/nginx/o/2022/10/14/14899150t1h9242.jpg)
Laupäeval tähistab Kohtla-Järve eesti kool sajandat aastapäeva. Kolme vilistlase, Priit Jõgi, Mare Roosilehe ja Erik Gamzejevi mõtted oma koolist olid osa nende kirjapandud meenutustest paar aastat tagasi Kohtla-Järve linna juubeli raamatu jaoks. Linnavalitsuse "ajaloo- ja kirjanduskomisjon" tsenseeris need tookord raamatust välja. Põhjarannik avaldab need nüüd esimest korda.
/nginx/o/2022/10/14/14899155t1h2d8d.jpg)
Sinu lapsepõlves ja kooliajal toimus-toimis lõimumine-integratsioon vist kahjuks pigem äraspidises võtmes?
Või õnneks? Tähenduses, et ei toiminudki! Ma ei lahmi niisama ja nii radikaalne iroonia vajab täpsemat selgitamist.
Võtan abiks mälupildikese tolle aja tüüpilisest ehk vabatahtlik-sunniviisilisest kohtumisõhtust venekeelse 13. keskkooli sõprusklassiga. Venelaste suur kombinaatkeskkool asus otse üle tänava, kiviviske kaugusel meie imepisikesest ja seda armsamast 4. 8klassilisest koolist. Nii, nüüd sai rohkem kui pool selgitust juba kirja.
Vabandust, aga Kohtla-Järve salakeelt ja vihjamiskoode mittetundjale ei jõua päris kohale...
Muugin meelsasti lahti. Kõigepealt numbritest. Meie liitlinnas oli kokku kolm eestikeelset keskkooli: Kohtla-Järve 1. keskkool, Jõhvi 5. keskkool ja Kiviõli keskkool. Ülejäänud koolid, mis numbrite 1 ja 13 vahele mahtusid, olid venekeelsed. Isegi ilma ametliku rahvastiku-statistikata, mida meeleldi ei avaldatud, saab selgeks, kui suur oli ühe kogukonna ülekaal.
Ega keegi ometi arva, et ilmselge enamus lõimus suuremeelselt pisivähemusega? Mis sest, et põlisrahva omaga. Ja mis päris sõprusest sai rääkida, kui vaatamata kahe kooli geograafilisele ületänava lähedusele, me üksteist ei enne ega pärast selliseid "sõpruskohtumisi" ei tundnud ega teretanud. Üle aia vastastikku lendu lastud "kurraatiki" versus "venkud" vist arvesse ei lähe.
Vajalik ja värvikas eeltaust, aga lubatud pildike?
Veel kõnekam ja inimlikult kurvem. Mõlemad pioneerirühmad, valged pluusid ja kaelarätid kaelas, esitavad oma hoolikalt harjutatud programmi. Veel üks absurd! Nimelt tähendas sõprusklass automaatselt sõprus-pioneerirühma. Loogiline, kõik õpilased olid ju pioneerid.
Meie, nagu eestlased ikka, laulsime. Kas just rahvalaule, aga eesti keeles. Tantsisime, ilmselt kaerajaani. Ja piinlik tunnistada, mina üritasin trompetiga kaelaräti varjus üsna oskamatult mingit ooperifraasi. Ilmselt lapselik vastureaktsioon, sest muidu pidin pioneeriüritustel fanfaristina primitiivseid kogunemissignaale puhuma.
Vaikus. Vene soost pealtvaatajad sõprusklassist seisid ega reageerinud.
Siis tuli nende kord. Massdeklamatsioon ehk võltspaatosega Majakovski poolt Leninile pühendatud luuletuse väga valju häälega, et mitte öelda karjudes ettekandmine. Nüüd oli eestlaste kord seista, vaikida ja mitte reageerida.
See polnud kättemaks, õhus polnud ei viha ega vaenulikkust. Mõlema klassi lapsed olid segaduses, nõutud. Kuuldu ja nähtu oli nii arusaamatu. Võõras.
Mittereageerimine oli vähim, aga ehk samas parim, mida te suuresti alateadlikult enda ja laiemalt eestluse kaitseks väga piiratud mänguruumis teha saite?
"Aga milles olid lapsed süüdi, et neid katseloomadena sellistesse ebaloomulikesse, ette surnud sundsituatsioonidesse pandi?" tahaksin nüüd mina massdeklamatsiooni stiilis 50 aasta tagant ahastuses karjuda. Isegi eri rahvusest poistekampade "lähisuhtlus" oli veristele ninadele vaatamata sada korda loomulikum, elusam.
Vabandan tembutamise ja mõisturääkimise pärast. Tõsiselt ja teaduslikumalt on seda minu põlvkonna jaoks eksistentsiaalse kaaluga, tegelikult naljast päris kaugel seisvat protsessi uurinud sotsioloogist klassivend Raivo Vetik. Juhtumisi on tal selleks ka minu meelest ainuvõimalikult õige eelnev elutaust.
Aga mõneti võib talle vist kaasa tunda?
Tõsi. Rahvusvaheliselt tunnustatud võrdleva poliitika professorina teeb ta ka laias maailmas integratsiooni Eesti-erijuhtu selgitades omamoodi Sisyphose kiviveeretamise tänamatut tööd.
Mis on algusest peale olnud intuitiivselt ja illusioonideta selge ühele kohtlajärvekale ning nüüd tagantjärele ehk peaaegu selge muule Eestile, pole seda siiani ja jätkuvalt arusaadav suurele osale poliitunistajatest Euroopa ja muu maailma suurriikides.
Kas te õppisite koos Raivoga heas ja tugevas koolis?
Me õppisime väga heas ja väga tugevas koolis. Kui just tuntud nimedega eputama sunnitakse, siis peale tema meenuvad esimestena koorijuht Hirvo Surva, poliitik Maris Lauri või näitleja Üllar Saaremäe. Lisaks Kiviõlist meediamees Anvar Samost ja Jõhvist näitleja Guido Kangur, mu hea malevakaaslane.
Kas nad olid nelja-viielised või koolipoisi-kolmelised, ei tea, pole ka peatähtis. Koolist ja enam isegi tänavalt saime, kui soovite, erilise kohtlajärveka selgroo ja jalad-maas-ilmavaate. Ehk teisisõnu, vabandage mu kolkapatriotismi, muu Eestiga võrreldes kraadivõrra kangema enda eest seismise ja tõestamise võime.
Priit Jõgi on Kohtla-Järve 1. keskkooli vilistlane aastast 1976. Töötanud Eesti Televisioonis ja ajalehes Edasi. Praegu elab ta perega Saksamaal. Peab aednikuametit ja kirjutab lasteraamatuid. Oma meenutused pani ta kirja endaga peetud kahekõne vormis.
/nginx/o/2022/10/14/14899157t1h23b8.jpg)
Koolitee värskelt avatud 1. keskkooli: läksin risti läbi terve linna, möödusin linnasaunast, Pobeda väljakust, jäätisekohvikust, Dünamo kauplustest ja siis elumajade vahelt, läbi kooli traataia augu, jõudsin kooli tagaukseni. Kooliminekut ning esimest koolipäeva ootasin väga. Mäletan ilusat sinist koolivormi valge pluusiga, hobusesabas pikki juukseid, mis erandkorras ei pidanud patsis olema, ja karuaabitsat. Minu esimene õpetaja oli imeline ja soe Erna Ringmets, kelle range, kuid sõbraliku juhendamise all möödusid algklassiaastad.
Mul on väga vedanud, et järgmisteks klassijuhatajateks said tugevad isiksused ja õpetajad Õilme Ülle ja Anne Oru. Nad olid matemaatikaõpetajad, kes tõestasid: kõik on võimelised matemaatika selgeks saama. Neid iseloomustas võitlusvaim, mida nad sisendasid ka oma õpilastesse.
Usun, et kõik meie klassist mäletavad neid lõputuid rividrille, mida tegime enne rivivõistlusi. Õpetaja Ülle sisendas meile, et peame olema esimesed, ja me tõesti andsime endast parima. Olime alates 5. klassist alati esimeste hulgas. Mäletan ka üht koolidevahelist võistlust, kus pääsesime finaali, kuid ei võitnud. Meid valdasid tohutu pettumus ja ebaõiglustunne. Kuid siis tuli õpetaja Ülle ja ütles tasakaalukalt: ka kaotada peab oskama väärikalt.
Need tõekspidamised on mind elus edasi aidanud. Usun, et kõik, kes mind lähemalt tunnevad, teavad: ootan endalt ja teistelt maksimumi. Kuid kui tulemus ebaõnnestub, siis on minu sõnum: õpime sellest, saame tugevamaks ja teeme järgmine kord paremini.
Õpetaja Anne Oru pani mind matemaatikat armastama! Teda peetakse väga rangeks õpetajaks, kuid mina nägin temas armastust matemaatika kui teaduse vastu, mitte lihtsalt vahendit ülesannete lahendamiseks. Tänu Anne Orule hakkasin ma mõistma matemaatika ilu. Just tänu oma kahele klassijuhatajale läksin õppima Tartu ülikooli matemaatikaõpetajaks.
Oma kooliaega meenutades ei saa jätta märkimata Lehho Jõumeest, kes oma suhtumise, laia silmaringi ja huumorimeelega on jätnud jälje kõikide õpilaste südamesse. Mind on aga kõigis tegemistes saatnud tema lause: "Mare, sul on kaks mõõdet: kas käsi kullas või pepu mullas." Uskumatu, kuidas ta tabas ära minu elukäigu, mis on olnud nagu "Ameerika mäed" − kord tipus, kord põhjas. Meenutada oleks veel paljusid erilisi õpetajaid. Minu sügav kummardus teile, armsad teejuhid, teist kõigist on jäänud killuke minu hinge, olete aidanud mul elus hakkama saada.
Lisaks õppimisele oli kõigil õpilastel kohustus käia erinevates ringides. Kuna minu isa oli spordimees, siis suunati mind nii väravapalli- kui ka suusatrenni, kus ma aga kaua ei püsinud. Minu enda valik oli käsitööring Endla Kundla ja rahvatantsuring Eike Rõõmuse käe all. Käsitööringis tehtud kauneid vaipu, linikuid, õlasalle, susse jm imetlen ja kasutan senini. Rahvatantsupisik saatis mind ka ülikoolis ning siiani naudin võimalusel kõiki kontserte. Just nendest ringidest kujunesid välja püsivus, järjekindlus ning vastupidavus.
Mare Roosileht on Kohtla-Järve 1. keskkooli vilistlane aastast 1985, praegu Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži direktor.
/nginx/o/2022/10/14/14899199t1h90bb.jpg)
Alates neljandast klassist oli meil Kohtla-Järve 1. keskkoolis spordiklass. Suursündmus oli neljanda klassi lõpus meie koolis toimunud üle-eestiline omapärase formaadiga minikorvpallifestival. Korvpalliturniiril tulime kolmandaks, aga et spordiviktoriinil ja laulukonkursil olime parimad, saime kokkuvõttes teise koha. Võitjate, Tallinna Kalinini rajooni spordikooli võistkonna seast jäi silma täpse käega, valge peaga kleenuke poiss, kel nimeks Aivar Kuusmaa.
Meie klassijuhataja ja treener oli ühe aasta Arnold Selge, kellest aasta hiljem sai Eesti esindusnaiskonna TRÜ treener. Selge oli ka korvpalli Kohtla-Järvele nii-öelda maaletooja, kes on aastakümneid hiljem Põhjarannikus meenutanud, kuidas ta kuuekümnendate keskpaigas kuue võrgus kaasas olnud Teguri palliga Kohtla-Järve eri linnaosade vahel tuiskas, et trenne läbi viia.
Spordiklassis olemine tähedas seda, et kolm-neli aastat jutti tuli kooli võimlasse jõuda kella seitsmeks hommikul, mil algas esimene trenn. Sellele järgnes koolis tavaliselt kuus õppetundi. Pärastlõunaseks trenniks kõndisime vanalinna poole Kohtla-Järve spordihoonesse. Pärast trenni kulus janu kustutamiseks hulganisti münte, mis läksid spordihoone fuajees olnud gaseeritud vee automaati.
Laupäev ja pühapäev olid erilised selle poolest, et siis oli päevas vaid üks trenn...
Kohtla-Järve 1. keskkool ehk ainus eesti kool oli linnas, kus eestlased on vähemusrahvus, ühtlasi põhiline eestluse kants ning eesti kultuuri, keele ja vaimu hoidja.
Isegi näiteks linnakoolidevahelistel võistlustel oli tunda, et esindame Eestit. Samas mujal Eestis käies tuli ühtelugu müüte murda, kui vaadati imestusega, et tulevad Kohtla-Järvelt ja räägivad puhast eesti keelt.
Koolis olid õpetajad nõudlikud ja õppetöö heal tasemel. Kuld- ja hõbemedaleid tollal ei külvatud. Aga suurem osa meie lennukaaslastest õppis edasi kõrgkoolides ja on tänaseni tublilt toimetavad inimesed.
Haridusminister Elsa Gretškina eestvedamisel alanud venestamise protsess avaldus meie koolis sellisel äraspidisel moel, et keskkooliastmes oli loodud eriklass, kus pandi kokku autoõpetus ja vene kirjanduse lisatunnid. See oli küll totter, aga mitte kõige hullem variant. Tjuttševi, Feti, Puškini ja teiste vene luuletajate tekstide süvaanlüüsi vahelduseks käisime igal teisipäeval Kukrusel õppekombinaadis (samas majas asub praegu Tallinna tervishoiu kõrgkooli üksus) veoauto karburaatorit juppideks lahti võtmas ja kokku panemas.
Poolteist aastat harjutamist, sekka ka õppesõidud veoautoga, ja nii saime keskkooli viimases klassis ka autojuhiloa kätte.
Üks tugev külg, mille oma koolist veel kaasa saime, oli iseseisva toimetuleku oskus. Eriti keskkooliaastatel korraldasid õpilased ilma õpetajate otsese pealekäimise või sekkumiseta palju asju ise ära. Olgu need näiteks ekskursioonid, spordivõistlused, laulukonkursid või mõne tollel ajal Eestis kuuma bändi nagu Ruja või Turist koolikontsert.
Kui oli näiteks kõnekooride konkurss, siis tegime oma klassiga ise valiku, et kanname ette Hando Runneli tsükli "Ilus maa". Et tema luulekogu "Punaste õhtute purpur" oli ametikult põlu all ja seda käepärast polnud, siis kirjutasime sõnad maha makilindilt Rein Rannapi kantaadist, mis oli tehtud sellele Runneli tekstile ning mida 1984. aastal ka paar korda esitati. Lõpuks võitsime oma kõnekooriga Eestis esikoha, edestades ka mitmete tuntud koolide proffide juhendamisel tegutsevaid näiteringe.
1980. aastate õhkkond tekitas vähemusrahvuse kooli seinte vahel ka mässumeelsust, mis avaldus eelkõige ehk tavalisest erksamas absurditajus.
Erik Gamzejev on Kohtla-Järve 1. keskkooli vilistlane aastast 1985, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)