Julia Leontjeva: miks on nii oluline enda eest ise maksta?

Julia Leontjeva, keemikute ametiühingu esimees Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kevadpüha, 1. mai on töörahvapüha. Tänapäeval on 1. mai riiklik püha enam kui 80 riigis. Ametiühingute eestvõtmisel korraldatakse sellel päeval tööliste meeleavaldusi ja kõnekoosolekuid, millel nõutakse majanduslikke ja sotsiaalseid reforme ning selle päeva märksõnaks on solidaarsus.

Kas solidaarsus ka praktikas eksisteerib? Kas ametiühingute nõudmiste puhul kehtib kõnekäänd "Kes maksab, see tellib ka muusika"? Paraku on vastus "ei". Praegu laienevad kollektiivlepingu tingimused kõigile töötajatele ja seetõttu tundub esmapilgul, et solidaarsusega on kõik korras.

Tegelikkus on see, et kollektiivlepingus kokkulepitud sotsiaalsed garantiid ja paremad töötingimused on töötajatele tasuta − ametiühingu liikmed aga maksavad ühe protsendi oma töötasust.

Kollektiivlepingus kokkulepitud sotsiaalsed garantiid ja paremad töötingimused on töötajatele tasuta − ametiühingu liikmed aga maksavad ühe protsendi oma töötasust.

Mis vahe siis on ametiühingusse kuuluval töötajal ja sinna mittekuuluval töölisel? Täpselt sama vahe, mis on tõelisel härrasmehel ja lihtsalt mehel, tõelisel daamil ja lihtsalt naisel. Tuleb välja, et kogu vahe on ühes protsendis, kuid selle protsendi taga peitub sügav mõte.

Niisiis on mehed ja naised ning härrasmehed ja daamid. Varem kutsuti härrasmeesteks ja daamideks kõrgklassi kuuluvaid inimesi, kuid hiljem hakati nii kutsuma hästikasvatatud haritud inimesi, kellel on eneseväärikus ja kes hindavad seda ka teiste puhul. Need inimesed austavad ennast ja teisi. Erinevus lihtsalt mehe ja härrasmehe ning lihtsalt naise ja daami vahel on kõigest üks protsent. Täiesti mittemidagiütlev summa.

Kaua aega tagasi külastas üks naiskirjanik Londonit ja nägi seal avalikku käimlat − eraldiseisvat ehitist, millel oli kaks sissepääsu ja kummagi sissepääsu kohal kiri: "Sissepääs naistele tasuta. Daamidele 1 penn", "Sissepääs meestele tasuta. Härrasmeestele 1 penn". Seni kui kirjanikuproua mõtiskles selle üle, mis vahe on naisel ja daamil, astus tema juurde politseinik ja küsis delikaatselt, kas proual on ehk probleeme peenrahaga ja ta vajab ühte penni. Ehtsa härrasmehena oli ta valmis daamile ühe penni loovutama.

Selle loo moraal on see, et härrasmehed ja daamid maksavad alati enda eest. Nad ei torma, nügides teisi küünarnukkidega eemale, et midagi tasuta saada, isegi siis, kui selleks avaneb võimalus. Nad ei kasuta midagi tasuta, kui on võimalik maksta, ning on alati teenuse eest tänulikud isegi siis, kui keegi seda tänu ei nõua. Nad ei ole harjunud midagi tasuta saama.

Lihtne tõde on see, et teenuse või asja eest maksmine võimaldab neil säilitada oma eneseväärikust ja enesest lugupidamist. Mõnikord on vaja selleks lihtsalt üks penn ära anda. Samas kui ühed ei maksa pennigi, peavad teised oma kohuseks enda eest maksta.

Tavaline töötaja või ametnik, kes täidab päevast päeva oma tööülesandeid, võib olla igaüks. Mingeid jõupingutusi ei ole tarvis selleks teha. Kahjuks aga ei taha (ei saa) kõik olla tõelised daamid või härrasmehed, nii nagu ei taha (ei saa) kõik olla ametiühingu liikmed, kes on ühinenud eesmärgiga saada endile paremaid töötingimusi ja väärikamat töötasu. Enamasti on vahe vaid "peenrahas", mille võib ära anda või endale jätta ja pärast lihtsalt unustada, kuhu see kulus. Teisalt, sellest "piskust" algab meie enesehinnang, austus enese ja teiste inimeste vastu.

Oma enesehinnangu tõstmiseks on üks võimalus: maksta, kui on võimalik maksta, tänada, kui on võimalus tänada, isegi siis, kui seda sinult ei nõuta või ei oodata. Daamid ja härrasmehed maksavad alati enda eest.

Mulle tundub, et põhjus, miks on neid, kes teiste kulul hüvesid naudivad, tuleneb sellest, et praegusel ajal tuleb ettevõtetesse tööle põlvkond, keda on kasvatatud teistes oludes ning kes on teistsuguste vaadete, huvide ja väärtustega. Suur osa neist inimestest ei oskagi enam elada ja tööd teha kollektiivis, ei taha ja ei mõista, miks tuleb kanda vastutust mitte ainult enda, vaid ka teiste eest.

Omakasupüüdmatult ei osata ligimest enam abistada. Inimesed elavad oma mullis ja nad ei pea tähtsaks seda, mis toimub teistega. On muidugi erandlike olukordi, kui reageeritakse ning koondutakse, kui juhtub mingi tõeliselt erakordne sündmus, aga pidevalt head teha on inimestel üha raskem.

Ametiühingutele soovin ainult jõudu ja sihikindlust. Pilk tuleb suunata tulevikku ja juba praegu kasvatada oma tulevasi liikmeid!