"Teatris õpib inimene keelt kogu kehaga, mitte ainult peaga"

Pille (vasakul) tantsuhoos: teater pakub kogu keha kogemust. Foto: Matti Kamara (Pohjarannik)

Eesti keele õpetaja Pille Maffucci kolis pealinnast Narva hruštšovka kahetoalisesse korterisse koos ameeriklasest abikaasa ja triibulise kassiga.

Teatriprodutsent Serafima Kolodkina sündis Narvas ning käis vahepeal Tallinnas, Permis ja Peterburis "ära".

Uusnarvakas ja põlisnarvakas said sinasõbraks lavastuses "Minu Narva", mis sündis eri taustaga linlaste ühisloominguna ja läbisegi kahes keeles.

PILLE LUGU: TALLINN ENAM EI TÕMBA

"Minu kõige erilisem koht Narvas on üks väike kahetoaline korter, täiesti tavalise hruštšovka esimesel korrusel, Narva Issanda ülestõusmise peakiriku kõrval. Selles korteris ei ole iseenesest mitte midagi erilist. Maja korteri ümber võiks palju parem välja näha, samuti trepikoda. Ja ka inimesed, kes selles majas elavad... Noh, sellises majas võiks selliseid inimesi oodata.

Näiteks meist paremal elab kolmelapseline pere, kus ema armastab valjusti rajumat mussi kuulata ega vaevu mind teretama. Aga lapsed hakkasid mulle "tere" ütlema, eesti keeles, kui olin neile mõne korra naeratanud, paar sõna vahetanud ja palju kordi fonoluku abil välisukse avanud.

Naabrilapsed ja nende sõbrad käivad akna taga hõikumas ja sisselaskmist küsimas või sõpru õue kutsumas täpselt nii, nagu ma ise lapsena tegin."

Nõnda kõlas üks lugu Vaba Lava Narva teatrikeskuses 5. juunil esietendunud dokumentaallavastuses "Minu Narva".

Narvalaste jagatud lugudest sündis eriline lavastus

Kogukonnateatri lavastus "Minu Narva" sündis Eesti teatri- ja draamahariduse seltsi, Vaba Lava Narva teatrikeskuse ja Narva elanike koostöös.

"Meil võib olla igasuguseid versioone Narvast, aga reaalne elu toimib ikkagi nende inimeste peas ja vahel, kes elavad selles ruumis. Oluline on esile tuua just see, mida kohalikud mõtlevad, ja seda teatri kaudu jagada," selgitas lavastaja Katrin Nielsen.

Seetõttu tulid lood inimestelt endilt, nad olid ka materjali valiku juures ja nägid, kuidas professionaalide meeskond selle kokku põimis. Oma lugusid jaganud inimesed kandsid need ühtlasi laval ette.

"Minu Narva" esimene osa esietendus 5. juunil. Sügisel proovid jätkuvad ja novembris näeb täisversiooni.

Narvas saab teha uusi asju

Kui Pille Narva eesti keele majja õpetajaks tuli, ei osanud ta aimata, et temast saab siin ka näitleja. "See ongi Narva kogemuse üks tahke, et olen saanud teha asju, mida pole varem elus teinud."

Pille sõnul saab Narva inimestega kiiresti kontakti. Teatriprojekti puhul kulus siiski natuke aega, enne kui ta omaks võeti, tundis ta ise. Võib-olla seetõttu, et Pille liitus hiljem ja interneti teel toimunud proovides polnud osalistel vahetut kontakti.

Võib-olla oli asi ka keeles. Osa trupi liikmeid ei räägi eesti keelt hästi, Pille aga ei räägi veel vabalt vene keelt. "Ma ei saa oma lugusid vene keeles rääkida ja ka teiste lugudest sain detailideni aru, kui olin neid kakskümmend korda kuulanud." Aga kui osalised mõistsid, et nad saavad üksteisest aru, sulas üles ka ettevaatlikkus.

Teater lähendab inimesi. Aga teatrist saab rääkida ka kui keeleõpetajast. Me õpime keelt liiga palju peaga ja alati see ei õnnestu, selgitab Pille. Teater annab tööd mitte üksnes peale, vaid tervele kehale. Füüsisele ja emotsioonidele.

Pille Maffucci Foto: Matti Kamara (Pohjarannik)

Õppijaid tuleb kogu aeg kuulata

Milliseid tagasilööke oled eesti keele õpetajana tundnud?

Narva eesti keele maja õpetaja Pille Maffucci:

"Minu arvates on meie suurim häda ikkagi see, et kõik on tasuta ja õpilased kipuvad ära kaduma. Ma ei süüdista kedagi, sest kursused on ju pikad: 120 tundi vastu pidada pole kerge. Aga riigiasutuse töötajana on kahju raisatud rahast.

Samamoodi on keelemaja üritustega: mida teha nendega, kes ennast igale poole kirja panevad ja siis ei tule? Aga sa ei jäta selliste sariloobujate pärast üritusi tegemata. Teed ju ikkagi nende pärast, kes tulevad.

Mida ma saan õpetajana teha, et inimesed kursuselt välja ei langeks? Õppijaid kogu aeg kuulata. Mul ei ole kunagi lõplikult valmis kursust, vaatan inimeste ja nende huvide pealt. Näiteks grammatika ja vestluse suhe: kui õppijad ütlevad, et tahavad rohkem grammatikat, siis nii teeme. See aitab ka jääda, kui sinu vajadustele on vastu tuldud.

Õpetan peamiselt C1-taset ja kurvaks teevad lood, kui näen, et inimene oskab eesti keelt väga hästi, aga ei saa eksamit tehtud ja ühel hetkel lööb käega: "Ah, mul polegi seda vaja." Paratamatult tekib nii keele suhtes trots. Kui ei ole otseselt vaja, mis ma siis lähen endale haamriga vastu pead lööma?

Ma tean ka, et kõik ei ole mustvalge: inimesed, kes käivad mitu korda eksamit tegemas, võiksid rohkem mõelda, miks nad läbi kukkusid, ja järgmisel korral midagi teistmoodi teha.

Kõigil ei olegi eesmärk eksamile minna. Paljud käivad eesti keele maja üritustel ka sellepärast, et oma keeleoskust hoida. Kõige rohkem paitab kõrvu see, kui inimene õpib keelt sellepärast, et eesti keel talle meeldib."

Esimest korda tundis Pille teatri fenomeni mullu, kui Narva eesti keele maja algatas räpiooperi "Karma", kus räpp ja ooper aitasid eesti keelt õppida. Ainulaadse ettevõtmise meeskonnas astus Pille ka ise lavale. Professionaalide ja amatööride koostöös sündinud "Karma" võitis möödunud aasta keeleteo konkursil peaauhinna.

Samamoodi professionaalide ja amatööride ühisloominguna sündis dokumentaalteater "Minu Narva". Viis kuud küpsenud lavastus pole küll otseselt keeleõppeks mõeldud, kuid aitab lugusid jagades mõtestada enda kohta Narvas ja ärgitada keeleõppimise soovi.

"Mina õppisin näiteks ära, kuidas on "triibuline" vene keeles, Aljona aga eesti keeles," räägib Pille, kuidas osalised tahtsid üksteisest ja üksteise lugudest aru saada.

Vene seriaalid ja eesti koorilaul

Mida paremini sa vene keelt oskad, seda mugavamalt ennast Narvas tunned, ütleb Pille. Vene keel hakkab Narvas õige pisut ka ise külge, aga ainult keelekeskkonna peale loota ei saa.

Nii kasutab ta keelesõprade programmi − uut keele harjutamise võimalust −, mida aitas koroonaepideemia alguses ellu kutsuda. Pille on selle oma keelesõbraga arendanud tandemversiooniks ehk kahepoolseks keeleõppeks. "Kohtume kaks korda nädalas: ühel korral räägime eesti ja teisel korral vene keeles."

Vene keelele leiab õppija turgutust ka vene seriaalidest. Keeleõpetaja, kes ühtlasi ka ise keelt õpib, nagu Pille, teab oma kogemusest, mis võtted aitavad.

Kursuste kõrval pakub eesti keele maja tandemõpet ja keeleruletti, keelekohvikuid ja -klubisid, kohtumis- ja filmiõhtuid. Kõige uuem ettevõtmine − tandemkoor − astub 20. augustil üles Narva esimesel kooslaulmispeol.

Tandemkooris peaksid eestlased saama lisaks laulmisele harjutada vene keelt ja venelased eesti keelt. Loodetavasti jääb selleks Käsmu laululaagris rohkem aega.

Viis kuud kohtusid lauljad interneti teel, aga koor ei ole oluliselt vähenenud. "Meid on üle neljakümne. Ainult et mehi on juurde vaja," räägib Pille.

Koori repertuaar on suuremalt jaolt eestikeelne. Selleks, et kõik ikka mõistaksid, millest nad laulavad, tuleb laulude taust ja sõnum lahti rääkida. Laulu "Isamaa ilu hoieldes" juures andis kõiki sajatusi ("siis sa saad kirbud kubemesse, sügelised südamesse ja kondid kõhtu") ikka selgitada, naerab Pille.

Isamaaliste laulude kõrval kõlavad Narva esimesel kooslaulmispeol ka "Vihma sajab kak s vedra", mille on kuulsaks laulnud Narva folklooriansambel Suprjadki, ja Anne Veski "Eilne päev / Pozadi krutoi povorot".

Missioon kõlaks liiga uhkelt

Narvas saab teha ägedaid asju, teavad eestlased, kes on siia mujalt tulnud. Pille otsus Narvas õpetajaks hakata sundis nii mõndagi tuttavat kulmu kergitama. Seda, et ta on peast põrunud, keegi siiski otse välja ei öelnud.

Aga ikkagi, milleks loobuda elust pealinnas, kus ta tegi põnevat tööd muuseumipedagoogina ja hiljem ülikooli eesti keele õpetajana?

Põhjusi on vähemalt kaks: Narvas on huvitav ja Narvas saab olla kasulik.

"Ma missioonist ei julge isegi rääkida. Ma ei usu, et ainult sellepärast asju teeksin. Aga kui mõelda, mis on päris asjad, siis mulle on need suhted. Ja nendega on Narvas hästi," ütleb Pille.

Narvas on ka palju teha. "See reaalselt ikkagi muudab elusid, kui paraneb keeleoskus või suhtumine eesti keelde või eestlastesse."

Eesti keele õpetajana on ta kuulnud küllalt lugusid, kuidas siinsed venelased kardavad eestlastega suhelda ja pelgavad, et neid ei võeta omaks. Kui see hirm lahtub, on esimene väga suur samm astutud, arvab Pille

Külluslikkuse ja muretuse sümbol

Eesti keele õpetaja töö Narvas ei lõpe niipea otsa. Aga kas sellest piisab, et piirilinna ankrusse jääda?

"Peas käib kogu aeg mõte, kus mu kodu siis on. Kui siia tulime, otsustasime abikaasaga − ta õpetab Narvas inglise keelt −, et oleme kolm aastat ja siis vaatame edasi. Kolm aastat saab varsti täis ja nüüd ei tahaks üldse ära minna."

Elul võivad loomulikult olla oma plaanid. Näiteks võib hakata abi vajama Pille ema, kes üksinda Tallinna jäi. Aga ei saa välistada, et naine jääbki Narva n-ö üleajateenijaks.

"Mind ei tõmba praegu enam mitte miski Tallinna tagasi," tunnistab Pille, lisades, et teatriprojekt sidus teda Narvaga veelgi kõvemini: soe koostöö, kambavaim ja üksteise kuulamine.

Kui ühes proovis palus lavastaja Katrin Nielsen mõelda Narva sümboli peale, kangastusid Pillele pikavarrelised punased roosid. Ühtaegu õrnad ja tugevad, kimbuks kokku seotuna külluslikud ja pillavad, justkui kõnelemas, et homse pärast ei maksa muret tunda. Narva jääb igal juhul Pille südamesse.

* * *

Serafima jutustab laval sellest, kuidas ta jäi "Koolitantsul" silma Tallinna balletikooli õpetajale ja sai kutse katsetele. Foto: Matti Kamara (Pohjarannik)

SERAFIMA LUGU: TAGASI NARVA

Noor naine Serafima jutustab laval loo sellest, kuidas ta käis 11aastasena Narva tantsurühma koosseisus "Koolitantsul", jäi seal silma žüriiliikmest balletikooli õpetajale ja sai kutse katsetele. Loo ilmestamiseks viskab ta spagaati ja näitab ette mõned tantsusammud, mida ei muuda kohmakamaks isegi paksu tallaga tossud. Üheksa aastat kängitses ta oma jalgu balletisussidesse. Siis, kui Pähklimäe gümnaasiumi neljanda klassi lõpetanud tüdrukust sai Tallinna balletikooli õpilane.

"Ma ei hakka kunagi rääkima nagu eestlane"

Serafima on käinud kaks korda eesti keele C1-taseme eksamil ja mõlemal korral läbi kukkunud. Esimesel korral soovitas Serafima õpetaja kirjutada komisjonile vaide. Selle peale sai Serafima eksamikomisjonilt vastuseks, et ta räägib küll päris hästi, aga ikkagi nagu venelane, kes on õppinud eesti keelt.

"Aga ma ei oska teistmoodi! Ma ei arva, et ma kunagi hakkan niimoodi rääkima nagu eestlane," hüüatab Serafima.

Teisel korral sai ta rohkem punkte, aga neist ikkagi ei piisanud. Nii on kõrgtaseme eksami tunnistus siiani saamata. Ja Serafima mõtleb, et polegi vaja. "B2 tunnistus on mul balletikooli ajast olemas ja sellest piisab, kui tekib soov ülikooli astuda."

Polnud muud võimalust kui rääkida

Alguses ei mõistnud tüdruk mõhkugi. Eesti keelt lihtsalt ei osanud, mis sest, et ta oli koolis hästi toime tulnud ja ka eesti keele eratunde võtnud. Ainetundides sai hakkama: balletikoolis oli eraldi venekeelne klass. Kuid balletitunnid ja proovid käisid kõigil koos ning suures osas eesti keeles.

Segadused olid lihtsad tulema. Näiteks stange ääres, kus harjutus on lihtne: jalaga ette, küljele, taha ja veel kord küljele. "Kui õpetaja ütles: "Ja viimane kord", siis mõtlesin, kus seal on viies liigutus. Ma ei saanud aru, et "viimane" pole sama, mis "viies"," meenutab Serafima.

Selleks, et eestlastest koolikaaslastega suhelda, võttis Narva tüdruk esialgu žestid appi. Peamiselt eestikeelses keskkonnas hakkas keel aga kiiresti külge. "Oli vaja rääkida, sest polnud teist võimalust, ja ma ei kartnud vigu teha."

Permis läks aju laisaks kätte

Kui Serafima pärast kaheksandat klassi Venemaale kuulsasse Permi balletikooli läks ja jäi sinna kolmeks aastaks, tuli ka keelekümblusse paus.

"Selleks ajaks oli mu aju harjunud, et ma mõtlen ja räägin kolmes keeles: vene, eesti ja inglise keeles (Tallinnas oli mul üks klassikaaslane Ameerikast). Venemaal mõtlesin ainult ühes keeles ja tundsin, kuidas mu aju vajub ära."

Serafima aju nõudis tööd. Seetõttu ei toonud puhtalt emakeelne keskkond ka kergendust. "Võib-olla oleks mul tekkinud vau-tunne, kui ma poleks ennast Eestis ja eesti keeles mugavalt tundnud. Aga mul oli Eestis mugav."

Nii hakkas Serafima Permis päevikut pidama eesti keeles, et keel ei ununeks. Pealegi jäi nõnda päevikusse kirjapandu kolmele toakaaslasele mõistatuseks. Nii sai neiu olla päevikus iseenda vastu läbinisti aus.

Õpingutele Permis tõmbasid kriipsu peale vigastused. "Kaotasin traumade tõttu aasta ja mul polnud enam mõtet Venemaale tagasi minna. Seal on baleriinide pink nii pikk: kui keegi kukub välja, siis nad ei hakka ootama, vaid võtavad kohe järgmise."

Pealegi oli Tallinna balletikooli direktor Kaie Kõrb öelnud: "Serafimotška, ootame sind tagasi!" Ja Serafimotška tuligi. Lõpetas kooli, aga teatrisse tööle ei läinudki, mis sest, et õpetajad nägid temas tulevast priimabaleriini.

"Minu keha on balleti mõistes andekas, olin klassis kõige parem," ütleb Serafima nüüd. Aga rasked traumad olid oma töö teinud: neiu otsustas, et ei taha enda keha rohkem piitsutada.

Balletist jäänud tühikut oli algul raske täita

Selle otsusega leppimine ei tulnud muidugi üleöö. "Muudkui mõtlesin, et miks need traumad just minuga juhtusid. Nüüd võtan seda lihtsalt õpetliku kogemusena ja olen tänulik selle teekonna eest. Ükski töö ei tundu pärast seda enam raske ja oma praegusest tööst ei väsi ma kunagi."

Balletiõpingutest mäletab Serafima hetki, mil tuli tantsides valu trotsida, ilma et nägu midagi reedaks. "Teine trauma juhtus Permis nii, et üks tüdruk pani jala ette − ma ei tea, kas meelega või mitte. Komistasin, põlv läks liigesest välja, aga tantsisin lõpuni," räägib Serafima. "Praegu olen sellele tüdrukule tänulik: ma ei tea, kas ma oleksin baleriinina õnnelik."

Pärast üheksat balletile pühendatud aastat oli esialgu keeruline midagi selle asemele leida. "Mõtlesin ainult balletist, vaatasin ainult balletivideoid, käisin ainult balletiteatris ja isegi kinos vaatasin balletti."

Serafima otsustas õppida Peterburis pilatese ja jooga treeneriks, aga tuli neli kuud hiljem Eestisse tagasi. "Sain aru, et ei taha Venemaal elada. Olin nii väsinud, et kõik oli vene keeles," meenutab ta, kuidas Peterburis kordus kõik samamoodi kui Permis.

Tartu ülikooli õigusteaduse osakonda astudes mõistis naine veel enne, kui õpingud algasid, et juuragi pole tema jaoks.

Õige teeotsa juhatas kätte suvelavastus "Kremli ööbikud". Serafima pääses etenduse tantsutruppi, sai tuttavaks Vaba Lava Narva teatrikeskuse esimese juhi Anželika Shticaloviga ning sattus teatri avamisnädalal sinna vabatahtlikuks.

Ja tundis kohe, et tahab Vaba Lava keskuses päriselt töötada. "Kui üks töötaja lahkus, sain tema asemele. Baleriini minust ei saanud, aga nii täitus minu unistus töötada teatris."

Nii lava taga kui prožektorite valguses

Produtsendina jääb Serafima küll enamasti lavaeesriide varju, aga ta on seisnud ka prožektorite valgusvihus, ja mitte ainult "Minu Narva" etendusel.

Möödunud talvel, mil tema produtsendikäe all sai lavaküpseks lavastus "Muinasjutumöll", pidi Serafima endalegi ootamatult asendama koroonasse haigestunud näitlejat. Siis õppis ta kolme prooviga selgeks 17 lehekülge eestikeelset teksti.

Koroonapuhangu tõttu lükkusid etendused küll uude hooaega, aga oma maja rahvas sai näha, kuidas Serafima koos kolme professionaalse näitlejaga muinasjutte jutustas.

""Minu Narva" oli täiesti teistmoodi kogemus. Seal sain rääkida oma emakeeles ja jutustada oma isiklikke lugusid," ütleb Serafima. Etenduse tarvis küsitles ta suure põhjalikkusega oma Karjalas sündinud vanaema, kelle pöördeid täis elukäiku teab ta nüüd üksikasjalikumalt kui varem.

Perekonnas oskab Serafima eesti keelt kõige paremini. Õde, kes elab Austrias, oskas varem ka, aga võõrsil elades on palju juba meelest läinud.

Milline oleks Serafima elu, kui ta räägiks ainult vene keelt nagu tema vanemad?

"Ma arvan, et see oleks väga igav. Minu vanemad elavad oma maailmas. Mul on palju rohkem võimalusi, mida vaadata ja kuulata. Ning reisides ei vaja ma tõlki."

Hollywood tuli koju kätte

Keeleoskus on Serafimale avanud palju uksi. Keelt oskamata ei töötaks ta kindlasti Vaba Lava keskuses. "Ühel päeval just mõtlesin, kui eriline see on, et elan Narvas, aga suhtlen suurema osa ajast eesti keeles."

Keeli oskamata ei saaks Serafima abijõuna kaasa lüüa ka rahvusvahelises filmimaailmas. Näiteks mängufilmi "O2" Kreenholmis üles võetud kaadritesse aitas narvalanna leida 150 kohalikku. Tegu oli sealjuures seni suurima Ida-Virumaal filmitud massistseeniga.

Casting'u assistendi rolli täitis ta ka "Apteeker Melchiori" filmitriloogia võtetel. Filmi tegevuspaigaks on küll keskaegne Tallinn, kuid Toompea sündmused filmis meeskond möödunud suvel Narva linnuse põhjaõuel.

Filmimaailmas tegi Serafima käe valgeks "Tenetis": ta oli Tallinnas Laagna tee võtete ajal produktsiooni assistent ja taustanäitleja. "Kui nägin postitust, et Christopher Nolan teeb oma uue filmi Eestis, otsustasin, et lihtsalt pean sellest osa võtma. Et kui mina ei saa Hollywoodi sõita, siis Hollywood tuleb minu juurde."

Nüüd saab ta nuusutada filmimaailma köögipoolt ja olla osa millestki suurest. Äsja otsis ta eesti ja vene keelt oskavat poissi koguperefilmi "Tähtsad ninad" ja jahtis sobivaid tüüpe Narvas, Jõhvis ja Kohtla-Järvel.

Elu Narvas Serafimat ei piira. Tallinn meeldib talle küll väga: seal on tore sõpradega kohvikus istuda ja veganimenüüst midagi meelepärast tellida. Kuid kodulinna tagasi sõites tunneb ta kohe, et on siin vajalik. Ja nii lendab kolimise mõte vähemasti esialgu peast.

Narvas on veel palju asju, mida saab ära teha. Serafima toob näiteks eestikeelsed huviringid. Pealinnas on valik suur ja lai, aga kui Vaba Lava avas Narvas eestikeelse teatristuudio, oli see seal esimene. "Vanemad tänasid, et nüüd on ka eesti lastel võimalus teatriga tegelda."

Sügisest hakkab Serafima juhtima balletistuudiot. Ta loob eesti ja vene trupi, nii et Narva lapsed saaksid õppida balletti oma emakeeles. Enda ellu toob Serafima balletistuudioga tagasi tükikese maailmast, millest ta tantsijana vigastuste tõttu loobus.