/nginx/o/2019/01/16/11719780t1hd98e.jpg)
/nginx/o/2020/12/04/13512383t1haeee.jpg)
"Hullusti on see loodus muutunud minu aja sees," ütles meie kandi tuntuim loodusemees Juhan Lepasaar, kel tuleval kevadel täitub sada eluaastat. Looduskalender vahendab tema pajatusi videovormis kõigile loodusehuvilistele.
"See on mulle nagu jumalast antud," ütleb Juhan Lepasaar oma loodusehuvi kohta. "Me siin metsade sees... Isa oli mul kõva loodusemees ja jahimees, tema rääkis neid jahijutte ja loodusejutte ja eks see jäi poisikesele kõik meelde."
Loodusvaatlusi on Lepasaar teinud poisipõlvest peale. "Süüdlaseks" peab ta selles oma õpetajat, kes ütles, et "poisid, võtke vihikud ja iga päev märkige üles, kust poolt tuul puhub, millal sademed on, palju külmakraade on." Õpetaja kontrollis ka, kuidas vihikuid täideti, suunas ja juhendas, õhutas tagant.
"Noor inimene on hästi vastuvõtlik sellistele asjadele. Ma teen tänase päevani iga päev ilmavaatlusi ja panen kõik vihikusse kirja."
Lepasaar oli loomulik valik
See jutt − nagu ka kõik järgnev, mida Juhan Lepasaar pajatab − on räägitud ja salvestatud ligemale kuus aastat tagasi, 2015. aasta 21. jaanuaril. Siis käis Eesti looduskaitse seltsi tollane esimees, Looduse Omnibussi eestvedajana tuntud Jaan Riis Oonurmes loodus- ja kirjamehel Juhan Lepasaarel külas, kaaskonnaks internetikeskkonna Looduskalender inimesed.
"Meil oli mõte jäädvustada huvitavate loodusinimeste juttu," meenutab Jaan Riis. "Kuidagi loomulik oli, et see inimene on just Juhan Lepasaar, looduskirjanik, Kumari preemia laureaat, selline natuke salapärane inimene, kellest laiem avalikkus suhteliselt vähe teab."
Riis tunnistab, et ega ta isegi oma vestluskaaslasest enne suurt teadnud.
"Teadsin vaid, et Fred Jüssi peab teda üheks oma õpetajaks, ning olin lugenud paari tema raamatut. Isegi Rein Marani filmi [1994. aastal valminud "Kandlekuusk" − K.K.] ei olnud näinud. Ei mina ega teised meie võttegrupi liikmed polnud temaga varem kohtunud."
Riis meenutab, et Oonurmes ootas neid ees soliidne heas vormis vanahärra. Elutoas seati üles improviseeritud stuudio, pandi paika valgus ja mikrofonid; Juhan tõi lauale mõned oma raamatud ning salvestus võis alata.
"Tekkis koomiline olukord. Kui minul on kehv silmanägemine, siis soliidses eas Juhanil kehv kuulmine ning ta kasutas kuuldeaparaati. Selleks, et kuulda, pidi paraku minu hääl tulema õigest suunast, mitte nii, nagu me istusime − minu küsimusi ta lihtsalt ei kuulnud. Samas oligi hea, et ma ei pidanud oma jutuga liialt vahele segama," muheleb Riis.
Vanale videole uus kuub
Jaan Riis ütleb, et temal oli kõige suurem küsimus, mis sellest salvestatud materjalist edasi saab.
Tükk aega ei saanudki midagi. Õigupoolest pandi video algsel töötlemata kujul küll Youtube'i üles, ent ega sellel eriti vaatajaid polnud.
Sel aastal pühkis ettevõtmise algataja Looduskalender video tolmust puhtaks, jagas teemade viisi neljaks osaks, lõikas jutu tihedamaks ja ilmestas seda kõneleja arhiivist saadud fotodega.
"Tuleval kevadel saab Juhan saja-aastaseks, see oligi põhjus," ütles Looduskalendri produtsent Tiit Lepik.
"Mul on tõesti hea meel, et see on nüüd vormistatud ja toimetud. See on niisugune materjal, mis ei vanane, vaid mille väärtus ajas pigem kasvab," rõõmustas Jaan Riis.
Loodus on muutunud
"1930. aastatel olid kevaded kümme päeva varemad kui praegu," võrdleb Juhan Lepasaar. "Sel ajal, kui koolis käisin, olid nädal ja kaks enne kevade alguse päeva, 20. märtsi lõokesed siin. Aga nüüd ei ole enam olnud, kipub nii olema, et lõoke tuleb peale pööripäeva."
Ja veel: "Meil oli siin palju metsiseid, tetresid, püüsid, nüüd on metsad täiesti tühjad. See on kõik nugise töö. Ühtegi looma ei tohi liialt hoida, nugise arvukus läks nii üles, et... Rabaservades veel on linde, sinna märja peale nugis ei taha minna. Kui poisikesed olime ja karjas käisime, siis olid kariloomade radadel metsise- ja tedreperekonnad, sügiseti oli ilus vaadata, kui pojad jooksid neid radasid mööda, kõik kohad olid neid täis. Nüüd kasvavad seal karjamaametsades nõges ja angervaks, see on märg alati ja seal enam ükski linnupoeg ei sigi ega kasva. Hullusti on see loodus muutunud minu aja sees."
Iga puu ja põõsas tuttav
Kooliõpetajast innustust saanud loodusevaatlemine jätkus ka muul ajal ja edaspidi.
"Talulapse elu oli karjaskäimine, see aitas ka looduse tundmisele kaasa. Nägin mõnda lindu, siis küsisin isa käest, mis lind see on. Kui kellegi käest küsida ei olnud, tuli hakata kirjandust uurima. Sain Kumari loodusvaatluste raamatu, see oli taskus mul kogu aeg, selle järgi hakkasin linde määrama ja uurima."
Sõja ajal varjas Lepasaar end kaks aastat metsas. Looduse tundmisest oli seal kõvasti abi, seda nii ilma ennustamisel kui ka metsa tulnud võõraste eest õigel ajal pakku jõudmisel − lindude käitumine andis varakult märku.
Karaganda vangilaagris oldud aastate järel koju tagasi jõudes jätkas Lepasaar loodusvaatlusi.
"Mulle oli saanud kindlaks päevakavaks, et õhtul kell viis, kui töö lõppes, tulin kiiresti koju, sõin, võtsin binokli õlale − ja metsa. Tihtipeale juhtus, et öö tuli peale. Mets oli mulle kui teine kodu, iga puu ja põõsas tuttav; oleksin võinud ööseks ka metsa jääda − kuuseoksad külje alla pannud ja maganud −, aga mis kodused siis mõelnud oleksid."
Võitis lendoravatele aega juurde
Lepasaar rääkis, et lendorava teema tema omal ajal üles võttiski: "Võtsin Uudo Timmi oma käsilaseks, suunasin tema sinna lendoravate peale, minu järel ta hakkaski käima."
Keskkonnaagentuuris ametis olev lendoravauurija Uudo Timm tunnistab öeldu tõeks.
"1980ndatel imetajate levikuatlast koostades sai metskondade kaudu küsitlusi tehtud, pärast käisime Tiit Maraniga seal kandis naaritsat otsimas ja kõik soovitasid Juhaniga rääkima minna. Tema mulle neid märke näitas ja õpetas, kuidas lendoravaid looduses leida, kuidas, millal ja mida otsida. Lendoravate tegevusjälgi ma nägingi seal esimest korda koos Juhaniga."
Timm kinnitab, et kuigi lendoravate kaitsmisega tegeldi juba sõjaeelse vabariigi ajal, oli Juhan Lepasaar nõukogude ajal esimene, kes seda uuesti alustas.
"Panid koos Jüri Tõnissoniga metsainstituudist pesakaste üles, propageerisid metsade looduskaitse alla võtmist. Tema järjepidev tegevus oli kogu lendorava kaitse puhul suur samm. Juhani tähelepanekutest oli suur abi; kui oleksime pidanud seda kõike oma nahal katse-eksitusmeetodil tegema, oleks see võtnud päris pika aja ja lendorava olukord võinuks praegu palju hapum olla. Ohustatud liikide kaitsmisel on ajal väga suur roll."
Nugisenuhtlus
"Minu õepoeg on ka kange loodusemees, käib metsas ja jahib nugiseid ka," pajatas Lepasaar. "Oli niimoodi, et nugis murdis lendorava ema maha ja pojad jäid järele. Siis nad tõivad Timmiga pojad omale kodu ja kasvatasid üles. Minugi käe peal on see poeg hüpanud, ühelt käelt teise käe peale, õpetasid hüppama neid. Viisid siis metsa, pojad kodunesid seal ära, aga kogemusi oli neil metsas vähe ja nugis sõi ikka ära lõpuks."
Lepasaar oli ise ka kõva nugisejahimees: "Nugis on väga ohtlik kõigile metsaelanikele, kellest tema jõud üle käib. Mina muud ei jahtinud kui nugist, teadsin, et kui ma nugise maha lasen, siis ma olen päästnud paljude lindude ja loomade elu. See on väga suur röövel, tema võtab maast ja võtab puust. Olen näinud, kuidas metsis laulis puus ja nugis oli läinud − see on nüüd minu vaatlus tagantjärele − puusse ja hüppas metsisele peale, kargas kaelast kinni. Aga metsis läks lendu ja lendas koos nugisega umbes sada või rohkem sammu, sulerida oli maas. Siis kukkus maha koos nugisega ja nugis murdis seal metsise maha."