Eesti on olnud kasvuhoonegaaside kärpimises nii-öelda Euroopa meister. Võrrelduna 1990. aastaga on meie heitmete vähenemine olnud suurem kui üheski teises Euroopa riigis. See on tulnud tänu põlevkivist elektri tootmise vähenemisele. Sellist kärbet ei pea me häbenema. 

Teeks vahepeal ühe mõtlemispausi 

Aga Ida-Virumaa sõnum on, et ehk peaksime nüüd hinge tõmbama, rahulikult plaani pidama ja mitte kogu aeg panema latti aina kõrgemale ja kõrgemale ning hoidma ennast pidevalt pinge all, kas me suudame ka järgmistest kõrgustest üle saada. 

Mündil on ka teine külg. Samal ajal kui kasvuhoonegaaside heitmete kogused on alla tulnud, on Ida-Virumaa rahvaarv märkimisväärselt vähenenud. Samuti meie suhteline heaolu. Ida-Viru maakonna osakaal kogu Eesti rikkuse loomisel on jäänud väiksemaks ja ka suhteline SKP elaniku kohta on kogu aeg langenud. Oleme olnud kliimamuutuste pidurdamisel kannatajaks pooleks.

Me ei saa jätkata selliselt, et meie rahvaarv ennaktempos muudkui väheneb.

Põlevkivisektoris on Ida-Virumaal kõige paremini makstud töökohad, kõige suurem lisandväärtus. Selle käekäik mõjutab tugevasti ka teisi kohalikke majandusvaldkondi: teenindust, kaubandust ja muud. Kui põlevkivitööstus peab veelgi kokku tõmbuma, tekib doominoefekt, mida on väga raske tagasi hoida. Piltlikult öeldes peaksime kogu aeg üritama kolm-neli numbrit suurema pintsakuga asju ajada või sel käigu pealt varrukaid lühemaks lõikama. 

Inimeste heaolu ei tohi kannatada 

Me loodame, et üleminek toimub tõesti selliselt, et meie elanikud jäävad alles ning Ida-Virumaa osatähtsus Eesti rahvusliku rikkuse kasvatamisel pigem suureneb, meie palgad suurenevad ja meie omavalitsuste tulud kasvavad. Vastasel juhul oleks tegemist ju mitte ülemineku, vaid selge altminekuga.

Üleminek peab toimuma konkreetselt kokkulepitud kava alusel, et me ei peaks igal aastal tegelema kriisijuhtimisega. Kui Ida-Virumaa elanike arvu langus ei pidurdu, siis ei ole meil inimesi, kellega koos õiglase ülemineku kava ellu viia.

Energeetikasektor on hästi pika vinnaga. Investeeringud on suured, planeerida tuleb kümnete aastate peale ette. Üleöö, nagu juhtus 2019. aasta maikuus CO2 kvoodi hinna väga kiire tõusu tõttu, on võimalik seal palju tegevusi kinni panna. Aga ümberkorraldusteks või millegi asemele loomiseks kulub aastaid. 

Seepärast ei saa õiglasele üleminekule läheneda ka nõnda, et kõigepealt lõpetame  olemasolevad toimivad tegevused ära ja siis vaatame, mis edasi saab. Suure tõenäosusega ei saa midagi, kaela tulevad vaid suured probleemid. 

Rohepöördega me päästame ju ikkagi inimkonda, mitte kitsalt maakonda. Meile on väga olulised ka meie inimesed, et nende heaolu säiliks, et nad leiaksid uute heade töökohtade näol põhjuse maakonda edasi jääda.

Eestis on sageli pandud ühte patta põlevkivist õli tootmine ja elektri tootmine, mis on tegelikult täiesti erinevad asjad. Jah, fossiilsete kütuste kasutamine elektrienergia tootmiseks, millega on kaasnenud kõige rohkem kasvuhoonegaaside heitmeid, on taandumas. Kuid põlevkivist vedelkütuste tootmine peaks teenima meid veel aastakümneid. 

Meil ei ole kuidagi mõtet häbimärgistada meie kodumaist vedelkütuste tootmist, kuni me kõik käime tanklates oma autosid fossiilkütusega tankimas. Kasutame seda nii kaua, kuni me kasutame kõiki neid kaupu, mida põlevkiviõli kasutavad konteiner- ja muud laevad veavad.

Loomulikult, kui maailm on liikumas kliimaneutraalsuse poole, siis väheneb tasapisi ka fossiilkütuste kasutamine laevanduses. Kuid hakata meie õlitööstust ülejäänud maailmast kiiremini ennaktempos sulgema on ebaõiglane. Me ei saa praegu väita, et kusagil mujal, olgu see näiteks Saudi Araabia, Nigeeria või Venemaa, on vedelkütused toodetud keskkonnasõbralikumalt kui meie oma põlevkiviõli.

Rohepööre ise vajab elektrit ja maavarasid  

Üheks roheleppe osaks on ka see, et elekter peaks tulevikus asendama fossiilkütuste kasutamist. See tähendab, et elektrit on tulevikus vaja senisest veelgi rohkem. Ka Ida-Virumaal on toimumas üleminek nendesse tööstussektoritesse, millest peaaegu kõik vajavad tegutsemiseks elektrienergiat.

Nii tuule- kui päikeseenergia kasutamise osakaal Eestis kasvab. Aga samal ajal säilib ka vajadus elektrivõimsuse järele olukordades, kui päikest ega tuult ei ole. Selleks on lähimatel kümnenditel jätkuvalt vaja Auvere jaama. Ükskõik, kas kasutame seal heitmete jätkuvaks vähendamiseks nulli suunas süsiniku püüdmise tehnoloogiat, millega on seotud oma probleemid, või võtame rohkem kasutusele biomassi. Aga seda elektrijaama kasutamata pole võimalik ka rohepööret teha. 

Rohepööre vajab mõõtmatus koguses mineraalseid ressursse, eelkõige metalle. Eeldada, et neid kaevandatakse ja rikastatakse meist kusagil kaugel ja meie kasutame vaid valmistoodangut, on naiivne.

On väidetud, et rohepöörde elluviimiseks peab inimkond lähema 30 aasta jooksul võtma näiteks vaske kasutusele rohkem kui kogu oma senise ajaloo jooksul.  

Suurem osa Eesti teadaolevatest maavaradest paikneb Virumaal. Kahjuks ei ole nende süsteemse uurimisega tegeldud juba aastakümneid. Viimastel aastatel on see vajalik töö taaselustatud Eesti Geoloogiateenistuse eestvõttel. Tulemusteni jõudmiseks kulub aga taas palju aega. 

Kui meil on 20 aasta pärast nii teadmised kui ka ühiskondlik kokkulepe ühe või teise maavara kasutuselevõtuks, siis on meil vaja selleks ka kohalikku kompetentsi. See ei tähenda ainult kaevureid, vaid ka ülikoole ja kogu insenerkonda. Seetõttu on oluline, et Ida-Virumaal ei kaoks praegu olemas olev unikaalne kaevandamiskompetents. Kui piirame kunstlikult põlevkivi kasutamist, siis kaotame üsna ruttu ka need inimesed, kes maavarasid kaevandada oskavad. 

Õiglase ülemineku raha ei tohi laiali pudistada 

Õiglase ülemineku fondi raha kasutamises on Ida-Virumaa omavalitsuste liit eriarvamusel ega ole nõus vabariigi valitsuse poolt hiljuti Euroopa Komisjonile tehtud ettepanekuga. Meie arvates tuleb 90 protsenti selle fondi 340 miljonist eurost suunata just ettevõtluse arenduseks, sealhulgas teadus- ja arendustegevuseks. Elukeskkonna arendamiseks jääks 10 protsenti. Sel juhul ei pudistataks seda raha väga laiali.

Lisaks tuleb tagada Ida-Viru regionaallaenu, mis aitaks ettevõtlust arendada. Toetus on üks asi, regionaalne laenuvõimekus teine asi ja sellega on praegu turutõrge. 

Me peame olema toetuste kasutamisel nutikad ja paindlikud.

Eestis on võimalik ka riigi sees teha tööjõumaksudega regionaalseid erisusi, mis aitaksid kaasa ettevõtluse arendamisele. 

Tuleb ära hoida olukord, kus koos kasvuhoonegaaside õhku paiskamise vähendamisega närbuvad ka meie meie heaolu ja majandus.