Mis vahe on numbritel 112 ja 1247?

MARI-LIIS SEPP, häirekeskuse ida keskuse juht Foto: Marjaana Vaher

Häirekeskuses vastame hädaabinumbrile 112, et anda elupäästvat abi, ja riigiinfonumbrilt 1247 jagame usaldusväärset riigiinfot.

 Kui on mure või probleem ja on abi vaja, siis hädaabinumber 112 on see, mis alati meelde tuleb ja kus alati sinu kõnele vastatakse.

Paljudel juhtudel ei ole tegemist hädaabi vajadusega, vaid pigem teadmatusega, kuidas olukorras tegutseda.

Möödunud aastal helistati Ida regioonist hädaabinumbrile 201 587 korral, elanikke kahe maakonna kohta on kokku 190 567. Julgelt võib väita, et ida regioonist on iga inimene vähemalt ühe korra helistanud häirekeskusesse 112 numbrile. Samas reageeris politsei, kiirabi või pääste vaid 45 protsendile kõikidest nendest tehtud kõnedest. Ülejäänud kõned olid kas tühikõned, ekslikud kõned või infopäringud. Ja kuigi kõnede hulk numbrile 112 on üle Eesti varasemate aastatega võrreldes kasvanud, on see siiski märkimisväärne, et ida regioonis helistatakse elanike arvu arvestades kõige rohkem. Varasematest uuringutest on selgunud, et venekeelne kogukond helistab hädaabinumbrile veidi enam kui eestikeelne kogukond − nad teevad märksa rohkem infokõnesid. Kuna Ida-Virumaal elab suur osa venekeelsest kogukonnast, on siin ka loogiline seos. Kas tegemist on kohusetundlike kodanikega, kes märkavad ja sekkuvad, või teadmatusega, kust abi saada?

Häirekeskusesse tulevate kõnede pealt näen, et inimeste abivajadus on pidevas muutumises. Nii on ka uuel põlvkonnal uued mured ning pöördumistes 112 numbrile näen, et paljudel juhtudel ei ole tegemist hädaabi vajadusega, vaid pigem teadmatusega, kuidas olukorras tegutseda. Arvan, et põhjus lasub väheses teadlikkuses riigiinfo telefonist 1247, mille eesmärk on olla alternatiivne telefoninumber hädaabinumbrile. Riigiinfo telefonilt saab küsida ja anda infot liikluse-, pääste- ja keskkonnaküsimustes, PPA dokumentide taotlustega seotud teemadel ning kriiside korral kriisiinfot.

Loomulikult on kindlam kahtluse korral alati pigem helistada hädaabinumbrile, kuid samal ajal on ka palju olukordi, kus inimene saab ennast ise aidata. Esmalt tasub alati iseendalt küsida: mis juhtus? See on kiire viis hinnata ka ise olukorda ja vahel jõutakse analüüsides tulemuseni, et tegemist ei olnudki hädaolukorraga ja vajadus helistada hädaabinumbrile tegelikult puudub.

Kuid milliste võimalustega jõuame me igas vanusegrupis inimesteni? Kust saab alguse märkamine? Kogukondlikud üritused on väga hea võimalus, kuidas tõsta teadlikkust, kaasata inimesi ja selle kaudu tõsta ka turvatunnet. Ida-Virumaa kui mitmekultuuriline piirkond pakub erinevaid väljakutseid, kuid samal ajal ka võimalusi kultuuridevaheliseks dialoogiks ja ühiseks panustamiseks turvalisuse loomisel. Korraldades regulaarseid kogukonnaüritusi, näiteks tänavafestivale, spordivõistlusi ja muud sellist, saab inimesi omavahel lähendada ning luua kogukonnasisest solidaarsust.

Kuid panuse saab anda igaüks, selleks ei pea alati korraldama üritust, et kogukonda kokku tuua. Inimeste teadlikkus abivajaduse märkamisest ja tegutsemisest algab lapsepõlvest. Meil kõigil lasub vastutus märgata abivajajat, sekkuda ja pakkuda abi.

Vahel lähevad meil meelest tihti kõige lihtsamad üksteise toetamise võimalused. Noored saavad aidata kaasa oma vanavanemate aktiivse ja tervisliku elustiili säilitamisel, hoolitsedes nende tervisliku toitumise ja füüsilise aktiivsuse eest. Inimeste üksildustunnet aitab leevendada, kui regulaarselt neile helistada, tunda huvi, küsides vahel lihtsalt, kuidas päev läks. Praktilist abi saab pakkuda igapäevatoimingutes, nagu raskete esemete tõstmine, kodustes remonditöödes abistamine, arsti juurde saatmine või toiduainete ostmine. See aitaks säilitada vanaemal ja vanaisal mingil moel iseseisvust ja mugavatunnet oma igapäevaelus.

Samuti saavad noored aidata eakamaid tehnoloogia kasutamisel. Selline koostöö aitab edaspidi ära hoida olukordi, kus eaka inimese telefonilt tuleb meile mõne tunni jooksul ca 1400 kõnet, nagu hiljuti juhtus. Põhjuseks oli SIM-kaardita telefon, mis oli eakal jäänud padja alla ja seal järjepidevalt 112 numbrit valis, mille tõttu oli hädaabiliin üle koormatud.  

Digimaailma ja tehnikaga ümberkäimise teadlikkuse tõstmine noorema generatsiooni poolt võimaldab eakatel jääda ühendatuks digimaailmaga. Selle kaudu saavad nad ka ennast rohkem aidata, kasutada e-teenuseid ja leida veebist vajalikku infot.

Häirekeskuses kaardistame kohalike omavalitsustega koostöökohti infovahetuses, et inimesed saaksid abi sotsiaalvallas. Me teeme ära suure töö, pannes kirja probleemid ja edastades need kohalikele omavalitsustele. Meie tähelepanu keskmes on alati inimene ja tema abivajadus. Kui on olukordi, kus meie käed jäävad lühikeseks, siis saame edastada õigetele asutustele vajaliku info. Eesmärk on, et ühekordsest tulekahju kustutamisest tekiks süsteemne abivõrk inimesele.

Häirekeskusel on eriti oluline roll üle Eesti kogukondliku turvalisuse ja heaolu tagamisel, kuna näeme läbilõiget ühiskonnas toimuvast. Samuti inimesed usaldavad 112 ja 1247 numbril pakutavaid teenuseid, kust saavad alati õigeaegset abi, teavet ja juhendamist erinevates häda- või kriisiolukordades. Teisalt on murekohaks see, kuidas jõuda inimesteni, et nad oskaksid otsida abi õigest kohast. Vastasel juhul tekitame olukorra, kus hõivame päästekorraldajaid päringutega ja need, kelle elu, tervis või vara on päriselt ohus, ei pääse õigel ajal liinile.