Keskkonnaministri sõnul põlevkiviõlile suurlaevade kütusena häid alternatiive pole

Keskkonnaminister Tõnis Mölder Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Keskkonnaminister Tõnis Mölder peab uue õlitehase ehitamist Ida-Virumaa sotsiaal-majandusliku turvatunde mõttes mõistlikuks.

Ida-Virumaa inimestel on töökohtade kadumise ja ebakindla tuleviku taustal raske aru saada, mis rohepöördes head on. Kuidas te neid veenate, et see, mis toimub, tuleb ka neile kasuks?

Peame kõik aru saama, et meil tuleb teha jõulisi samme, et hoida ära pöördumatud kliimamuutused. Loomulikult tuleb neid samme tehes arvestada piirkonna eripära ja eriti Ida-Virumaal ka sotsiaalseid aspekte. Ühtegi inimest ei tohi maha jätta, rohepööre peab töötama inimeste heaks, mitte nende heaolu arvelt.

Eesti riik ja Euroopa Liit on viimasel ajal väga palju investeerinud just Ida-Virumaa suunal, ka õiglase ülemineku fond tuleb tervikuna just sinna. Üleminek peaks kahtlemata olema võimalikult sujuv ja arvestama kohaliku kogukonna soove. Lahendusi ja võimalusi on mitmeid, ma arvan, et Ida-Virumaa tulevik on pigem positiivne.

Millised need lahendused ja võimalused on?

Ida-Virumaale on juba tekkinud uusi täisväärtuslikke töökohti. Kindlasti tuleb ära kasutada sealsete inimeste teadmisi ja oskusi. Toon näiteks muldmetallide väärindamise. Valitsus otsustas kuu aega tagasi, et nende uuringutega tuleb palju detailsemalt edasi minna.

Need uuringud on praegu alles väga alguses ega pruugi üldse kaevandamiseni viiagi.

Põlevkivi kasutamisest ja väärindamisest ei loobu me ju üleöö. Ei saa välistada uusi, oluliselt kliima- ja loodussõbralikumaid tehnoloogiaid, seega ei pruugi see väärindamine lõppeda ka aastal 2040.

Viimasel ajal on Ida-Virumaal väga jõuliselt edasi liikunud IT-sektor, potentsiaali on turismivaldkonna arendamisel.

Muidugi loob võimalusi ka uus õlitehas.

Kas õlitehase rajamine on mõistlik ka majanduslikult ja kliimapoliiliselt või pigem poliitiliselt?

Uue põlevkiviõlitehase rajamine Ida-Virumaale toetab üleminekut ning uuemate tehnoloogiate abil ei ole välistatud ka kliimaeesmärkide saavutamine. See on oluline Ida-Virumaa jaoks, et tagada ja säilitada praegusi ning luua uusi töökohti. Kui suudame seda teha põlevkivi parima väärindamisega, mille jalajälg loodusele on praegusest väiksem, siis see plaan tundub mõistlik.

Kui jätkusuutlik põlevkivist õli tootmine on?

Oluliselt jätkusuutlikum kui põlevkivist elektri tootmine. Elektritootmisele on olemas häid, loodussõbralikumaid alternatiive, põlevkiviõli toodame kütuseks suurlaevadele ja sellele häid alternatiive ei ole. Me ekspordime seda õli 99% Eestist välja, järelikult nõudlus on suur ja hinnapoliitika täiesti arvestatav. Kuni meil ei ole põlevkivi väärindamiseks paremaid ja loodust säästavamaid võimalusi, on õli see suund, mida peaksime arendama.

Veebruaris kinnitasite, et põlevkivielektri tootmisest Ida-Virumaal ei loobuta enne, kui Eesti energiavarustuskindlus ja julgeolek on tagatud. Juuni algul teatas Eesti Energia, et lõpetab põlevkivist elektri tootmise juba 2025. aastal. Kuidas selle varustuskindluse ja julgeolekuga nelja aasta pärast on?

Valitsuskoalitsioonis on lepitud kokku liikuda selles suunas, et põlevkivist elektri tootmine võiks lõppeda aastal 2035. Sellega kaasneb kaks väga olulist tingimust: peavad olema tagatud energiajulgeolek ja varustuskindlus. Kuni need pole tagatud, ei ole kindlasti võimalik põlevkivielektrist loobuda.

Eesti Energia on tõepoolest öelnud, et nad oleksid valmis liikuma kiirema tempoga, kuid säilitatakse võimekus ja valmidus kasutada elektritootmiseks 2030. aastani põlevkiviõli tootmise kõrvalsaadusena tekkivat uttegaasi. See, kas nad suudavad tagada varustuskindluse aastaks 2025, sõltub eelkõige paarist projektist, mis on seotud Estlink 1 ja 2 ning gaasituru Balti riike ja Soomet hõlmava regionaalse väljaarendamisega. Oluline on ka see, kuidas edenevad nii Eesti Energia kui ka teised meretuuleparkide projektid.

Kindlasti ei saa me oma elektrivajaduses jääda sõltuma mõne naaber- või lähiriigi heast tahtest, see peab olema Eestis endal tagatud. Praegu tagab selle ainult põlevkivielekter.

Põlevkivikatelde töös hoidmine on olnud riigi strateegiline valik ja omaniku ootus. See tuleb tagada ning on Eesti Energia majandus- ja finantsplaani sisse arvestatud.

Eesti Energia kavatseb asendada põlevkivi esialgu jäätmepuiduga. Kui kliimasõbralik see asendus on?

Jäätmepuit on väheväärtuslik puidumaterjal, millele ei ole Eestis võimalik anda teistsugust lisandväärtust kui kütte ja energiana. Kui suudame jäätmepuitu küttes väärindada, siis on see kindlasti mõistlik.

Väärtusliku puidu hinnad on turul oluliselt kõrgemas klassis kui see, mida suudab Eesti Energia pakkuda. Majandusloogikast lähtudes ei jõua väärtuslik puit kindlasti nende kateldesse.

Jäätmepuit on küll üks võimalus, aga energiajulgeolekut ja varustuskindlust selle najale üles ei ehita.

Kust see kindel tulevikuenergia siis tuleb?

Eesti paiknemist arvestades hüdroelektrijaamu suuremal määral kasutusele võtta ei saa. Päikeseenergia tootmine on viimasel ajal väga jõuliselt arenenud, aga varustuskindluse mõttes näen suurt perspektiivi tuuleenergial, just meretuuleparkidel. Kui nendest projektidest, mis Eestis praegu planeerimisetapis on, kas või pooled valmis ehitatakse, suudaksime oma elektrivajaduse katta.

Tuuleenergia on end kliima kontekstis juba selgelt ära tõestanud, oluline on arendada salvestustehnoloogiaid.

Analüüsime valitsuse tasemel ka teisi alternatiivseid võimalusi, nii vesiniku- kui ka tuumaenergiat.

Praeguse elektritootmise tossavate korstnate kõrval tunduvad päikese- ja tuulepargid üsna kenad ja ohutud, ometi suur osa inimesi neid enda kodu lähedusse ei taha.

Meil ei ole täna taastuvenergias väga palju teisi alternatiive. Paratamatult tuleb jõuda konsensuseni ja minu meelest on neid võimalusi viimastel kuudel mereala planeeringute kaudu väga selgelt otsitud − on see siis kohaliku kogukonna, kalandusvaldkonna või merekaitsjate arvamus. Oluline on välja töötada taluvustasu mehhanism, et need omavalitsused, kuhu tuuleparke rajatakse, saaksid sellest ka kasu.

Kasvuhoonegaaside koguheide on Eestis jõudsalt vähenenud ja peab veel üksjagu vähenema. Teoreetiliselt võib selle ju ka peaaegu nullini viia, aga kusagil on mõistlikkuse piir. Kas teile ei tundu, et kliimaeesmärkideni tahetakse liiga jõuliselt jõuda majanduse ja töökohtade arvelt?

Võrreldes 1990. aasta heitekogustega, oleme juba saavutanud selle taseme, milleni oli plaanis jõuda aastaks 2030. Kahtlemata on aga vaja teha veel suuri samme ja mitte üksnes põlevkivisektoril, vaid ka muudes valdkondades, näiteks transpordis ja elamumajanduses. Oluline on hoida mõistlikku tasakaalu, et me ei teeks ühelegi sektorile liiga ega paneks ka Eesti konkurentsivõimet löögi alla.

Viimasel ajal on hakatud rääkima ka rohepöörde teisest küljest: et elektriautode süsinikujälg on arvatust kaks korda suurem, et tuule- ja päikesepargid mõjutavad maapinna temperatuuri- ja niiskusrežiimi, millel on omakorda mõju nii loodusele kui keskkonnale üldisemalt. Kas selliste mõjudega peaks kliimaneutraalsuse poole tormates ehk rohkem arvestama, neid rohkem uurima?

Nulljalajäljega tegevusi ei ole olemas, tuleb võrrelda jälje suurust ja pikka perspektiivi. Näiteks elektriakudel töötavate seadmete puhul on looduse jaoks suurim murekoht see, mis saab kasutusest välja langevatest akudest. Tuule- ja päikesepargid kindlasti mõjutavad loodust, aga neist saadava roheenergia jalajälg on kahtlemata väiksem kui fossiilsetest kütustest saadaval energial.