/nginx/o/2020/12/19/13537636t1he820.jpg)
Kohtla-Järve gümnaasiumi direktor HENDRIK AGUR teeks Ida-Virumaal haridusreformi ja riigistaks vene õppekeelega põhikoolid, et vabastada nad kohaliku valitsemise pantvangist ja anda siinsetele noortele võimalus saada nüüdisaegset õpet juba esimesest klassist alates.
Kui detsembri esimeses pooles pandi Ida-Virumaa lukku ja lahti jäeti vaid kirikud, ilmus Indrek Kõveriku Facebooki seinale tema Narva-Jõesuu söögikohast Franzia pilt, kus peremees uhkelt poseeris oma restorani ukse ees, millele oli vallatult maalitud rist koos sildiga "kirik".
Sellise kibedavõitu, kuid humoorika ja hoogsa hoiakuga tegelased murravadki edasi Ida-Virumaal. Kollitagu koroona või muidu raskemad ajad. Hakkama saada tuleb igal ajal ning need, kes hoiavad nina vastu tuult ega lase pead norgu, on alati rõõmsad, ägedad ja teevad asju.
"IDA-VIRUMAA EI OLE NÕRKADELE," on nii mõnigi väljastpoolt siia tulnu öelnud. Kuidas nii? Kohapeal on ju kogu aeg inimesed elanud, kellele on siinne elu normaalsus. Küsimus on taustas ja kontekstis.
Kui tavaline eesti inimene on enne elanud näiteks Lõuna-, Lääne- või Põhja-Eestis ja ühtäkki peab elama asuma kauemaks kui neljaks kuuks Ida-Virumaale, siis kontrast on tunnetatav. Keeleruum, kombed, tavad ja hoiakud on ülejäänud Eestist küllaltki erinevad, nii et jagub nii imetlemist kui ka imestamist. Aga ega keegi väevõimuga sunni siia tulema ja siin toimetama. Ikka on selleks mingid põhjused ja tagamaad.
Kui tulin 2019. aasta aprillikuus Kohtla-Järvele uut riigigümnaasiumi üles ehitama, tugines minu kuvand Ida-Virumaast rohkem teiste kogetud lugudele ja jutustustele, teadetele ajakirjandusest ning andmetele ja näitajatele kas või hariduse kvaliteedi kohta. Lisaks sellele harvad varasemad kokkupuuted läbisõitudelt ja kohtumistelt siinsete inimestega.
KOHAPEALNE ELU PÕLLUL on aga hoopis midagi muud. Kui sa tuled uhkest ja ilusast Tallinnast, kus on vapustavalt äge vanalinn, muidu laiad tänavad ja ilusad majad ning uhked ja eneseteadlikud inimesed, siis Kohtla-Järvel võib ees oodata sootuks teistsugune pilt. Ning tekkida võib alaline võrdlusmoment, mis tuleks aga endas pigem kohe maha suruda ning jätta kuklasse vaid õrnaks taustaindikaatoriks.
Keskkonna ja inimestega tuleb aga samastuda ning asuda hingama nii otseses kui ka kaudses mõttes sama õhku. Inimesi tuleb kuulata ja mõista. Aru saada, miks nad niiviisi mõtlevad, sellised on ja niimoodi toimetavad. Milline on nende praegune keskkond ja eelnev lugu?
Mina-tean-kuidas-asjad-käivad-stiil ei pruugi töötada ning võib partnerites tekitada nii umbusku kui ka trotsi. Aga kohapeal on just need inimesed, kes siin on, ning laias plaanis kedagi muuta pole võimalik. Saab aga nendega arvestada ja püüda ära tabada, mis töötab, ja kas või väikese kavalusega püüda teha koostööd ning seda võimalikult hästi.
Tegelikult on siin väga toredad ja lahked inimesed, kuid jagunevad selgelt oma keele- ja kultuuriruumide kaupa. Midagi pole teha, venekeelsed perekonnad elavad paraku pisut teises keele- ja kultuuriruumis. Tarbivad rohkem või valdavalt muud meediaruumi ja sealne infoväli mõjutabki inimeste hoiakuid ja käitumist, mis erineb ülejäänud Eestist.
MIS ON IDA-VIRUMAA PROBLEEM? Ma arvan, et selleks on nii sotsiaalne olukord kui ka venekeelses keele- ja kultuuriruumis tekkinud mõningane allasurutus ja sellest tulenev vähene ettevõtlikkus.
Soovin noortes näha ja kasvatada rohkem ettevõtlikkust, särtsakust ja enesekindlust. Et nad tunneksid maailma asjade vastu huvi, et neil tekiks küsimusi ja huvi lahendada asju, olla initsiatiivikad ja naksakad. Et nad ei ootaks käskusid ja juhiseid, kuhu suunda tuleb pöörata, vaid otsustaksid ise, mida ja kuidas teha.
Minu mulje põhjal on venekeelne koolisüsteem juba alates nõukogude ajast oma koolikorraldusega harjutanud õpilasi käskude, instruktsioonide ja resultaatidele orienteerumise kaudu kuuletuma, minetades iseseisva mõtlemisvõime ja ettevõtlikkuse. Aga selline mudel tänapäeva maailma ei sobi.
Vastupidi: faktiteadmised ei ole nii olulised kui võime omada head orienteerumisvõimet ja hakkamasaamist infoühiskonnas. Loomingulisust ja taipu, et võtta kiiresti vastu otsuseid mitmete muutujatega ülesannete täitmisel. Olles samal ajal hea suhtleja ja meeldiv kogukonna liige, kellega teised soovivad oma väärtusi jagada.
PANUS TULEB TEHA NOORTELE JA PÕHIKOOLID RIIGISTADA. Inimesi, kes on praeguseks koolid lõpetanud ja elavad oma elu, enam ei muuda ning selleks pole vaja ressurssi kulutada. Eriline tähelepanu tuleks pöörata põhikoolidele, samuti lasteaedadele.
Mina teeks Ida-Virumaal põhihariduse reformi ja riigistaks põhikoolid, eeskätt vene õppekeelega põhikoolid. Riiki me usaldame ning ma olen kindel, et riik koolipidajana suudaks mehitada koolid parimate tänapäevaste juhtidega ja juhid inimestega, kes kannaksid tänapäeva Eesti riigi väärtusi nii õppemetoodikas kui ka keeleõppes, mis on ju, olgem ausad, praeguste Ida-Virumaa noorte konkurentsivõimelisuse kirstunaelaks.
Praegune olukord ei ole aus noorte suhtes ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks see niiviisi peaks jätkuma. Kas ainult sellepärast, et kohalikele omavalitsustele − nii nagu see asi praegu käib − on koolid kõige suuremaks sissetulekuks koos (direktori)ametikohtade jaotamisega ja seeläbi on võim niivõrd magus? Ai-ai, ei ometi!
Põhikoolides antakse inimesele edaspidiseks väärtused ja võti hoiakuteks, kujundatakse õpiharjumused, õpetatakse õppima, avatakse loovuse kanalid ja õpitakse ka riigikeel selgeks. Kaotamata oma rahvuslikku identiteeti ja kultuuri. Aga see on tähtis. Mentaalselt ja riiklikult.
PÕLEVKIVI ON IDA-VIRUMAA SÜNONÜÜM ja ma ei pretendeeri siin originaalseid lahendusi pakkuma praegusele hädaorule, mis on seotud massilise töökohtade kadumisega. Peamine on eelnevas öeldud: panustame noortele!
Ent Euroopa raha õiglase ülemineku fondist on Ida-Virumaa õigusega endale teeninud. Loodame, et "õiglane" tähendab ka õiglaselt toimimist päris elus. IT- ja tehnoloogiasektor, taastuvenergia ja innovatsioon koos hea hariduse ja ettevõtlikkusega on Ida-Virumaa päästerõngad. Hala, minnalaskmine, lootus riigi almusele ja kõik-teised-on-süüdi-liiki kirumine on kõige eelneva vastand.
Ontika pankrannik, Alutaguse põlislaaned ja Narva-Jõesuu lõhnavad männimetsad pika liivarannaga on ja jäävad Ida-Virumaa kui kauni ja puutumatu loodusega Eestimaa pärliteks. Kurtna looklevad metsarajad järvestiku vahel, Narva kindlus, Kiviõli seikluspark ja perspektiivne Aidu veemaailm teevad Ida-Virumaast ainulaadse tõmbekeskuse. Igaühele, kes tahab kogeda nii metsikut kui kaevandustest taastatud loodust, ajaloo ilu ja võlu ning ägedate inimeste mõtteid, mis on realiseerunud turvaliseks ja huvitavaks keskkonnaks nii elamiseks, õppimiseks kui ka kas või lihtsalt läbisõiduks, et tunnistada: Ida-Virumaa on äge!