/nginx/o/2023/05/12/15316692t1h7ddf.jpg)
Kui minu laste käest on küsitud, mis tööd nende ema teeb, siis on nad alati vastanud, et ema õpib. See on tõesti nii, sest alates esimese poja sünnist olen ma kogu aeg õppinud: valmistunud loenguteks, õppinud magistriõppes, koostanud esitlusi. Ja kui lapsed on küsinud: "Ema, mis sa teed?", siis olen ma loomulikult vastanud neile, et õpin.
Arvestama peab sellega, et kindlasti tuleb palju magamata öid ning õppima peab koos lastega. Samas õppisin magama igal vabal hetkel, näiteks bussis, loengute vaheajal jm. Mäletan, kuidas tegin arvutis oma töid, samal ajal laps põlvedel või õla najal kiikumas. Laps oli rahul ja ise sain tööd teha. Samas ei tohi unustada, et lapsed kasvavad "liiga" kiiresti suureks ning kui on vaja teha valikuid, siis tuleb eelistada lastega olemist. Kui valikus on, kas teha referaat või kassikostüüm lasteaeda, siis õige valik on kassikostüüm.
Lastega veedetud aeg ei kordu ega tule tagasi! Kõige keerulisem ongi ajaplaneerimine ning sageli on emal tunne, et peaks ehk rohkem lastele pühenduma või tegema õppetööd paremini.
Samuti kipub stress peale tulema, et ei jõua kõike õigeks ajaks tehtud. See, mis ma õpingute ajast mäletan ja mõistsin, on teadmine, et ka järgmisel hommikul tõuseb päike ning öö on tervelt 6-8 tundi pikk. Ja kord tuleb aeg, kui saan end välja magada. See teadmine rahustas ja aitab mind siiani keerulistes olukordades.
Laste usk minusse paneb vastutama oma sõnade ja tegude eest. Kuna pojad on oma erialateadmistega minust juba kaugelt mööda läinud, tuleb kõvasti pingutada, et nendega ühes inforuumis püsida, et nad jagaksid minuga oma tööalaseid teemasid ja saaksin olla neile võrdväärne vestluspartner sisulistes aruteludes. Ja muidugi on südantsoojendav see, et erialavaliku on nad kõik teinud IT ja inseneeria valdkonnas.
/nginx/o/2020/09/14/13344532t1ha83f.jpg)