüganuse Vabadussõja ausammas.

FOTO: Erakogu

Lüganuse kiriku lähedal asuv Vabadussõja mälestusmärk on teiste omasuguste hulgast enim kordi õhku lastud. 1924. aastal Voldemar Melliku poolt Saaremaa dolomiidist välja raiutud kuju lasti esimest korda õhku 1940. aasta sügisel. Mellik taastas monumendi 1944. aasta suvel, kuid sama aasta sügisel hävitati see uuesti. Skulptuuri taastamisel 1988.−1989. aastal oli tegev juba Voldemar Melliku poeg Tõnu, kes vanade fotode abil taastas skulptuuri esialgse kuju. Praeguse monumendi raius kivist välja Ants Viitma.

Lüganuse mälestusmärk oli ka üks esimesi Vabadussõja sambaid, mis 1980. aastatel alanud muinsuskaitse liikumise algatusel taastati. Kuju taasavati 30. septembril 1989. Ent 1992. aasta 19. juunil käis ausamba juures salapärane plahvatus, mis samba alust mõnevõrra kahjustas. 

 

 

Tank-monument Narva − Narva-Jõesuu tee ääres.

FOTO: Ilja Smirnov

Ainus säilinud tankimonument Eestis

Narva − Narva-Jõesuu tee äärde jääb silmatorkav mälestusmärk, mille otsas kõrgub kuulus Nõukogude tank T-34-85. See on ainus sellelaadne säilinud monument Eestis. Valgas, Võrus ja Pärnumaal Reiu jõe ääres olnud tankimonumendid on juba ammu maha võetud.

Eesti mõistes omapärane monument tekitab aga aeg-ajalt ägedaid diskussioone, sest avalikus kohas toruga lääne suunas seisev lahingumasin sümboliseerib paljudele seda okupatsioonivaeva, mida II maailmasõda eestlastele kaasa tõi. Globaalses mastaabis pole monument kuigi unikaalne - endise Nõukogude Liidu ja sellele sõbralikes riikides seisis monumentidena ligikaudu 400 tanki T-34.

Mälestusmärk avati 1970. aasta 9. mail. Tanki endaga levib mitmeid legende. Ametliku versiooni järgi tõmmati sõjamasin välja Narva jõest, kuhu see 1944. aasta veebruaris oli läbi jää vajunud. Teine legend väidab aga vastupidist − tegemist olla Venemaal monumentide tehases kokku keevitatud mulaažiga. Kummagi versiooni kohta pole aga õnnestunud dokumentaalseid tõestusi leida. 

Allikas: Taavi Pae ja Mait Sepa "Ida-Virumaa rekordid"

Tagasi üles
Back