Ida-Viru on Eestis üks perspektiivsemaid ja põnevamaid maakondi. Ida-Virul on suurepärane geograafiline asukoht, maakond on rikas kauni looduse ja maavarade poolest, on puhkepaiku nii mere kui järve kaldal, on arenenud koolivõrk, ligikaudu 130 000 elanikku on töökad ja haritud, heade suurtootmise kogemustega. Ida-Virumaa helge homse jaoks on head eeldused, kuid tegelik areng sõltub suuresti poliitilistest arengutest.

Nüüd on Ida-Virumaa saanud piirkonnaks, mida üleminek kliimaneutraalsusele kõige rohkem mõjutab, ja kurja juureks on siin just põlevkivitootmine. Vaidlus käib selle üle, kas kaduma peab vaid põlevkivienergeetika või ka põlevkivikeemiatööstus. Igal juhul on kadumas suur hulk töökohti.

Kas Ida-Virumaal leidub mõni majandusharu, mille tarbeks võiks ümber koolitada tuhandeid energeetikuid ja kaevureid? Praegu ei olegi, vähemalt mitte sellist, kus oleks vaja tuhandeid töötajaid. Aga edaspidi ehk on tegevusalasid, kus töökätest saab olema puudus.

Oleme patoloogilised optimistid ja loodame, et realiseerub 1990ndate optimism, et EL ja Venemaa matavad maha sõjalise konflikti mõtted, leiavad vastastikuse usalduse, teevad poliitilist ja majanduslikku koostööd ning see koostöö ulatub Vladivostokist kuni Lissabonini.

See juhtub varem või hiljem, sest ELi ja Venemaa vahel puudub antagonism, mida ei suudeta ületada, ja koostöö on kasulik mõlemale poolele.

Selles suures koostööliidus on Sillamäel ja Sillamäe sadamal võimas arengupotentsiaal, sest ta on Euraasia piirkonna idapoolsem süvasadam, õigupoolest jäävaba, mis lubab teenindada kõiki laevu, mis võivad sügavuse tõttu läbida Taani väinu. Loomulikult toob see kaasa Euraasia logistilise kaardi muutuse, Sillamäel ühelt poolt 1520 raudtee ühendus kuni Baikalini ja Kasahstanini ning Kesk-Aasia riikideni, teiselt poolt jäävaba meretee kõigi maailma riikideni.

Loomulikult kasvab sadama maht mitu korda, ehitatakse reisi- ja ro-ro-terminal, luuakse regulaarsed kõige otsemad laevateed ja laevaühendused Euroopa kasvukolmnurgas Ida-Soome − Edela-Venemaa − Ida-Eesti. Loomulikult võetakse uuesti arutusele lisaks Narva Sõpruse sillale uus maanteeühendus Peeterristi piirkonnas üle Narva jõe.

Sellise logistilise kaardi tekkimisel muutub Ida-Viru kõige atraktiivsemaks maakonnaks nii töötleva tööstuse kui ka turismi jaoks, ajaloolisest ja praegusest Hungerburgist saab uuesti õitsev Narva-Jõesuu oma hotellide, spaade ja puhkekeskustega, särama lööb enneolematus hiilguses kuursaal.

Ida-Virumaa põlevkivisektor ei kao, vaid muutub. Põlevkivi ei aeta ahju, vaid sellest toodetakse naftakeemiatooteid, leitakse lahendus ka praeguste jääkproduktide, nagu aheraine ja põlevkivituha kasutamiseks. Töötatakse välja tehnoloogiad fosforiidi kaevandamiseks ja töötlemiseks väetisteks. Väga palju pööratakse tähelepanu maastiku planeerimisele, vanad kaevanduskohad rekultiveeritakse puhkealadeks ja muuks selliseks, vanad amortiseerunud hooned lammutatakse.

Töökohtade loomise kõrval tegeldakse linnaruumi arendamisega. Sillamäe linnas korrastatakse ajaloolise arhitektuuriga kesklinn, lisaks praegu ehitatavale promenaadile korrastatakse ja heakorrastatakse mere kallas ka kesklinnast ida poole, ehitatakse väikelaevade sadam. Varem kõige suletumast linnast saab ilus, tõeliselt rahvusvaheliselt avatud linn, kus on nüüdisaegsed töökohad ja meeldiv eluruum nii puhkamise kui ka spordi tegemise võimalustega. Linna elanikkond hakkab kasvama.

Juba lähiajal valmib tänapäevane Tallinna-Narva maantee liiklussõlm Sõtke jõest idas.

Ida-Virumaa arengu eelduseks on globaalne koostöö ELi ja Venemaa vahel ning regionaalne Eesti ja Venemaa vahel. Loomulikult on selleks vaja ka mõlema poole poliitikute poliitilist tahet mitte jätkata vanades stereotüüpides, kus kõik, mis tuleneb sellisest koostööst, on halb. Koostöö loob ka julgeolekugarantii.

Mõtleme julgelt. Et mitte jääda utopistiks, on vaja ka tegutseda.