N, 6.10.2022

Tiibvarjuga rängalt kukkunud Aare Rebban: ma ei pääsenud selleks, et elu mööda lasta

Erik Gamzejev
Tiibvarjuga rängalt kukkunud Aare Rebban: ma ei pääsenud selleks, et elu mööda lasta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Oma koduaed Tammikus on olnud Aare Rebbanile parimaks taastusravipaigaks ja seal võõrustas laupäeval seto kultuuri sõpru.
Oma koduaed Tammikus on olnud Aare Rebbanile parimaks taastusravipaigaks ja seal võõrustas laupäeval seto kultuuri sõpru. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Jaanuari lõpus Tenerifel tiibvarjuga lennates mitmekümne meetri kõrguselt kivina alla kukkunud ja hulga luid murdnud Aare Rebban kõnnib neli kuud hiljem oma jalgadel, pakatab elurõõmust ja korraldab juba taas pidusid.

Pärast "lennuõnnelikkust", nagu Rebban ise temaga 26. jaanuaril toimunut nimetab seetõttu, et ta jäi ellu olukorras, kus tavaliselt ellu ei jääda, on suurim muutus selles, et elutempo on muutunud rahulikumaks.

Aeglasem elutempo on mõnus

"Nüüd on mul teistmoodi elutunnetus. Rõõmsameelseks olen endiselt jäänud, aga sellist tormamist nagu varem praegu ei ole. Ei tunne ka, et seda oleks vaja. Teen asju vähehaaval, natuke peenraid, natuke niidan muru. Lähen hommikul aeda, võtan tassi kohvi, söön õues putru. Sellised väikesed rõõmud on. Aga see on palju mõnusam kui haiglas olla. Eriti maal elades. Mulle on kindlasti kodus olemine hästi mõjunud," räägib ta.

Aare Rebban rookis 1. aprillil haiglariietes oma kodumaja ees lund.
Aare Rebban rookis 1. aprillil haiglariietes oma kodumaja ees lund. Foto: Erakogu

Tuttavad arvasid, et see on trikiga pilt

1. aprillil postitas Aare Rebban Facebooki pildi, kus ta roogib haiglariietes oma maja ees lund, ja pani sinna juurde kirja:

"Šveitseri sõltumatu labor avastas täna, et Kaevuri majas on igilume alt välja sulanud tohutu põlevkivimaardla. "See on suurepärane uudis kogu Eestile, sest nüüdsest võib Eesti riik ennast Venemaa energiasõtluvusest täielikult vabastada," rõõmustas Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas. Et olukorda kontrollida ja tähtsatele dokumentidele alla kirjutada, saabus ennetähtaegselt haiglast koju Kaevuri maja peremees isiklikult."

Aare Rebban räägib, et paljud tema tuttavad uskusid, et see on Photoshopiga tehtud trikiga pilt, sest veel vahetult enne seda oli ta üsna sandis olukorras haiglas. Aga tegelikult tuli ta tõepoolest 1. aprillil haiglast koju.

Rebban tuli haiglast koju 1. aprillil, veidi enam kui kaks kuud pärast kukkumist. "Ma oleks võinud Pelgulinna haiglas taastusravile veel vähemalt kuuks ajaks jääda. Aga ma võisin sel hetkel juba toetuda mõlemale jalale. Rääkisin arstide ja terapeutidega, et mis ma ikka haiglas vahin. Elu läheb mööda, kui haiglas pikutan. Ma ei jäänud ju ellu selleks, et elu mööda lasta," ütleb Rebban, kes jõudis aprillis juba ka reisi Ungarisse teha. "Kui võimalik, pole ma kunagi paigal püsinud."

Selline mõistlik eluviis ongi Rebbani sõnul kõige parem teraapia. "Saan iseendaga hakkama. Ei kiirusta millegagi. Mu elutempo on võrreldes varasemaga läinud kõvasti-kõvasti aeglasemaks. Mul on nüüd kogu aeg aega. Enne oli kogu aeg hirm, et ei jõua, nüüd pole kuhugi kiiret. Ma ei saa öelda, et päevad oleksid kuidagi teistmoodi, ikka on 24 tundi. Toimetan rahulikus tempos. Kui väsin ära, puhkan. Kui ei väsi, ikka puhkan, sest tean, et varsti väsin."

Vöökohta pigistaks justkui okastraat

Samas oleks vale arvata, et ränga kukkumisega saadud luumurrud enam tunda ei anna. "Kui inimesed küsivad tervise kohta, siis ütlen ikka, et läheb väga hästi. Aga vahel on selline tunne, nagu okastraat pigistaks vöökohta. Eriti kui olen pikalt istunud ja hakkan püsti tõusma. Ütlen, et väga kihvt elukogemus, aga ma ei soovita seda kellelegi," muigab ta.

Rebban tõdeb, et kukkumise raputus oli ikka nii tugev, et mäluga on probleeme, mõned asjad võivad väga kergesti meelest minna. "Varem juhtus, et lähed teise tuppa ja unustad, mille järele tulid, aga siis lähed tagasi ja tuleb meelde. Nüüd tuleb mitu korda nende tubade vahet käia, enne kui meelde tuleb. Võlgu anda või ise võtta ei julgeks praegu enam samuti - läheb ju meelest, kui palju. Nii, et finantsiliselt olen nüüd konservatiivsem," muigab ta.

Aprillist saati on ta ka autoga sõitnud, aga mitte pikki vahemaid, vaid ainult Jõhvis ja selle lähiümbruses. "Maanteel on kiirused suuremad. Sinna praegu ei kipu. Fooride tagant hakkan liikuma rahulikumalt. Õnneks ei ole meil Tallinn, kus peab ristmikul kiiresti paigalt sööstma. Jõhvi on liikluse mõttes väga mõnus linn," ütleb ta.

Rebban on tähele pannud, et kui muidu on palju tagantjärele tarku, siis ta on viimasel ajal puutunud kokku ka ette tarkadega. "Need ütlevad, et kui praegu väga kõvasti ei valuta, siis küll hiljem, kui vanaks jään, saan veel õiget valu tunda," sõnab ta.

Ta ise usub, et pigem annavad valud aja jooksul järele. "Aga on, nagu on. Kõik, mis on juhtunud pärast 26. jaanuari pärastlõunat, on ainult positiivne. Mul on läinud kadestamisväärselt väga hästi," ütleb ta.

Rebbani sõnul on ta hakanud rohkem märkama ka teisi inimesi, kel on tervisemured. "Panen rohkem tähele tänaval aegamööda liikuvaid inimesi. Mõtlen kohe, et huvitav, mis nendega on juhtunud. Vahel lähen julgelt ligi ka ja saame mõnusalt jutule."

Aare Rebban võõrustas laupäeval Jõhvi külje all Tammikus asuvas koduaias toimunud Seto päival ka Setomaa inimesi.
Aare Rebban võõrustas laupäeval Jõhvi külje all Tammikus asuvas koduaias toimunud Seto päival ka Setomaa inimesi. Foto: Matti Kämärä (Pohjarannik)

Seto päiv on kingitus emale

4. juunil korraldas Aare Rebban oma Kaevuri maja aias Tammikus seto päiva, kuhu on oodatud kõik seto kultuuri sõbrad. Kohale saabus ka Setomaa esindus, maitsti seto toite ja jooke, kõlasid seto laulud ja pillilood. Avatud oli sõira valmistamise töötuba.

"Seto päiv oli mul kavalalt tehtud. See on tegelikult kingitus emale, kes on puhas seto ja kel on pühapäeval sünnipäev," ütleb Rebban. "Rääkisin perega läbi, et selline pidu oleks tore kingitus. Kõik olid nõus. Mu head sõbrad Setomaal võtsid sellest hea meelega kinni."

Rebban kavatseb Kaevuri maja aia külalistele sel suvel avada ka Viru Toidu kodukohvikute päeval ja avatud talude päeval.

Kavatseb veel lennata

Kas ta tiibvarjuga veel lendama kipub? Rebban räägib, et kaaslased on juba kutsunud teda autojuhiks Kanaaridele. "Ma olen mägedes küllalt sõitnud, see ei ole mulle eriline atraktsioon enam, selle pärast ma küll ei lähe. Mägedesse mind praegu ei kutsu, aga kui selg saab tugevaks ja jaksab mootorit kanda, siis oma kandis lendan kindlasti veel. Aga praegu on ka kastekannu tõstmine küllaltki raske."

Aare Rebban tunnistab, et on avastanud enda jaoks, et iga uus päev on imeline. "Enne oli iga päeva alguses paanika, et peab jälle midagi kiiresti tegema, praegu mõtlen, et nii äge, uus päev, saab midagi teha. Nii hea. Ma ei mäleta, et oleksin varem niimoodi mõelnud," ütleb ta.

Aare Rebban on tiibvarjuga lendamist harrastanud ligemale 15 aastat.
Aare Rebban on tiibvarjuga lendamist harrastanud ligemale 15 aastat. Foto: Erakogu / Peeter Lilleväli

"See, kuidas ma ellu jäin, oli müstika"

15 aastat tiibvarjuga lendamist harrastanud Aare Rebban oli 26. jaanuaril sõpruskonnaga Kanaari saarel Tenerifel, kus ta on aastaid lendamas käinud.

Rebban pani pähe kiivri ja jooksis end varjuga lendu. Siis tuli äkki tugev tõusev õhuvool. "Kõrvus hakkas kõik kõvasti vilisema, tohutu jõud tõmbas mind järsult üles. See kestis mõne sekundi. Järgmisel hetkel vajus vari lössi ja ma lendasin sinna sisse," meenutas Rebban mitmeid kuid tagasi juhtunut.

"Hiljem kiivri külge kinnitatud kaamerapilti vaadates on näha, et tohutut tõusvat õhuvoolu tegelikult polnud. Vuhin kõrvus tekkis tegelikult hoopis siis, kui juba allapoole kukkusin. Aga miskit toimus ja oma varju troppide (nööride) vahelt ma igatahes läbi lendasin ja nii oma varju kortsu tõmbasin," rääkis ta.

"Kuulsin, kuidas maa pealt hüüti: "Varuvari, varuvari!" Aga see ei jõudnud enam avaneda, ma olin maapinnale liiga lähedal ja prantsatasin mitmekümne meetri kõrguselt alla," räägib ta, arutledes, et ilmselt ehmatas äkiline õhuvool teda ja ta jäi pidurdamisega pisut hiljaks.

"Mul lihtsalt vedas. Kukkusin seal kõige õigemasse võimalikku kohta," tõdeb Rebban. Ta lisab, et tema kukkumiskoha läheduses olid püstised metallvardad ja kõigest kümme meetrit eemal kuristik.

Rängal kukkumisel olid karmid tagajärjed. "Vaagnaluu läks juppideks, arstid lappisid kokku, panid ühe plaadi toeks sisse. Küünarnukk lapiti ka kokku. Roided teisest kuni kümnendani on ka katki," loetleb Rebban oma vigastusi. "Lisaks veel koljuluumurd. Kõlab väga jõhkralt. Mul olid alguses tohutud peavalud. Seal, kus kolju ja kael kokku saavad, käis ilmselt väike krõks. Kui hiljem mulle kaelatugi pandi, siis kadusid peavalud ära. Sisemised verejooksud õnneks väga hullud polnud."

"See, kuidas ma ellu jäin, on müstika, aga mulle selline müstika meeldib," tõdeb ta.

Märksõnad
Tagasi üles