Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kadri Simson: õiglase ülemineku raha peab kasutama uute töökohtade loomiseks

Euroopa Komisjoni energiavolinik Kadri Simson. FOTO: Erik Peinar / riigikogu

"Mida teha Ida-Virumaa heaks, et põlevkivisektorile tuginev piirkond roheleppe valguses ei hääbuks?" küsis 10. detsembril riigikogus toimunud riiklikult tähtsa küsimuse arutelul Euroopa Komisjoni energiavolinik KADRI SIMSON. 

Kliimaneutraalsuse poole püüeldes on tähtis, et ei unustataks ega hüljataks ühtegi piirkonda, ühtegi inimest.

Eesti kontekstis on kindlasti kõige ebakindlamasse situatsiooni jäänud Ida-Virumaa, mis sõltub suurel määral põlevkivisektorist. See põlevkivisektor annab 75% Eesti Energia toodangust. Põlevkiviga seotud sektorite arvele jääb ligikaudu 4% Eesti SKPst ja ligi 45% maakonna SKPst ning 69% Eesti kasvuhoonegaaside heidetest.

Minule pole küsimus pelgalt selles, mida me kasutame siis, kui põlevkivi on millegagi vaja asendada. Küsimus on ka selles, mida teha Ida-Virumaa heaks, et põlevkivisektorile tuginev piirkond roheleppe valguses ei hääbuks.

Euroopa vastus seesugusele küsimusele on välja käidud uus õiglase ülemineku fond. See fond pakub tuge just nimelt nendele regioonidele, mis sõltuvad fossiilsete kütuste kaevandamisest või tööstusharudest, mis heidavad õhku palju CO2.

See fond on mõeldud nendele regioonidele, mida ootavad ees olulised, teistest piirkondadest raskemad sotsiaal-majanduslikud väljakutsed seoses kliimaneutraalsuse saavutamisega. Ja selle uue rahastu idee on välja kasvanud väga spetsiifilisest algatusest, mis oli esialgu planeeritud ainult söekaevanduspiirkondadele. Aga edasi väljakutseid arutades saime me aru, et küsimus pole ainult söekaevanduses, vaid neid fossiilseid kütuseid, näiteks ka pruunsüsi ja põlevkiviturvas, on mitmetes teistes liikmesriikides samuti.

Nii et Euroopas on mitmeid liikmesriike, kelle valitsus on kliimaneutraalsuse suhtes keerulises positsioonis, sest neil on olulised piirkonnad, mis on aastakümneid sõltunud kaevandamisest. Paralleelselt on Euroopas ka regioone, kus on suured tööstusettevõtted, kes kasutavad sedasama sütt, maagaasi või naftat, ning nende tootmisüksuste või tehaste ümberseadistamine näiteks vesinikule on väga kulukas.

Ja mis praeguses olukorras veel keerukam: täna see veel turupõhiselt ei toimi. Nii et on selge, et liikmesriigid vajavad siis lisatuge. Nad vajavad ka Euroopa Liidu abi, mida me samuti õiglase ülemineku fondiga pakume.

Kokkuvõttes saavad õiglase ülemineku fondi 17,5 miljardi suurusest üldsummast osa kõik liikmesriigid, sest kõigil neil on mõni toetust vajav regioon. Eesti osa sellest fondist on 340 miljonit eurot, millele lisandub raha tehniliseks abiks.

Siinkohal on kindlasti väga paslik mainida, et Eesti osaks saav toetus inimese kohta on Euroopa suurim. Seega saab seda raha Ida-Virumaal kasutada eelistatavalt näiteks tööealiste inimeste ümber- ja täiendusõppeks, et nad leiaksid rakendust mõnes teises valdkonnas, mille ökoloogiline jalajälg on väiksem.

Seda raha saab kasutada ja peab kasutama ka uute töökohtade loomiseks. Seejuures on eelistatud ka tööstuslikud töökohad. Aga Euroopa Komisjon ei kirjuta ette, kuhu raha konkreetselt kuluma peab. Iga liikmesriigi valitsus peab välja tulema oma plaaniga, mis on valmistatud koostöös kohaliku regiooniga.

Miks me seda ette ei kirjuta? Sest väljakutsed on regiooniti väga erisugused. Küll aga on Euroopa Komisjon 2020. aasta riigipõhistes soovitustes soovitanud Eesti puhul suunata õiglase ülemineku fondi toetus Ida-Virumaale. Ida-Virumaa puhul võib näiteks plaani osaks olla ka linnadevaheliste transpordiühenduste parandamine. Kui ühes kandis, näiteks Ahtmes, konkreetselt töökohti ei ole, siis peavad inimesed sealt oma regioonis kiiresti liikuda saama.

Loomulikult peab lõplik valik nende meetmete asjus sündima omavalitsuste ja valitsuse koostöö tulemusena. Ja eriti oluline on ajafaktor. Nende plaanide väljatöötamiseks ei ole jäänud väga pikalt aega, sest esimese peaaegu 200 miljoni euro ulatuses peab Eesti rahastusotsuseid langetama juba 2023. aasta lõpuks ja lõplikult ülejäänud osas tuleb investeeringud teha 2026. aasta lõpuks.

See tähendab päris tugevat ajasurvet, mis iganes head plaanid piirkonnas välja käiakse ja koostöös ettevõtjatega ellu viiakse.

Tagasi üles
Back