Ivan Sergejev: rohepööre on majanduse metamorfoos

Endiselt Kiviõli poolkoksimäelt, kuhu on nüüd rajatud kogu Eestis populaarne seikluskeskus, avaneb vaade nii Soome lahele kui tuulikupargile. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Rahandusministeeriumi õiglase ülemineku protsessi koordinaator IVAN SERGEJEV leiab, et Ida-Virumaal tasub rohepööret võtta kui võimalust jõuda tagasi Eesti majanduse avangardi. 

Ida-Virumaa seisab praegu silmitsi mitme nii lühiajalise kui pikaajalise väljakutsega.

Äsja jõustunud uued piirangud, mis on mõeldud koroonaviiruse leviku pidurdamiseks, mõjutavad meie regiooni ettevõtjaid tugevalt. Õnneks on vaktsiin välja töötatud ja lähitulevikus on lootust, et vastutustundlikult käitudes saame viirusest jagu.

Mõni väljakutse on aga pikema vinnaga ning nõuab samuti meie tähelepanu. Selline on näiteks Ida-Virumaa majanduse kestev muutumine.

Miks?

Euroopa Liidu kõikide riikide juhid on ühehäälselt võtnud vastu otsuse jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni. 2050. aasta eesmärk ei ole püstitatud meelevaldselt, vaid tuleneb 2016. aastal 189 riigi sõlmitud Pariisi kokkuleppest, mis on eelnevate pikaajaliste protsesside edasiarendus.

Ivan Sergejev. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

3 MÕTET

• Kõik me oleme Maa-nimelise kosmoselaeva elanikud ja põgeneda pole meil (praeguse seisuga) mitte kuskile, seega ka vastutus selle säilimise eest on meil kollegiaalne.
• Rohepööre ei ole pelgalt millegi "kinnipanek" − see on ulatuslik ressursside ümber suunamine, majanduse metamorfoos ja uuenemine, mille eesmärk on uute tulevikukindlate (ettevõtlus)võimaluste leidmine.
• Peaksime hakkama õiglast üleminekut nägema mitte hüvitisena, vaid investeeringuna. 

Pariisi kokkulepe ei näe ette konkreetset kliimaneutraalsuse saavutamise aastat, kuid määrab laiema eesmärgi: pidurdada kliimasoojenemist käesoleva sajandi lõpuks maksimaalselt 2 kraadi võrra. See laseks meil tulevikus eksisteerida enam-vähem mõistlike tingimustega maailmas. Sellest eesmärgist lähtuvalt seavad riigid endale kliimaneutraalsuse saavutamise tähtaegu. Näiteks Hiina on selleks määranud aasta 2060, paljud teised riigid, näiteks Jaapan, Lõuna-Korea ning Euroopa Liit, kollegiaalselt 2050.

Rohepöörde puhul pole tegu pelgalt Euroopa Liidu kliimapoliitika ega üksikute huvigruppide projektiga, vaid tõeliselt globaalse protsessiga, mis on kestnud aastaid ning mille esimeseks sammuks Eestis peetakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga liitumist 1994. aastal. Lõppude lõpuks oleme me kõik Maa-nimelise kosmoselaeva elanikud ja põgeneda pole meil (praeguse seisuga) mitte kuskile, seega ka vastutus selle säilimise eest on meil kollegiaalne.

Mida tähendab kliimaneutraalsus Eesti kontekstis? Näeme 2019. aastal riigikantselei tellimusel valminud Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüsist, et kui 2017. aastal oli Eesti kasvuhoonegaaside netoheide umbes 19 miljonit tonni aastas, siis kliimaneutraalsuseni jõudmine tähendab, et saame aastal 2050 endale lubada õhku paisata aastas maksimaalselt 2,25 miljonit tonni kasvuhoonegaase.

See umbes 8,5kordne kahanemine ei saa mõistagi olla lihtne.

Üleminek

Meie olemasolev energiakasutus on rajatud fossiilkütuste energiale. Kuna just nende kütuste põletamine põhjustab suurema osa kasvuhoonegaaside heitest, eeldab kliimaneutraalsus, et aastal 2050 on fossiilkütuste kasutamine energia tootmiseks põhimõtteliselt nullis.

Mida tähendab kliimaneutraalsus? 

Kliimaneutraalsus tähendab olukorda, kus inimkonna õhku paisatud kasvuhoonegaaside maht on samal tasemel kui looduse või tehnoloogia võime neid siduda. Kliimaneutraalsuse saavutamine peab peatama inimtekkeliste kasvuhoonegaaside kasvu atmosfääris.

Meeldetuletuseks, kasvuhoonegaasid on võetud mõõdikuks, kuna nad lasevad päikesekiirgust atmosfääri sisse, ent mitte välja: selle tagajärjel planeet vaikselt soojeneb, muutes peaaegu märkamatult, aga kindlalt meie tsivilisatsiooni kulgu. Kõik kasvuhoonegaasid arvutatakse ümber CO2-ekvivalendiks ning seetõttu räägitaksegi kliimamuutuse pidurdamisel peamiselt CO2 heite vähendamisest.

Rohepööre on selline majanduslik muutus, mille raames CO2-intensiivne majandus asendub madala CO2 heitega majandusega teel kliimaneutraalsuse poole.

Tee kliimaneutraalsuseni ei ole igal pool ühtlane. Arvestades sellega, et 2018. aasta seisuga on üle poole Eesti koguheitest tekkinud ühes regioonis − Ida-Virumaal − ning enamik sellest heitest pärineb meie energeetikasektorist, on mõistagi just Ida-Virumaa see piirkond, mis saab mõjutatud teel kliimaneutraalsuse poole kõige rohkem.

Selleks, et toetada majandust, inimesi ja keskkonda piirkondades, mida ootavad kliimaeesmärkide saavutamisega ees olulised sotsiaalmajanduslikud väljakutsed, on Euroopa Liidus loodud nn õiglase ülemineku fond. Eesti saab sellest fondist ligikaudu 340 miljonit eurot. Mõistagi ei ole toetuse maht võrreldes eesseisvate väljakutsetega suur, kuid see on siiski arvestatav, et tööd alustada. Tegelikult saab Eesti teiste Euroopa riikidega võrreldes ühe elaniku kohta kõige rohkem raha.

Praeguseks on selgunud ka 340 miljoni esialgne jagunemise ettepanek. Vabariigi valitsuse 3. detsembri otsuse järgi plaanitakse suunata lõviosa − 73% fondi mahust ehk kokku 248 miljonit eurot − ettevõtluse mitmekesistamisse ja nutikasse arengusse, sealhulgas 40 miljonit eurot ettevõtluse teadmusmahukuse tõstmisesse, 20 miljonit tugitegevustesse, 15 miljonit väikeettevõtluse toetamisse ning 143 miljonit eurot tööstusinvesteeringuteks. Siia lisanduksid tööjõu ettevalmistamiseks vajalikud toetused ühelt töökohalt teisele liikumiseks ning töötajate ümberõppeks.

Üleminekufondi teine suund näeb ette tegevused elukeskkonna parandamise ja sotsiaalse kaasatuse heaks, mis hõlmaks fondi vahenditest 27%. Ida-Virumaal suvel läbi viidud arvamuskorje ja avalike arutelude tulemused näitavad, et puhta ja nüüdisaegse elukeskkonna ootus on idavirulaste seas suur. Seetõttu plaanitakse loodus- ja elukeskkonna ning sotsiaalse sidususe parandamisse suunata üle 92 miljoni euro, sh 10 miljonit kaevandamisega seotud keskkonnaprobleemide lahendamiseks, 22 miljonit piirkondlike algatuste toetuseks, 43 miljonit sotsiaalse sidususe suurendamiseks, 12 miljonit kaugkütte lahti sidumiseks põlevkivist. Samuti nähakse ette 5 miljonit üleminekuga kaasnevat ühiskondlikku muutust toetavate sotsiaal- ja  terviseteenuste arendamiseks.

Koostatud jaotusettepanek on lähtealus, alustamaks läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga. Isegi kui protsessis selgub, et peame kaasama üleminekusse ka kõrvalasuvaid regioone, jääb õiglase ülemineku fondi toetuste põhifookus endiselt Ida-Virumaale, mis on üleminekust enim puudutatud piirkond.

Niisiis …

Vaadates maailma ajalugu, näeme, et iga uue eesmärgi püstitamine tähendab olemasolevate ressursside − kapitali, tööjõu, mõttejõu ümbersuunamist uue eesmärgi saavutamiseks. Seda näeme juba praegu, kus suuremad investeerimispangad, nagu BlackRock USAs jt, on teadlikult ja avalikult suunamas oma investeeringuid fossiilkütusevabadesse valdkondadesse. Seega ei ole rohepööre pelgalt millegi "kinnipanek" − see on ulatuslik ressursside ümber suunamine, majanduse metamorfoos ja uuenemine, mille eesmärk on uute tulevikukindlate (ettevõtlus)võimaluste leidmine.

Lõppkokkuvõttes, kliimaneutraalsuseni ei pea jõudma üksnes Ida-Virumaa, vaid kogu Eesti, mis tähendab, et meie õiglase ülemineku järel peavad samasuguse protsessi läbima ka kõik teised Eesti piirkonnad.

Seega peaksime hakkama õiglast üleminekut nägema mitte hüvitisena, vaid investeeringuna − see on meie eelisvõimalus arenguks. Ida-Virumaa on ajalooliselt olnud majanduse avant-garde − nüüd on võimalus see positsioon taastada.

Olge terved!