Surnuid tuleb üha sagedamini palatitest välja vedada

Nakkusosakonna õe Jekaterina Solodova sõnul on ta kaitseriietes töötamise ja nende sagedase vahetamisega harjunud, ent kuidagi ei saa harjuda patsientide surmadega, mida uue, agressiivsema koroonalaine ajal nende osakonnas üha rohkem ette tuleb. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Kõige raskem on see, et meil tuleb üha sagedamini surnud patsiente palatitest välja vedada," ütleb meditsiiniõde Jekaterina Solodova, kes on alates koroonaepideemia algusest koroonahaigeid päästa püüdnud.

Näed, kuidas osa haigeid tuleb osakonda veel omal jalal, aga saturatsioon ehk hapnikupuudus hakkab kurja viirusega kiiresti süvenema. Oled käinud haigeid keeramas, et neil kõhuli veidigi kergem hingata oleks. Oled kogu öö jooksul käinud haigele hapnikumaski ette sättimas, kuna ta seda meeltesegaduses ikka ja jälle püüab eest ära võtta. Aga hommikuks on nad igaveseks läinud... "Seda tuleb siin osakonnas üha sagedamini ette. Vahel tuleb pisar silma, vahel näen neid haigeid ka unes," tunnistab Solodova.

38 koroonasurma ühes osakonnas

Ida-Viru keskhaigla ühekorruselises V-korpuses on 14 koroonahaigete voodikohta. Need kõik on enamasti täis. Nakkushaiguste raviks kõige paremate tingimustega osakonnas on viimase poolteise aasta jooksul olnud vaid üks päev, mil seal polnud ühtegi koroonahaiget. Kelle seisund paraneb, läheb taastusravile haigla teistesse osakondadesse. Novembri alguseks oli 38 haiget sel aastal selles väikses osakonnas surnud.

Koroonaeitajate ja vaktsiinipõlgajatega enam vaielda ei jaksa

Jana Vassiljeva sõnul aitaks vaktsineerimine säästa elusid ja tervist. Foto: Mihhail Tammearu

Õendusjuht Jana Vassiljeva tunnistab, et ei jaksa enam vaielda nendega, kes usuvad, et COVID-19 on üks suur jama või mingi vandenõu.

"Ma keeran lihtsalt ringi ja lähen ära. See on kaitserefleks, et mitte minna hulluks. Olen mõistnud, et osale sellistele vastutustundetutele inimestele ei mõju midagi. Elagu, kes tahab, siis pealegi selle teadmisega. See on nende endi valik, aga nad võiksid arvestada, et sellise käitumise ja mõtteviisiga seavad nad ohtu veel paljude inimeste elu ja tervise," sõnas ta.

Respiratoorsete infektsioonhaiguste osakonna õendusjuht Jana Vassiljeva on selles osakonnas töötanud üle 20 aasta ja ütleb, et nii ränka aega pole varem olnud. Ta märgib, et kui varem jõudsid nende osakonda põhiliselt eakamad inimesed, siis nüüd satub sinna ka noorukeid ja isegi lapsi. "Praegu on haigus agressiivsem ja nõuab pikemat ravi kui varem," ütleb Vassiljeva.

Ta sõnab, et osakonna ligemale 30 töötajale on viimased poolteist aastat olnud kurnavad. Alguses oli palju hirme seoses sellega, et keegi ei teadnud täpsemalt, kuidas viirus levib ja edasi kandub, kuidas ennast kõige paremini kaitsta. Kilest kaitserõivastes töö nii-öelda punases tsoonis haigetega otseselt kokku puutudes on ränk nii füüsiliselt kui ka moraalselt, sest pead pidevalt ettevaatlik olema.

Patsientidega on tegemist palju. Hapnikupuudus mõjutab ka aju tegevust, tekivad paanikahood. Lisatähelepanu nõuavad hooldekodudest tulevad dementsed patsiendid. Osakonda jõuavad ka kaasuvate haigustega koroonasse nakatunud, kes kannatavad ka muudest haigustest tulenevate valude käes. "Siin osakonnas töötades peab olema igas mõttes tugev, suure empaatiavõimega ja ka julge. Juhuslikud inimesed siia pidama ei jää," ütleb Vassiljeva.

Ta tunneb heameelt, et keegi osakonna töötajatest pole töökohal nakatunud, üksikud on haigestunud koduste kaudu. Selle osakonna töötajaid pole tulnud veenda vaktsineerimise vajaduses, kõik on esimesel võimalusel vähemalt kaks süsti saanud. 90 protsendile on tehtud juba ka kolmas, tõhustusdoos.

Ent kuna Ida-Viru elanike seas on vaktsineerituse tase madal, siis haiglaravi vajavate patsientide hulk on sügisel läinud aina tõusuteed. "Uus laine on väga ränk, sest surmasid on varasemast rohkem. Näha nii palju surma lähedalt, see mõjub ka meie töötajatele rusuvalt," ütleb Vassiljeva, lisades, et selle vastu aitab vaid üksteisega kokku hoidmine ja vahel ka must huumor.

Jekaterina Solodova lisab, et õed on tavalised inimesed, kes püüavad pingetest üle saada kord pisara, kord naeruga, olgugi et midagi naljakat nende osakonnas ei ole. Õdede vahetused kestavad 24 tundi jutti, siis tuleb taastumiseks mitu puhkepäeva.

Surmasuust pääsenud: kes tänab, kes usub ikka vandenõu

Jana Vassiljeva lisab, et õed tunnevad suuremat survet ka haigete sugulastelt. "Nad helistavad üha rohkem. Ühelt poolt on see mõistetav, et nad muretsevad oma lähedaste pärast. Kui aga küsid sugulastelt, miks vanaema-vanaisa on vaktsineerimata, siis öeldakse, et aga no nad ei käi ju kodust väljas. Aga teised ju käivad nende juures," sõnab ta.

Üsna erisugust suhtumist kogevad õed ka haigetelt. "Enamik tänab päästmise eest nii, et ei oska kirjeldadagi. Mõned ütlevad otse, et kuidas nad nii lollid olid, et varem koroonat tõsiselt ei võtnud. Aga on olnud neidki, kes ka pärast tervenemist leiavad, et koroona on mingi vandenõu, ja kuulutavad, et nemad ei lähe kunagi vaktsineerima. Isegi head aega ei ütle," räägib Vassiljeva.