Teadlane, kes usub põlevkivi tulevikku

Arvi Hamburg usub, et põlevkivil on suur tulevik just keemiatööstuse arengut silmas pidades. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Energeetikaprofessor Arvi Hamburg on veendunud, et põlevkivil on suur tulevik eelkõige keemiatööstuse valdkonnas, kuid ka põlevkivienergeetikas näeb ta võimalusi, kui vaid poliitikud suudaksid ette mõelda.

Andsite Toila gümnaasiumis sel nädalal loengu teemal "Teadlase, inseneri ja ettevõtja roll energiamajanduse korraldamisel". Kuidas sellisel teemal on võimalik lastele huvitavalt rääkida?

Tundus, et lapsed jäid rahule. Keegi magama ei jäänud, ära ei läinud ja pahasti ka ei öelnud. Aga teema iseenesest on ju tervikahelast, mis koondab endas teadust, innovatsiooni ja ettevõtlust. Seda peame me kõik järgima, et tulemus oleks ahela lõpus, kus ettevõtja teeb teadlase mõtte ja inseneri rakenduse teoks ning selle kaubaks või teenuseks kujundab.

Kui tuua elust näiteid, siis meil on teaduslikke lähenemisi ja insenerlikke elluviimisi näiteks energeetikas ju üksjagu. Võtame kas või põlevkivitööstuses innovatsiooni. Meil on olemas uued keevkihtkatlad, keemiatehased... need on ju kõik olemas koos põlevkivitööstuse ettevõtjatega. Nad on seda ahelat järginud viimased 100 aastat.

Energeetikateadlane Arvi Hamburg

Arvi Hamburg (74) on Eesti inseneride liidu president ja Eesti teaduste akadeemia energeetikanõukogu esimees.

1990. aastate algul oli ta Eesti Energia peadirektori asetäitja, hiljem tööstus- ja energeetikaministri asetäitja.

Enne sajandivahetust töötas majandusministeeriumi asekantsleri ning ministeeriumi nõunikuna.

Aastatel 2012-2016 oli Tallinna tehnikaülikooli professor ning õppejõud.

Meil on energiamajanduses praegu nii suur segadus, et isegi väga targad inimesed ei oska üheselt öelda, mis seisus me oleme ja kuhu liikuma peame. Ühed räägivad, et põlevkivitööstus tuleb täiesti kinni panna ning minna tuule- ja päikeseenergiale. Teised ütlevad, et ilma tuumaenergeetikata ei saa. Millal meil kogu selle energiamajandusega selgus saabub?

Esimene reegel peaks olema see, et me peame arvestama teadmisi, maailmapraktikat ja selle järgi kujundama oma energiapoliitika, arvestades ka meie naabreid − Põhja- ja Baltimaid. Selline arvamuspõhine energiapoliitika, mis valitsusest valitsusse kõigub, on kindlasti kõige halvem ja kallim tee.

Oleme teaduste akadeemia energeetikakomisjonis oma ettepanekuid teinud ja valitsusele saatnud. Viimati tänavu märtsis, kui tegime 10 ettepanekut, mida pikas perspektiivis tuleb järgida, ning kümme asja, mis lähiajal kohe tuleb ära teha. Kolmest parteist, kes koalitsiooniläbirääkimisi pidasid, saatis üks kahesõnalise vastuse: "Suur tänu!" Kirjutasin vastu, et viisakus on väga teretulnud, aga ehk oleks võimalik nende ettepanekute üle arutada. Selle peale vastust enam ei tulnud. Kaks parteid ei pidanud aga üldse vajalikuks vastata. Nii tulebki välja, et meil on targad inimesed ja siis on veel üks seltskond, kus on väga targad inimesed, kes teavad niigi, kuidas asjad olema peavad.

Meie ettepanekute peamine sõnum oli see, et me peame elektrit tootma siin kohapeal. Euroopa Liidu solidaarsuspõhimõtted on väga toredad, aga kui on kriisiolukord, siis need pahatihti ei toimi. Koroonakriis näitas seda.

Kui meil on olemas kohalik tootmisvõimsus, saame seda suunata, juhtida kuni selleni välja, et saame ka hinda mõjutada. Et seda tootmisvõimsust luua, ei tohi täna ühtegi energia tootmise viisi kõrvale lükata ja öelda, et tuum on paha või tuul on halb. Kõik on vajalikud, sest meil on tohutu energiakriis. Praegu ei paista see ehk välja, sest päike paistab ja temperatuur on kõrge. Aga energiakriis pole kindlasti möödas ja usun, et defitsiit talvel tekib ning elektri hind läheb üles, sest mingeid arvestatavaid tootmisvõimsusi pole eelmise talvega võrreldes ju juurde tulnud, välja arvatud Olkiluoto tuumajaam Soomes.

Et kõik tootmisviisid saaksid areneda, peavad investoritel olema võrdsed tingimused. Ei saa olla nii, et tuuleenergiale määrame minimaalse hinna ja hinnalae, aga tuumaenergial seda pole.

CO₂ kvootidega diskrimineeritakse jälle põlevkivielektri tootjaid?

Jah. Ühtpidi on ju mõistetav, et kõik me tahame elada puhtamas keskkonnas ja mõistame ka kliimaprobleeme. Aga me peame mõtlema ka talupojamõistusest lähtuvalt. Kui Euroopa Liidu CO₂ emissioon on alla 6 protsendi, siis ega sellega ju maailma päästa. Mis on aga meie võimalused teha nii, et muu maailm nende eesmärkidega kaasa tuleks? Ma ei näe väga neid võimalusi.

Teiseks, me peaksime nägema tervikahelat, kui palju põlevkivi-, tuumaenergia või tuuleenergia üldse keskkonda mõjutab, alates materjalide tootmisest, vajalikest seadmetest kuni nende utiliseerimiseni välja.

Kas keegi praegu Eestis üldse teab, kui kaua me veel põlevkivi kasutame?

Arvan, et ei tea, ja kui keegi ütleb, et ta teab, siis ei vasta see minu arvates tõele. Usun, et elu näitab.

Me mäletame ju seda, kui tuli Põxit, mille idee oli põlevkivitootmine kiirelt lõpetada. Siis tuli järgmine eesmärk, et aastaks 2030 lõpetada põlevkivist elektri tootmine ning aastaks 2035 üldse põlevkivi kasutamine. Eelmine talv, kui elektri hind üles läks, andis uue signaali ning hakati rääkima, et ikka mingi reservvõimsus põlevkivielektri puhul peaks säilima ja jaamad peavad aastani 2027 teatava võimsuse tagama.

Põlevkivitööstuse eluiga sõltub sellest, millised tehnoloogiad siin tulevikus rakendust leiavad. Aga me ei saa teda vaadata vaid elektritootmise kontekstis. See on tööstusharu, millel on näiteks keemiatööstuses tulevikus väga suured perspektiivid. Kui me kaotame selle oskusteabe, mille oleme põlevkivikeemiatööstuses viimase 40-50 aasta jooksul siin saavutanud, siis pärast seda enam ei taasta.

Kas meie poliitikud ja otsustajad ei saa täpselt aru, mida see põlevkivitööstus endast kujutab? Kust muidu tulevad sellised resoluutsed seisukohad sulgemise kohta?

Moeasi on praegu öelda, et sa oled kliima eest võitleja. Ja kõige lihtsam on öelda, et põlevkivienergeetika CO₂ emissioon on suur ja fossiilkütuste põletamine tuleb lõpetada. Mina ütlen, et keeldude ja käskudega majandust ei arenda. Pigem peaksime ütlema, et põletage mida iganes, aga CO₂ emissioon peab olema nullilähedane. Aga mida põlevkiviteadlased mõtlevad siis? Nad mõtlevad nii, nagu akadeemik Endel Lippmaa 40 aastat tagasi ütles: CO₂on väärtuslik tooraine ja püüame ta kinni.

Kõik nõustuvad, et kliimamuutused on halvad. Aga mis muudab kliimat? Vastatakse, et CO₂ tõstab temperatuuri ning muudab kliimat. Kuid kui me vaatame kogu gammat, mis kliimamuutusi põhjustab, siis CO₂ on seal vaid üks väike osa. Ma ei eksi vist palju, kui ütlen, et isegi kui viime CO₂ emissiooni nullini, ega kliimat see väga mõjuta. Kliima sõltub ka maakera kaldenurgast päikese suhtes, ookeanihoovustest, aga ka näiteks asfaltpindade rohkusest. Me isegi ei tea kõiki neid kliimat mõjutavaid tegureid ja paljude puhul, millest teame, ei oska me neid protsesse mõjutada. CO₂ puhul on aga väga lihtne: kui põletame nii ja nii palju kütust, siis eraldub nii ja nii palju CO₂ − kolmanda klassi arvutustehe. Me läheme siin lihtsama vastupanu teed.

Miks valitsus ei investeeri enam põlevkivienergeetikasse?

Peaminister Kaja Kallas ütles tänavu jaanuaris riigikogus esinedes, et põlevkivisse täiendavalt investeerimine elektri tootmiseks ei tundu mõistlik. "Kui me vaatame praegu seda Auvere jaama, mis on kõige uuem, mis on pidevalt rikkis − uudis on pigem see, et Auvere töötab, mitte see, et ta ei tööta −, siis me peame vaatama uusi allikaid. Näiteks me oleme otsustanud valitsuse tasemel tuua ka tuumaenergiauuringud varasemaks, et saada vastus küsimusele, kas selle väikese generaatori toomine või tuumajaama loomine Eestisse oleks mõistlik ja millised on riskid. Suund on pigem taastuvatesse energiaallikatesse, siis energiasalvestusvõimsustesse, energiaallikatesse, mis tasandavad taastuvelektri kitsaskohti. Täiendavalt põlevkivisse investeerimine tooks väga suured kulud tulevikus, kui me näeme, kuhu see trend läheb," sõnas ta.

Olen küsinud mõnelt poliitikult, miks me selles kliimaeesmärkide täitmise tuhinas näiteks ei näe, et Norra sulgeks oma naftapuurtorne. Ja Norrat ei nimeta keegi keskkonnavaenulikuks riigiks. Muide, Norras on naftapiirkonnad riigi kõige jõukamad. Miks on nii, et Eesti energeetikakeskus Ida-Virumaa on elanike sissetulekute ja sotsiaalnäitajate poolest riigi tagaosas?

Eks meie tänasel valitsusel eriti, aga ka eelnevatel valitsustel on olnud mingi lapselik arusaamine, et riigi rikkust ja ühiskonna heaolu on võimalik kasvatada mingite kauplemistega, midagi vahendades. Tootmine ja tööstus on praegu justkui põlualused terminid. Ma ei tea ühtegi riiki, kes oma loodusvarasid ei väärindaks ja selle arvelt oma rahvuslikku rikkust ei koguks.

Kui regiooni eripärast rääkida, siis ka üleriigilisi lehti lugedes jääb mulje, et seal Ida-Virumaal on ikka mingi jama ja positiivseid sõnumeid on vähe. Ja ka aastatepikkune suhtumine piirkonda on olnud selline, et... Ega Tallinna-Narva maantee pärast Rakveret ju väga korras ole, välja arvatud üks lõik Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel. Aga Tallinna-Tartu maantee ehitus käib mis mühin, samamoodi Pärnu maantee.

1990. aastate alguses oli väga positiivne see, et Eesti riigi energiamajandus sai toimima, aga see oli paljuski tänu põlevkivile. Nüüd püütakse see kõik unustada ja kultiveerida arusaama, et kõik, mis on seotud tööstusega, on halb.

Kas te olete tuleviku suhtes väga pessimistlik?

Ei ole. Olen piiratult optimistlik. Aga meil on üks halb asi, et me õpime ja korrigeerime oma tegevust enda vigadest lähtuvalt. Me ei analüüsi tulevikku ega vaata teiste kogemust. Kui on häda käes, siis teeme mingi leevenduse: kui gaasi on vähe, lubame põlevkiviõli põletada. See oleks justkui mingi õudne patt, aga olgu, lubame seda suures hädas.

Arvan, et pimedasse ja külma me ei jää, sest oma võimsused on meil olemas. Aga see sõnum, et kohe paneme kogu põlevkivitööstuse kinni ja seda pole vaja, tekitab ju ka omanikes mõtte, et miks ma seda tootmist töös hoian ja raha kulutan, kui nagunii pannakse kinni. Ja siis tekib samasugune loogika: kui mul on vana logu auto, mis nagunii tehnoülevaatusest läbi ei saa, sõidan sellega küla vahel nii kaua, kuni päris ära laguneb.

Mina arvan, et põlevkivi kaevandamine jätkub, keemiatööstus areneb. Usun, et areneb ka teiste maavarade kaevandamine kas või Jõhvi maardlas, kus on väärtuslikke metalle. Aga ka fosforiiti tuleb ilmselt kaevandama hakata.