Eesti sünnipäevakuul saja-aastaseks saanud Erika Sepp: "Ega elul tagasikäike pole nagu autol. Elu läheb kogu aeg edasi"

"Eks elus on igasugusest karastusest läbi käidud," ütleb Erika Sepp, kes on kuus aastat noorem kui Eesti Vabariik. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Erika Sepp seisab näoga päikese poole, olgugi et tema idülliline lapsepõlv Viru-Kabalas purunes juba enne okupatsiooni ja sõda, kui suri ettevõtlik ja kultuurilembene isa. Saatus jagas hoope ka neljakümnendatel, katkestades neiu haridustee ja hävitades isakodu. Oma kodu ehitas ta abikaasaga Lüganusele ja praegu elab Erika Aa hooldekodus, kinnitades, et elul pole häda midagi.

Aga keerame tagasi elutee algusesse.

"Olen sündinud Viru-Kabalas, mis oli vanasti Pada ja pärast Rägavere vald. Olin kaheksa-aastane, kui läksin Nõmmise algkooli, kuhu olid just tulnud uued õpetajad. Noored õpetajad, kõik väga toredad. Eriti Tammaru Evald, kes oli hiljem sõjaväelane ja läks pärast Ameerikasse," alustab Erika oma meenutusi.

Miks õpetaja Tammaru eriline oli? "Ta oli väga nõudlik, kord oli klassis, hiirvaikus, mulle see väga meeldis. Ja ta oskas õpetada." Erika kirjeldus oma lemmikõpetajast tuleb tuttav ette − samamoodi iseloomustavad Toila kooli õpilased oma kauaaegset matemaatikaõpetajat Inna Toovist, Erika tütart.

Ka Evald Tammaru õpetas matemaatikat ja peale selle veel laulmist.

"Kui hiljem olime juba vanemas klassis ja matemaatika raskemaks läks, siis temale võis alati loota. Aga ühtlasi õppis ta konservatooriumis viiulit ja käis pärast tööd üks või kaks korda nädalas kella neljase kiirrongiga Tallinnas."

Tüdruk märkas ikka oma õpetajat, viiulikast käes, pikkade sammudega rongile jooksmas. Ise võttis ta kodutee nautimiseks aega.

"Alati läksime üle nõmmepealse, kuhu olid istutatud väikesed männid, mis ei olnud veel kuigi suureks kasvanud. Kui kanarbik õitses, oli nii ilus! Mulle meeldis seal lesida."

Võib-olla tuli tugev tõmme sellest, et Erika nimekaimud kuuluvad kanarbikuliste hulka. Kanarbiku õite värv paistab vanadaamile siiani meeldivat − vestluse ajal kannab ta lillat õlasalli.

Erika 16aastaselt Rakvere Zeeh' tütarlaste kommertsgümnaasiumi õpilasena. Foto: Erakogu

Väike tüdrukutirts sai endale suure tiibklaveri

Õpetaja Tammarul on oma koht ka loos, kuidas Erika hakkas klaverit õppima.

"Klaveriga oli selline lugu, et isa (Jüri Nurk) oli Kabala muusika- ja kirjandusseltsi juhatuses ja tihtipeale, kui olid raskused, aitas ta seltsi välja. Oligi jälle niimoodi, et seltsivärk läks natuke nihusti ja taheti klaver maha müüa, et saaks võlad ära maksta. Aga isa andis raha, et selts saaks klaveri alles jätta."

Koju tulles teatas isa tütrele, et ostis klaveri, kuigi ta seda koju ei too. Ja kui taipas, et Erikal on huvi klaverimängu vastu, hakkas hoolitseva isana ärimehe kombel kohe tegutsema.

"Lehes oli kuulutus, et Saaremaal pakutakse klaverit müüa. Isa võttis ühendust, läks Saaremaale ja ostis selle ära. Aga see oli tiibklaver. Meil oli toas ahjutagune ja parajasti sinna see sobis. Siis rääkis isa Tammaruga ja ma hakkasin käima klaveritundides."

Klaverimäng jäi soiku 1935. aastal, kui isa suri. Erika oli siis 11aastane. "Isal oli pimesoole operatsioon ja ta sai sellest mürgituse. Ta oli 56aastane. Kõik ütlesid, et nii noor mees. Mina mõtlesin, et jumal, noor ta ju küll ei ole, miks nad nii ütlevad."

Erikal on peensusteni meeles, kuidas Rakvere haiglast öösel kell pool kaks koju helistati ja öeldi, et isa seisund oli läinud halvemaks. Kell pool viis tuli juba saatusliku sõnumiga kõne. Keegi ei saanud sel ööl sõba silmale. Erika kaheaastasel vennaraasul oli eriti raske mõista, miks isa enam ei tule.

"Isa käis tihtipeale Rakveres pangas ja tuli koju kiirrongiga kell 12. "Viru välk" öeldi selle rongi kohta. Meil oli seinakell ja kui see lõi kaksteist lööki, oli vend rõõmus, et isa tuleb koju."

Aga isa enam ei tulnud. Ema ei pidanud klaveri õppimist tähtsaks ja nii ta sinnapaika jäigi. "Mul oli natuke kahju ka, aga ega ma ei osanud klaverimängu oskust sel ajal veel nii hinnata."

Päris ununenud pole see tänini. Viimati mängis Erika klaverit oma eelmisel sünnipäeval, kui elas veel tütre Inna juures Toilas ja vallavalitsuse esindajad käisid teda õnnitlemas. Et toa nurgas seisis klaver, tuli muusika jutuks ja külaliste küsimise peale istus Erika klaveri taha. "Aga siis enam käed ei käinud," ütleb ta ise.

Inna vaidleb vastu: "Käisid küll. Aga ema ütles iga kahe takti tagant, et klaver ei ole hääles. Mis sellest, et sõrm läks vale klahvi peale." Tookord lubas ta häälestaja kutsuda, aga kevadel Erika tervis halvenes, ta ei saanud enam ise hästi liikuda ja tuli minna hooldekodusse professionaalide hoole alla.

Erika lastelastega: vasakult Hanna-Marie Paate, Oliver Toovis, Linda Kübar, Kristiin-Heleen Toovis, Marten Toovis, Sten Reiter, Nicole Reiter, esimeses reas Theodor Toovis ja Katriina Aasmäe. Vanaemast paremal: Kaupo Rajamäe-Volmer, Kaur Rajamäe-Volmer, Fin Gustaf Aasmäe, Jon Kristof Aasmäe, vanaema kõrval Eva-Lota Rajamäe-Volmer. Foto: Erakogu

Isa loobus riigiametniku tööst, et saaks truudusetust naisest lahutada

Põnevaid lugusid oma pikalt eluteelt puistab Erika nagu varrukast. Näiteks seebiooperliku loo sellest, kuidas tema isa Jüri ja ema Aliide-Johanna teineteist leidsid.

Jüri töötas tsaariajal Rakveres kordnikuna ja elas oma esimese abikaasaga Du Nordi nime kandvas majas, mille allkorrusel asus ohvitseride kasiino ja selle peal elukorterid.

"Isa pidi tänavaid kontrollima, ka öösiti, ja ükskord öeldi talle, et tema naine käib sel ajal ohvitseride kasiinos tantsimas. Isa ei uskunud, aga otsustas, et kontrollib järele. Ta ütles naisele, et peab minema oma ema juurde heina tegema, aga tegelikult sõitis öösel Rakveresse tagasi."

Ja tabas naise otse teolt.

"Isa hakkas tulema rongi pealt maha, vaatas, et naine tuleb jaamahoonest ühe ohvitseriga, käe alt kinni, tõmbas kõrvale, lasi neil vagunisse minna. Ronis ka rongi peale ja sõitis Tallinna välja. Tallinnas läksid nad kõigepealt hotelli ja neil paistis kõik tuttav olema. Võtsid toa, isa läks järele. Tavaline lugu, eks," kirjeldab Erika vahelejäämist, millest ei rääkinud talle ei ema ega isa, vaid tädi.

"Ja siis olid palved lahti, et see on viimane kord, enam ei juhtu. Aga isa ütles, et ei lase ennast tõmmata ja tahab lahku minna. Talle öeldi, et riigiametnik lahutada ei saa − kui lahutad, siis lähed töölt ära. Ja isa läkski."

Et kordniku teenistus oli hea, oli isa koos oma vennaga varem ostnud Rakveres Tallinna tänaval suure kivimaja, kus all olid kaupluse ruumid ja peal elukorterid. Nii et päris tühjade kätega ta riigiteenistusest ei lahkunud. Ise otsustas ta aga Viru-Kabalasse kolida ja asus seal kartuleid kokku ostma, mis ei olnud üldse paha äri.

Jürist sai aktsionär Johan Rumbergi, Jüri Tiivase ja Jüri Ertseni tärklisevabrikutes, mis asusid Rakveres, Kadrinas ja Jõhvis. Hiljem kandis tööstus nime Eestimaa põllusaaduste ümbertöötamise osaühing Viru.

Viru-Kabalas ostis Jüri Schmidti-nimeliselt sakslaselt ära tema poe ja ehitas maja. "Kuna algul oli ta poissmees, siis ehitas ainult ühetoalise maja ja sinna külge suure laoruumi, kus hakkas kartuleid vastu võtma ja firmadele saatma. 1915. aastal abiellus ta minu emaga ja siis ehitas suurema maja," jutustab Erika.

Aliide-Johannale oli see otsekui lotovõit. Ta oli Jüri esimeses pulmas virtin olnud ja teistele tüdrukutele õhanud: "Nii ilus peigmees, kui mina saaks ükskord sellise mehe!" Ja lõpuks saigi.

"Ema oli muidu tragi, aga väga haiglane ja tal oli kogu aeg abi vaja. Kodus oli meil ka teenija. Kui isa suri, läks elu viletsamaks."

Gümnaasiumiharidus jäi punaste tulekuga pooleli

Esialgu jätkus siiski Erika haridustee ja ta oli üks kahest Viru-Kabala tüdrukust, kes läks Rakveresse gümnaasiumisse. Neiu unistus oli selgeks õppida masinakiri ja seetõttu valis ta Zeeh' tütarlaste kommertsgümnaasiumi, kus seda õpetati.

Esimeses gümnaasiumiklassis oli 64 õpilast, aga neid jäi ajaga aina vähemaks. "Need, kes lootsid, et saavad kergemalt läbi, lendasid välja."

Erika oli kostil Rakveres Pika tänava majas, kus praegu tegutseb linnakodaniku muuseum. Gümnaasium asus kohe üle tee. "Hea oli üle õue kooli lipata. Teisel aastal pandi Tapalt Kiviõlini õpilasrong käima. Me saime sellega ilusti kooli ja koju. Aga kolmas aasta oli hoopis teistsugune: 1940. aastal rong enam ei käinud ja pidin jälle Rakveresse korterisse minema."

Vahetult enne jõule haigestus raskelt Erika vend Paul. "Ta käis siis esimeses klassis. Oli hästi tormine ilm, ta pani kooli minnes läkiläki ülevalt paeltega kinni, kõrvad paljad, ja tuli tagasi õudse peavaluga." Pühade tõttu ei saanud korralikku arstiabi ja kui jõulude järel Erika ema Rakverest arsti kutsus, oli keskkõrvapõletik põhjustanud juba mürgituse.

"Arst ütles, et miski enam ei aita. Vend palus: "Ega sa mind ei jäta?" No kuhu ma sind jätan! Ja ma ei läinud enam pärast jõule kooli. Jäin koju, istusin tema juures ja öösiti magasin tema voodi ees. Viimasel päeval − 31. jaanuaril − ei jaksanud ta enam rääkida ka. Aga enne, kui ta natuke toekam oli, kordas "Internatsionaali". Koolis oli nõutud, et see peab olema selge, ja vend ütles, et peab viie saama."

Ajad olid pöördumatult muutunud ka gümnaasiumis.

"Koolist küsiti, kellel on vanemad aktsionärid. Minu taga istus Jüri Tiivas, kelle isa oli sealsamas aktsionär, kus minu isagi. Jüri tõusis püsti ja müksas mind, et tõuse ka, ega sa seda varjata ei saa. Ja siis ütles poliitökonoomika tegelane, et meil tuleb hakata uuel aastal (1941) õppemaksu maksma. Läksin koju ja rääkisin emale. Ema ütles, et meil on pangakontod külmutatud ja aktsiad ära võetud. Et meil ei ole mitte midagi."

Õieti midagi polnud selleks ajaks alles jäänud ka hariduse sisust. Punased olid direktori ja paljud õpetajad minema löönud. Asemele tulid poliitvangid, kes andsid füüsikat ja ajalugu. "Seal ei olnud enam midagi muud õppida kui ohutustehnikat, kus tegime lehekülgede viisi konspekte."

Erika mäletab, kui Rakvere Vabadussõja ausammas ühel 1940. aasta sügisööl õhku lasti. "Meie klassi aknad olid just ausamba platsile ja Raimond Kaugver, kes oli minu klassivend [vahepeal olid tütarlaste ja poeglaste gümnaasiumid kokku pandud − toim.], ütles, et lähme suurel vaheajal ja võtame igaüks ühe tüki sambast. Aga julgeolekumehed olid seal ja poisid tulid tagurpidi tagasi. Meie ei julgenudki minna."

Küll aga söandasid gümnasistid korraldada väikese vastuhaku esimesel oktoobripühade miitingul.

"Paku Jaan [Rakvere gümnaasiumi legendaarne muusikaõpetaja Jaan Pakk − toim.] andis laulmist ja õpetas meile "Internatsionaali". Eks me kuulasime sõna ja õppisime ka, aga kui pidime miitingul klubis laulma, siis meie poisid ütlesid, et mitte keegi ei laula," meenutab Erika.

Suu tegid lahti ainult kaks õpilast ja sellest tõotas õpetajale tulla paksu pahandust. "Paku Jaan tuli pärast klassi ja ütles: "Kas te, lapsed, teate, mis te mulle tegite?" Nüüd ma saan aru, aga siis selle peale ei mõelnud."

Tööelu viis kõige pikemalt piimatööstusse

1941. aastal, 17aastasena jäi Erika koolist koju − nagu öeldud, polnud seal enam midagi tarka õppida ja raha õppemaksuks ka mitte. Nii läks neiu hoopis tööle.

"Meil ei olnud üldse raha ja muud ei jäänud üle. Sideülem oli isa tuttav ja võttis mind sinna tööle." Samal ajal jõudis Viru-Kabalasse ka sõjategevus ja perel tuli metsa varjuda. Tagasi koju enam ei saanudki − taganevad Läti kütid panid Erika kodumaja koos hoovimajaga põlema.

"Kui Kabalasse tagasi läksin, paistsid meie kodumajast ainult korstnad. See oli nii õudne. Üks naine torkis raudorgiga tuha sees. Vaatasin, et siin ei ole mitte midagi."

Inna luges hiljem, et kaupmees Jüri Nurga maja oli ära märgitud ja see tuli hävitada. "Vihmase ilmaga ei läinud põlema, nii et Läti kütid tulid veel ratsahobustega tagasi ja süütasid uuesti. Nüüd on Jüri ehitatud majast alles ainult trepp."

Kuna Nõukogude võim oli Nurkade perelt võtnud kõik, mis võtta oli, polnud neid enam põhjust küüditada. Erika läks 1942. aastal Püssi, kus sugulane avas kaupluse ja võttis ta müüjana tööle. Kui Erika kutsuti Lüganuse vallamajja, täitus noore naise unistus õppida masinakirja, mis gümnaasiumis jäi õppimata. Lüganuselt leidis ta ka endale mehe Olevi ja perre sündis riburada neli last.

Pensionile jäi Erika Püssi puitlaastplaatide tehasest, aga kõige kauem töötas ta piimakombinaadis raamatupidajana. Alguses Lüganusel, hiljem, kui uus kombinaat Jõhvi ehitati, lühikest aega ka seal.

Erika ja Olev olid üle viiekümne aasta abielus kuni mehe surmani, millest on möödas kakskümmend kaheksa aastat. Kokku on Seppadel kolmkümmend kolm järeltulijat: neli last, üheksa lapselast ja kakskümmend lapselapselast, kellest enamik olid kohal ka Erika sajandal sünnipäeval, mis peeti Aa mõisas.

Erika ja tema kahekümnes, kõige noorem lapselapselaps Theodor Toovis saja aasta juubelipeol. Foto: Erakogu

Elus pole mõtet midagi kahetseda

"Kui mõni küsib, kas ma midagi kahetsen, siis mis siin kahetseda on? Kui on ka midagi, siis ega elul tagasikäike pole nagu autol, et lähed tagasi. Elu läheb kogu aeg edasi. Eks nüüdseks on ka igasugusest karastusest läbi käidud."

Erika on rahul ka oma praeguse elamisega Aa hooldekodus. "Mul on siin omaette tuba, nagu vanasti sovhoosidirektoritel olid sviidid. Mul ei ole häda midagi − oleks ainult jalad all ja kõrvad kuuleks. Aga võib-olla on parem, et jalgu all ei ole − siis ei lähe igale poole," muheleb vanaproua.

Õnneks pole silmad alt vedanud ja lasevad Erikal iga päev lehti lugeda ning ilmaeluga kursis püsida. Äsjane sünnipäevalaps pakub Mon Lauree komme, mis valmivad tillukeses šokolaadivabrikus Aa mõisas. Suu magus, on paslik küsida, mis praeguses Eesti elus rõõmu teeb?

"See, et Eesti on üle kolmekümne aasta vaba, teeb väga rõõmu. Aga muret teeb see sõjavärk. See on küll hirmus, kui peaks jälle sõda tulema."

Ka Eesti sisepoliitika ajab tal vahel rusika püsti. Eriti valutab Erika südant maaelu ja hariduse pärast.

"Haridus on üle kõige ja maal peab elu jätkuma," ütleb ta ega taha lugeda uudiseid sellest, kuidas riik peab vajalikuks väikesed maagümnaasiumid sulgeda. "Haridus on põhiline olnud kogu aeg, kas lolle meil on vaja? Nagu Jüri Mõis kunagi ütles, et kõik tulevad linna, maalt ära. Aga maa on ju eluaeg inimesi toitnud ja seda peab austama."

Haridust on selles peres alati tähtsaks peetud: lastel on võimaldatud õppida ning nende õppimist on igakülgselt toetatud. Lapselaste ja lapselapselaste ülikooliõpingud on viinud ka Eestist kaugemale: Inglismaale ja Ameerika Ühendriikidesse.

Erika tunneb rõõmu, et tema järeltulijatel on olnud paremad võimalused haridust saada kui temal endal. "Õppimisvõimalused olid meie ajal piiratud, aga nüüd kes tahab, saab ikka hariduse. Piirid on lahti ja inimesed näevad maailma avarusi."

Kui sõda poleks vahele tulnud, võinuks ka Erika ülikooli välja jõuda. Tütar Inna tegi selle ära: lõpetas Tartu ülikooli, töötas seitse aastat matemaatikaõpetajana Jõhvis Kesleri koolis ja nelikümmend viis aastat Toila koolis, kus oli ka üle kahekümne aasta õppealajuhataja ametis.

Armastus numbrite vastu on edasi läinud geenidega. "Kui isa tegi arveid, siis olin pisikese tüdrukuna ninapidi juures. Isa lasi ka mul arvelaual numbreid kokku lüüa. Mul oli hea meel, kui ma õigesti arvutasin," meenutab Erika.

Inna jälle avastas enda jaoks numbrimaagia koos emaga. "Mäletad, kui sa aruandeid tegid? Ajasime vahel poole ööni kaht kopikat taga, kui ei klappinud."

Erika mäletab. "Siis käis kõik pliiatsi, paberi ja peaga, aga mul õnneks pea lõikas."

Pea lõikab äsja saja-aastaseks saanud Erikal siiani ja laseb elust jätkuvalt rõõmu tunda.