Raivo Vare: Ida-Virumaa saab 2030. aastaks õitsvaks Eestimaa osaks

Narva peaks kümne aasta pärast olema mitte eraldatud omaette piirilinn, vaid piirkonna tõeline keskus, mis on senisest märksa tugevamini seotud nii ülejäänud Ida-Virumaa kui ka kogu Eestiga. FOTO: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Võttes aluseks oma kaheksa aasta taguse Põhjaranniku eriväljaandes avaldatud ennustuse, püüab ettevõtja ja majandusekspert RAIVO VARE taas piiluda Ida-Virumaa tulevikku lähema kümne aasta peale ning ühtlasi hinnata, mis eelmises prognoosis viltu läks.

Peamine eeldus eelmise prognoosi puhul seisnes selles, et Ida-Virumaa suudab realiseerida mingil kujul oma suurt tööstuslikku ja logistilist potentsiaali ning teiselt poolt uue põlevkivitehnoloogia põhisele elektritootmisele ei teki nii järsku Euroopa roheseina ette. Samuti see, et suhted Venemaaga arenevad edasi suhteliselt normaalselt ega juhtu Krimmi anneksiooni, Venemaa välispoliitilise agressiivsuse kasvu Lääne suunal ning järgnevat sanktsioonide rakendumist ja suhete mõlemapoolset piiramist sellelt pinnalt.

Miks loodetud arenguhüpet ei tulnud? 

Ka piirkonnale pühendatud ja laialt reklaamitud valitsuse spetsiaalne piirkonna toetusprogramm ei vastanud paraku ootustele ei sisult ega ulatuselt. Viirusepandeemia, mis tekkis alles viimasel aastal, oli vaid kirsiks juba küpsenud tordile ning kindlasti mõjutab arenguid veel paar-kolm aastat ka alanud kümnendil. Paraku vana tõde on, et kui eeldustega paned mööda, siis ka tulemusega ei saa paremini minna.

Niisiis, tõeliselt suuri rahvusvahelisi tööstusinvesteeringuid Ida-Virumaale ei jõudnud. Väiksemaid siiski oli, aga need ei muutnud dramaatiliselt pilti.

Sillamäe tehas ei kasvanud ameeriklaste omandis, kuid maailmas toimuvat arvestades võib ta seda veel teha. Samas Sillamäe sadama ümber tekkinud logistikaklaster oli ainus, mis edasi arenes ja saavutas ka prognoositud taseme, vaatamata kõigele, mis on suureks tunnustuseks sealsete omanike ja meeskonna võimekusele. Jõhvi ja Narva logistikaklastrit loodetud kujul ei tekkinudki.

Raivo Vare. FOTO: TAIRO LUTTER / Scanpix

3 MÕTET 

  • Lähiaastatel suurt muutust suhetes Venemaaga meist sõltumatutel põhjustel eeldada pole mõtet.
  • Tööstuse osas avab uusi perspektiive praeguseks selgelt teravnenud vajadus Euroopas tootmise tagasitoomiseks Aasiast.
  • Korruptsioon saab surmahoobi kõikjal kohalikes omavalitsustes ja nad arendavad dekaadi lõpuks hästi koordineeritud koostööd ühiste probleemide lahendamiseks.

Piirkonda jõudis siiski ka paar õppeasutust, kuid valitsuse programmi toel piirkonda asuvat eestikeelsete eri ainete õpetajate 200pealist dessanti meie silmad ei näinud.

Energeetika osas sai küll valmis meie energeetilist jätkusuutlikkust tegelikult kindlustav Auvere jaam, kuid põlevkivienergia konkurentsivõime kiire kadu seoses ELi soositud emissioonikvootide hinna hüppelise kasvuga tõi kaasa enamiku põlevkivikatelde seiskumise või vähese koormuse ning märkimisväärse hulga energeetikute tööst ilma jäämise juba praeguseks. Samas tuulikuparkide võimsus kasvas märgatavalt. Tööle hakkasid uued õlitehased, mis täna hoiavadki veel üleval põlevkivi kaevandamist, kuigi vähenenud mahtudes.

Piirkonna majandus ei sooritanud arenguhüpet oodatud tasemel ning seetõttu tekkis ka uusi töökohti ebapiisavalt isegi selleks, et kompenseerida energeetika-mäetööstuses töökohtade kokkukuivamist. Mis omakorda ei soosinud ei noorte ega muudest piirkondadest pärit inimeste ning ka Venemaal töötavate regiooni elanike tagasitulekut siia. Elanikkonna vähenemine mitte ei pidurdunud, vaid hoopis jätkus.

Nii Narva-Jõesuu kui ka kogu piirkond jäi mingil määral Venemaaga halvenenud suhete lõksu, mis ei võimaldanud loodetut turismibuumi. Kuigi piiriületuse mugavus pisut küll kasvas tehnilises mõttes. Nagu ka reisühendus. Samas tuhamägede ja kaevandustega seotud uued spordi- ja puhkeprojektid on siiski ilmet võtnud ning populaarsust kogunud.

Korruptsioon pole küll kohapeal välja juuritud, aga üht-teist on siiski muutunud ka selles vallas. Ning lõpuks tuleb kahjutundega nentida, et tegelikult ei tekkinud Ida-Virumaal ühtset piirkondlikku arenduskoostööd ei valitsuse ega ka regiooni kohalike omavalitsuste endi vahel. Ikka on Narva nagu omaette ja muu piirkond omaette.

Mis saab edasi?

Tulevikuvaates tuleb nentida, et suures osas tuleks uuel kümnendil jätkata juba kord prognoositud suundades, välja arvatud võib-olla vaid energeetikaga seoses.

Samas lähiaastatel suurt muutust suhetes Venemaaga meist sõltumatutel põhjustel eeldada pole mõtet. Vähemalt dekaadi esimeses pooles.

Nagu ka Euroopa "rohelise agenda" surve vähenemist eelkõige energeetikale. Too pigem isegi kasvab. Mis omakorda tähendab kogu energeetikasektori põlevkiviga seotud osa jätkuvat kokkutõmbumist. Põlevkivi tootmise taset jääb suuresti hoidma vaid õlitootmine, mille turg hakkab kokku tõmbuma rahvusvaheliste prognooside järgi alles pärast 2040. aastat.

Rohelise, eelkõige tuule- ja päikeseenergia tootmise kasvu jätkumine on nii riigis tervikuna kui ka Ida-Virumaal paratamatu. See aga eeldab juba ka teistsuguse kvalifikatsiooniga töötajaskonda, kelle ettevalmistusse ja ümberkvalifitseerumisse investeeritakse ilmselt enam.

Turismitööstus kosub kolme-nelja aastaga, aga õitsengule liigub ta vaid siis, kui suhted suure idanaabriga oluliselt paranevad − ilmselt dekaadi teises pooles. Narva-Jõesuu kindlustab oma positsiooni sektoris algetapil eelkõige siseturismi, edaspidi ka enam Põhjala arvelt, ning hiljem taastab oma positsioone ka Peterburi ja Loode-Venemaa suunal.

Piirkonnas edeneb spetsialiseeritud õpe nii keskkoolide, keskeri- kui rakendusliku kõrghariduse tasemel koos heade eestikeelsete oskuste pakkumisega nii eestikeelsete haridusasutuste juurdetuleku kui ka pedagoogilise töö tõhustamise kaudu.

Energeetikasektori transformeerumise valutuks teostumiseks nn õiglase ülemineku raames ning investeeringute ligitõmbamiseks lõpuks siiski käivitatakse ka riiklik-omavalitsuslik eriprogramm, mida ei rahastataks ainult ikkagi piiratud ELi rahast ning mille fookuses on nii uus energeetika, rahvusvahelisele eksportturule orienteeritud tööstus- ja logistika, aga ka neid toestav transpordi-, haridus- ja sotsiaalne taristu.

Tööstuse osas avab uusi perspektiive praeguseks selgelt teravnenud vajadus Euroopas tootmise tagasitoomiseks Aasiast ja tööstuslike tarneahelate lühendamiseks ning võimalike kriiside osas töökindlamaks muutmiseks. Mis tähendab nn onshoring´ut või Eesti vaates pigem nearshoring´ut elik tööstusliku tootmise loomist lõpptoodangut valmistavatele maadele lähedastes riikides. ELi jaoks võiks üks selline piirkond olla ka Balti mere regiooni idakallas, sealhulgas Virumaa.

Korruptsioon saab surmahoobi kõikjal kohalikes omavalitsustes ja nad arendavad dekaadi lõpuks hästi koordineeritud koostööd ühiste probleemide lahendamiseks. See võimaldab lõpuks tekkida ka ühtsel piirkondlikul platvormil, kus ka Narva on mitte eraldatud omaette piirilinn, vaid piirkonna tõeline keskus, Sillamäe rahvusvahelise tähendusega logistika-tööstusklaster. Narva-Jõesuu, arvukad mõisad ja teised piirkonna turismiobjektid omandavad laiema rahvusvahelise tuntuse ning tõmbavad ligi kliente nii seest kui ka väljast.

Kokkuvõttes, kui 2020. aastaks seda ei juhtunud, siis loodetavasti kümme aastat hiljem see siiski realiseerub, nagu eelmises prognoosis juba sai pakutud: Ida-Virumaa saab edukaks ja õitsvaks Eestimaa osaks.

FOTO: Põhjarannik

Mida prognoosis Raivo Vare Ida-Virumaale 2020. aastaks kaheksa aastat tagasi? 

1. Piirkonna tööstuspotentsiaali paremaks kasutamiseks on siia jõudnud paar-kolm Eesti mastaabis uut ja rahvusvahelisele turule suunatud uut tööstusinvesteeringut, mille nimel on nii riik kui ka maavalitsused kõvasti koostööd teinud, sest just see piirkond on valitud riiklikult prioriteetseks investeeringute programmi rakendussihtkohaks.

2. Arenenud on lisaks Sillamäe logistikaklastrile veel vähemalt kolm klastrit, neist üks Jõhvis ja kaks Narva piirkonnas. Nende suunitlus on selgelt idapoolsele naaberturule.

3. Sillamäe sadam on saavutanud vähemalt 10 MioT (miljonit tonni aastas) kaubamahu ning Silmeti endine tehas on laienenud mahtudelt ja toodete nomenklatuurilt vähemalt kaks korda.

4. Ida-Virumaale on tulnud juurde üks kõrgem õppeasutus. Valitsuse käivitatud spetsiaalse programmi abil on piirkonda elama asunud noorte ja andekate eestikeelsete eri ainete õpetajate vähemalt 200-liikmeline salk. Kohalikke tööstusi varustavad ametikoolid valivad õppureid tiheda konkursiga.

5. Senine piirkonna vedur − energeetika − on saanud uue hingamise ning lisaks neljale Eesti suurimate hulka kuuluvale tuulegeneraatorite pargile ja kolmele õlitehasele on valminud uus elektrijaama põlevkiviplokk. See tähendab ka, et põlevkivi kaevandamismahud ei vähene.

6. Kuna majanduslikult on Ida-Virumaa areng jõudnud uuele tasemele, siis on siia tekkinud massiliselt töökohti. See omakorda pidurdab järsult seni kõrget eriti noorte väljarännet mujale, samuti vähendab töötust, toob tagasi Venemaal töötavad elanikud ning toob siia isegi uut tööjõudu muudest piirkondadest. Seega peatub ka elanikkonna tänaseni jätkuv vähenemine, mille asendab selle isegi kerge suurenemine.

7. Narva-Jõesuust on taas saanud armastatud ja tihedasti külastatav kuurort. Seoses EU-Venemaa viisavabadusega ning tänu üliautomatiseeritud mugavale piiriületusele on siia kanti taas tee leidnud ka arvukad puhkajad ja turistid Venemaalt, eriti Loode-Venemaalt.

8. Mugavad reisirongiliinid ühendavad piirkonda nii Tallinna kui ka Peterburiga. Bussiliiklus on tihe ning otseühendused ulatuvad ka teistesse Eesti ja Venemaa lähipiirkonna keskustesse.

9. Tuhamägedest on saanud ohutud vaatamisväärsused või hobispordi objektid.

10. Korruptsioon on vähemalt kohalike võimude tasandil välja juuritud ning loodetavasti n-ö out ka igapäevasel suhtlustasandil.

Kokkuvõttes: Ida-Virumaa saab lõpuks "päris"-Eestimaaks

Selleks on vaja tahtmist ja tööd, mida toetaksid korralikud plaanid ja rahastus. Näiteks võiks järgmiseks Euroopa Liidu finantsperspektiiviks aastateks 2014-2020 olla Eesti riigil koostöös kohalike võimude, ettevõtlusorganisatsioonide ja pankadega välja töötatud ning seadusandja tasemel kinnitatud spetsiaalne regionaalpoliitiline Ida-Virumaa programm, mida koordineeriks ja mille täitmist jälgiks pidevalt sellele pühendunud projektikomitee (nn steering committee), näiteks asjaomaste ministrite ja tippametnike tasemel.

Ehk siis tuleks rakendada riigi tasandil suurprojektijuhtimise meetodit, et saavutada kiiremini tulemusi ja murda välja koordineerimata loomuliku arengu piirangutest.

Piirkonnast valitud rahvasaadikud võiksid moodustada samasuguse ühtehoidva löögirusika, nagu seda on parteilisest kuuluvusest hoolimata saarlastel. See kooslus oleks koostöös omavalitsuste ja meediaga parim järelevaataja ka eelnimetatud projektikomiteele.

Peamine aga on see, et ei saa ega tohi käsi pikal oodata, et antakse midagi. Ise tuleb jõuliselt toimetada ning selleks kõik olemasolevad jõud ja teadmised koondada.

Tagasi üles
Back