MARIS LAURI ⟩ Maris Lauri: Ida-Viru tuleviku määrab, kas inimesed tahavad siin elada

Maris Lauri. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Prognooside koostamine on tänamatu tegevus, eriti ajal, mil määramatusi on hulgi ja suuri. Siiski on ka kõige segasematel ja keerulisematel aegadel mõistlik endale sihte seada, sest üksnes siis on probleemidest jagu saamine ja edasiminek võimalik, leiab majandusanalüütik ja riigikogu Ida-Virumaa toetusrühma esimees MARIS LAURI.

Ida-Virumaa edukust peaks hindama selle põhjal, kas inimesed tahavad ja saavad siin elada. Kui kohalikud eelistavad siia jääda või tagasi tulla ning kui inimesed mujalt Eestist leiavad, et Ida-Viru on hea koht elamiseks ja tööalase karjääri edendamiseks, on piirkonna kuvand ja arenguvõimalused oluliselt paremaks muutunud.

Milline peaks olema Ida-Viru 2030. aastal, et siia rohkem tuldaks kui siit mindaks?

Ida-Virumaa praegusest suurest ja alakasutatud arengupotentsiaalist on 2030. aastaks kõik vähemal või rohkemal määral tähelepanu saanud ning kasutamist leidnud. Kunagise põlevkivi-, energeetika- ja keemiatööstuse kantsi ettevõtluspilt on muutunud oluliselt mitmekesisemaks ning üha enam räägitakse Ida-Virust kui Eesti nüüdisaegse tööstuse kasvulavast.

Põlevkivi kaevandatakse ning suurte vaidluste ja vastuseisuga rajatud õlitehaski töötab endiselt, kuid kõik teavad, et põlevkivienergeetika käib oma viimast dekaadi. Energiatootmine, mis on hajunud ja hajumas üle Eesti, on Ida-Viruski varasemast hoopis keskkonnasõbralikum: on olemas tuule- ja päikesepargid, käivitunud on vesinikutootmine ja alustatud akuparkide rajamist. Tuumajaama projektid ja kavad on tehtud ning Ida-Viru piiril on ehitus kohe-kohe algamas. Muidugi oli asi esialgu hirmutav ning seetõttu kaaluti asja põhjalikult ja pikemalt, kui entusiastid lootsid.

Maris Lauri Ida-Virumaa prognoos aastaks 2030

• Ettevõtluspilt on muutunud oluliselt mitmekesisemaks ja üha enam räägitakse Ida-Virust kui Eesti nüüdisaegse tööstuse kasvulavast.
• Nii kuidas tuli töö, hakkasid ka palgad tõusma ja Tallinnast on järjest enam inimesi kodukanti naasnud.
• Kuigi endiselt on tunda nn vene- ja eestikeelsete koolide erinevused, on õppekvaliteet järjest ühtlasem ning peaaegu täiesti on lakanud gümnasistide minek Tallinna või Tartusse.
• Narva külje all on ärihuvidele orienteeritud lennujaam ja Soomega laevaühendus.
• Piirkonna edu tervikuna sõltub väga palju sellest, mis juhtub 2025. aasta kohalikel valimistel.

Lõuna-Eesti poolt põlatud nüüdisaegne puidutööstus on alustanud tootmist Kohtla-Järve külje all. Lähedusse, nagu ka Narva, on rajatud mitu tänapäevasel tehnoloogial põhinevat tööstusettevõtet, mis toodavad hädavajalikku Eestile ja Euroopale. Varasemad investeeringud, sealhulgas õiglase ülemineku fondi (ÕÜF) toel tehtud, on osutunud edukaks ning eeskujuna võtnud maha hulgaliselt hirme ja kõhklusi.

See, aga ka tige rahvusvaheline konkurents, eelkõige Hiinaga, on juba toonud Ida-Virusse hulgaliselt välismaist erakapitali ning huvi on kasvav. Kuigi Eesti ja Ida-Viru on Euroopa Liidu kauge ääreala ning igasugune majandussuhtlus idanaabriga on juba mitu aastat olematu, on siin ressurss, oskused ja soodne koht äri ajada.

Suurettevõtted, mis on valdavalt väga kõrgelt automatiseeritud, on andnud võimaluse suurele hulgale väiksematele ettevõtetele, mis ehitavad, teevad allhanget ja pakuvad hädavajalikke teenuseid juba tegutsevatele ettevõtetele. Tasapisi on hakanud ka piirkonna visuaal muutuma: nii mitmestki jäätmäest kaevandatakse tooret, millest tehases saab hädavajalik kaup. Kohalikud teaduslaborid on aga seotud uuringusoovidest küllastunud.

Väga hoogsalt käib infrastruktuuriobjektide arendamine. Raudteeühendus muu Eestiga on korralik ning juba pannakse käiku esimesed kohalikud linnadevahelised liinid. Narva külje all on ärihuvidele orienteeritud lennujaam ja Soomega laevaühendus. Kohalikke häirivad rohked suvised teede ja tänavate ehitused.

Nii kuidas tuli töö, hakkasid ka palgad tõusma ja Tallinnast on järjest enam inimesi kodukanti naasnud. Oskustega töötajate nappus on oluliselt palku tõstnud ning muutnud ahvatlevaks õppimise kohalikes kolledžites ja kutsekoolides. Õpe toimub loomulikult eesti keeles. Kuigi endiselt on tunda nn vene- ja eestikeelsete koolide erinevused, on õppekvaliteet järjest ühtlasem ja peaaegu täiesti on lakanud gümnasistide minek Tallinna või Tartusse.

Esialgu lootusetuna näiv võitlus nüüdisaegse ja mugava elukeskkonna loomise nimel on 2030. aastal hoogu sisse saamas. Kõik suuremad linnalised asulad, viimasena Narva, on saanud valmis värsked arengukavad, mille põhjal asendatakse vananenud ja lagunevad elamud tänapäevastega, kõike seda lähtudes keskkonnasäästlikust ja inimsõbralikust mõtteviisist. Piirkonna asulate senisest rohelusest tulenevalt on seda teha kordades lihtsam kui Tallinnas.

Veel on ehitustegevus napp, kuid hulk eraarendajatest teeb tõsiselt ettevalmistusi, kuna piirkonna kiire areng on alles alanud. Muret tekitab vanade hoonete lammutamise ja elanike ümberpaigutamise vajadus, mis aeg-ajalt kirglikke vaidlusi ja vastasseise tekitab. Samal ajal kurdavad väikeettevõtjad, et sobivaid kohti kohvikute ja väikeäride rajamiseks paiguti napib − keegi ei taha enam püsivat äri rajada kortermaja esimese korruse ümberehitatud korterisse.

Mure on tõsine, sest klientide puudust pole: kohalike kõrval on nii mitmeski kohas põhikliendiks puhkama ja seiklusi otsima tulnud turist mujalt Eestist, aga ka välismaalt. Narva-Jõesuus käivad ehitustegevus ning kirglikud vaidlused selle üle, mida säästa, mida taastada ja mis peaks olema uus. Peipsi põhjarannik on veel vanamoodsalt kodune ja aeglane, kuid ringi reisivad eestlased tekitavad kohalikes aeg-ajalt nõutust, sest kaup saab poes otsa või pole linnavurledele sobivat majutust pakkuda.

Kuidas selle ja uhkema unistuseni jõuda?

Iga unistuse täitumiseks peab alustuseks olema usku sellesse unistusse ning inimesed, kes seda unistust reaalseks teevad. Ida-Virus on sellised inimesed juba praegu olemas. Kuid kõhklejaid ja pessimiste on kahjuks endiselt kordades enam. Neid veenavad praktilised tulemused − tõestus, et saab ka teisti.

Riigi ülesanne on luua keskkond. Alustuseks üleriigilised ärireeglistikud, mis muutusi ergutavad ja lihtsustavad. Olgu siis tegu erinevate loamenetluste või aruandlusega, lihtsam viis on abiks just keerulistes oludes. ÕÜFile peab järgnema analoogne programm võimaluse korral võimalikult suures ulatuses Euroopa vahendite toel, sest õiglane üleminek ei saa läbi mõne aastaga. Ministeeriumide ning valitsuse tähelepanu ja arukat juhtimist vajavad suuremad infrastruktuuri arenduskavad ning energeetikat puudutav.

Väga palju sõltub omavalitsustest ja kohalikest inimestest. Nii Eesti kui ka teiste maade kogemus osutab, et edukamad on need piirkonnad, kus kohalikud inimesed ise aktiivselt oma elu korraldamisel kaasa löövad. Ida-Virus, just linnades, on selles palju arenguruumi.

Üks asi on huviringid ja -seltsid, siis kogukonnakohvikud ja -üritused − nii tekib kodupiirkonna tunne ja saadakse soovi kohaselt asjad liikuma. Teine pool on aktiivsus ja kaalutletus kohalikel valimistel, aga ka kogukonna nõudlikkus omavalitsuse, ettevõtjate ja riigiga suhtlemisel.

Ida-Virumaa mahajäämuse üks põhjus on olnud mitmete kohalike omavalitsuste kinnihoidmine aegunust ning korruptsioon, mille ilminguks on mõningate ärigruppide ilmselge mõju otsustajate üle. Asjad on läinud kõvasti paremaks, kuid piirkonna edu tervikuna sõltub väga palju sellest, mis juhtub 2025. aasta kohalikel valimistel. Kohalikel inimestel on siin vastutus ja kohustus tagada, et valituks osutuks ikka need, kes asju paremaks muuta soovivad, mitte üksnes riigilt raha juurde ei nõua ning vana taga ei nuta.

Ja lõpuks on vajalikud ettevõtlikud inimesed, kes on valmis ehitama ning looma uusi ettevõtteid ja ettevõtmisi ning vanu ümber tegema. Selleks, et nad oma ideid saaksid ellu viia, ei tohi teised eelnimetatud asju asjatult keerulisemaks teha.